Aga reeglite rikkumine on ju oluline

Mulle ei meeldi see, kuhu tänapäeva haridus liikunud on. Marca alles kirjutas sellest, et eeldatakse, et vanemad on kogu aeg koolielus kaasategevad, lisaks on tänapäeval e-Koolid ja muud rõvedused. Töö juures oli alles väike skandaal, üks emps oli väga närvis, sest sai e-Koolist teate, et laps on kahest tunnist järjest põhjuseta puudunud. Selgus, et tegu oli lihtsalt õpetajapoolse märkimisveaga ja kõik väga kena. Kauri käest kuulsin, et e-Koolis on muud teenused tasuta, aga popiteate eest (vanem saab telefonile teate, kui laps põhjuseta puudub) küsitakse raha. Äri. Et saaks ikka kogu aeg silma peal hoida.

Minu meelest on see KOHUTAV. Vanemad käituvad, nagu see oleks elementaarne, et nad saavad igal hetkel vaadata oma lapse tunniplaani, teavad, kus ta täpselt on, ja lisaks on ta kohustatud 24/7 otsekohe telefonile vastama. Minul oli ülikontrolliv ema, nii et loomulikult ma valetasin kogu aeg. Ei häbene ka, sest ma leian, et inimesel on õigus oma isiklikule ajale ja arvestades seda, et minu käest on näiteks otse küsitud, mille jaoks mul sõpru üldse VAJA on, siis ilmselgelt me mõtleme täiesti erinevalt. Minu meelest lähtuvad asjade VAJADUSEST ainult mingid kummalised inimesed. Sporti ei ole vaja, head toitu pole vaja (võib ju elada leivast ja veest ja vitamiinidest), seksi pole vaja, meelelahutust pole otseselt vaja. Või kui eeldatakse, et laps vajab automaatselt samu asju, nagu nende vanemad – nagu Marca “mina ei käi öösiti sõpradel külas, järelikult ei pea mu lapsed ka käima”. Minu parimad mälestused lapsepõlvest on need, kus me teiste lastega koos heinaküünis ööbisime (või noh, üritasime, sest mina ja mu nõbu hakkasime õudusjutte rääkima ja siis väiksemad hakkasid kartma ja läksid tuppa ära ning ega meie ka ei viitsinud tavaliselt siis enam üksi küünis magada). See oli megaäge. Ja ma olen ka viimaste aastate jooksul paar korda ikkagi mõne sõbranna juures ööbinud lihtsalt lõbu pärast – vaatame koos mingit filmi ja joome siidrit ja siis ööbin seal. Sest tore on. Kui keegi küsiks, et mille jaoks seda nüüd siis VAJA on, ma mõtleks, et ta on lollakas.

Kõik need asjad, mida sa tavaliselt ei tee ja mis annavad sulle võimaluse olla iseseisvam ja ISE oma elu eest vastutada, õpetavad sind … noh, ise oma elu eest vastutama. See on vajalik. Taevas teab, et vanemad näevad megalt vaeva, et oma lapsi kogu aeg vati sees hoida, nii et selge see, et valetamine ja vahepeal salaja oma asja ajamine on iseseisvumise paratamatu osa, kui just väga normaalsed vanemad ei ole sattunud. Nagu Marca ütleb – ta TUNNEB, et ta peab vastutama. St et alateadlikult tahab ta takistada selle olukorra tekkimist, kus ta laps oma külalise eest vastutama peaks (mis oleks igati normaalne vastutusala ühele lapsele – vastutada ise oma kooliasjade eest, oma sõpradega ja oma trenniga seonduva eest). Ja kui te hakkate nüüd vaidlema, et KOOLIlaps ei suuda ise uurida, kas ta külalisel on kõht täis ja mis kell ta koju peab minema, siis mõelge selle peale, et vanasti käisid kolmeaastased hanekarjas ja suutsid vastutada selle eest, et mõni ära ei kaoks. Ärge tulge mulle rääkima, et laps vanuses 6+ ei suuda sõbranna käest küsida, kas too võileiba tahab ja kas poleks ehk aeg koju kasida. Sest ma saan aru, kui vanem lihtsalt ei taha kedagi oma koju, see on igati ok tunne – või ei taha kedagi oma koju pärast teatud kellaaega – aga ka sel juhul on igati ok lapsele öelda, et meie pere reeglid on sellised ja sinu asi on neid reegleid oma sõpradele vahendada.

Igatahes, lastele on valetamine eluliselt vajalik, et nad saaksid inimesteks kasvada. Kui sulle on väga normaalsed vanemad sattunud, siis saab valetamise ehk mõne asja mitte rääkimisega asendada. Ja nüüd on lastelt põhimõtteliselt see võimalus ära võetud, sest neile on nutitelefonid pihku surutud ja nende peale karjutakse kohe, kui nad neile hetkega ei vasta, ning nii, kui nad ühest tunnist puuduvad, teeb mamma-papa telefon juba piiks-piiks. Ehk siis laps peab valima, kas käib nööri mööda või läheb igatahes ja otsekohe oma vanematega konflikti (mitte ei saa loota, et ehk ikka pääseb kuidagi). Politseiriik on see. Näha, kuidas keskmine inimene seda hädavajalikuks peab, on kurb. Näha, kuidas “poole kohaga punkarid” (“täiega olen vabameelne, kui parajasti selleks aega ja raha on ning kell liiga palju pole”) seda teevad, ajab peaaegu nutma.

Võtan selle peale rahustuseks ühe joogi.

P.S. Joogiks on uue joogamatiga kaasas olnud ajurveedatee. Mhmh, see on olemas. Mõeldakse ikka asju välja. Joon ja juba tunnen, et olen ühte kõrva pidi valgustatud. Korterikaaslane vaatas aga mati peale joonistatud Ganešat ja kommenteeris entusiastlikult:”Oi kui vahva, sul on Dumbo mati peal.” Just-just, sõbrake, vähemalt oled sa tugev.

Ahjaa, sellest tugevusest oli mul tänagi kasu. Läksin mina toidupoodi ja kuigi väikevend oli juba lubanud mulle koeratoitu tuua, avastasin, et seal on normaalne toit normaalse hinnaga, ning mõtlesin, et koju on ju ainult paarsada meetrit, mis see 15 kg tassida ei ole. Unustades, et a) ma olen haige ja b) ma pean enne pakiautomaadist ühe paki ka ära võtma, nii et mõlemad käed on kinni. Nii et pidin koju helistama ja paluma, et ta mulle poolele teele vastu tuleks, et ma end üksi ära ei katkestaks. Kui ise oled loll, on hea, kui sõbrad on abivalmis ja tugevad. Hea kohe, et ma kaks päeva järjest talle kogemata süüa olen teinud (st olen teinud oma harjumuspärase koguse ja siis, kui see valmis on saanud, avastanud, et õige, ma ei jaksa ju haigena nii palju süüa, jagame selle pooleks), muidu oleks suisa häbi või midagi.

25 kommentaari

  1. Loen ja mõtlen, er kas minu pere on tõesti täitsa imelik, keskmisega võrreldes. Minu koolitöödest polnud mu vanematel aimugi, loomulikult ise tegin ära, juba au poleks lubanud abi küsima minna. Minu lapsed samamoodi kui välja arvata mõned korrad algkoolis. Sõbrad on neil vahel lapsest saati üleöö jäänud, pole probleemi tekkinud. Toidu osas teavad kõik kus külmkapp on, vahel muidugi teeb kaasa korraliku söögi kõigile kui õhtusöögi aeg. Minu õlle kallale pole mindud aga paar korda on siidrit küsitud. Ei ole veel lapsed sellise vabakasvatusega pätiks läinud, loodetavasti ei lähe ka enam, 19 ja 21 tüdrukud juba. Kojutuleku kellaaega pole kunagi ette kirjutanud, ainult palume, et annaks teada kui väga hilja peale jäävad.

  2. Chill. Päris lapsed elavad täiesti normaalset elu. Kui ma tänavale vaatan, on seal algklassilapsed, kes kimavad tõukeratastel või mängivad luurekat või peksavad palli.

    Ma ei tea enda tutvusringkonnast ühtegi last, kes “mööda nööri käiks”.

  3. Aga koolitöödes aitamine on paratamatu.

    Lapsel oli just esimene arvutis esitatav suur töö. Maht umbes 15 lehekülge, 17 eraldi peatükki. Kooli poolt on stiilinõuded: 3. taseme pealkiri “times new roman 12 bold”, 2 taseme pealkiri “16 pt all caps ja page break before”, tabelites “arial” jne.

    Kui ma vihjasin, et see on lastel tõesti esimene suurem arvuti-töö ja arvuti-töö võtab alguses lisa-aega, siis kommenteeriti “aga nad on seda ju õppinud”.
    Jah on.
    Kolm aastat tagasi.
    Teoreetiliselt, arvutitunnis.
    Ilma mingi vahepealse praktikata.
    Mida mäletate TEIE mingist programmist, mida te kolm aastat tagasi korraks nägite?

    Niisiis õpetasin lapse wordis teksti kujundama ja tabeleid tegema jne.

    Kaks nädalat tagasi tassisin lapsed – ikka kooli raames – Viimsisse. Seal tuli võsast graffitit otsida. Lapsed käisid kõigepealt ise bussiga, aga ei leidnud. Küla südamest Viimsis graffitit ei leiagi, tuli tuttavatelt vihjeid küsida ja siis kuhugi karu p–sse vanadesse mahajäetud hoonetesse luusima minna.

    Ehk, ilma vanema abita kõiki koolitöid tehtud ikkagi ei saa.

    • (“käisid bussiga” – ise ja suva ühistranspordiga, mitte et oleks korraldatud klassiekskursioon vms.)

    • Nii äge kodutöö kostab õpetajapoolse möödalaskmisena. Kodutööde osas kipub üldse kaasajal tekkima probleem, et paljud vanemad ei suuda isegi kui tahaks aidata. Teadmised ja oskused on nii palju edasi arenenud.

      • Ma olen kahe käega ägedate ja lapsevanemaga koos tehtavate tööde poolt.
        AINULT ET nende arvelt tuleks igapäeva koormust vähemaks võtta.

        Ja SEE ei tööta.
        Mata õps peaks vähem arvutada andma, sest inimõpetuses on tõeliselt mahukas referaat?
        Mingu perse see inim-õp, arvab mata õps, ja keerab ühe töölehe lisaks.

  4. Mõtlen, et tuleks kirjutada “Aga MINU kogemus on…” ja siis mõtlen, et see ei huvita tegelikult isegi mind ennast.
    Aga see “politsei valitseb, politseiriik” on mu arust aint ignoreerimist väärt ilming. Tõsi, mu lapsed ei valeta mulle /kust ma tean? ega ei teagi, aga esiteks ei ole neil sellest midagi võita ning teistes eluvaldkondades on nagu näha, et sellist patoloogilist vajadust ebatõtt rääkida neil pole/, ent hetk hetk hetkelt (või isegi tund-tunnilt) jälgida, mis nad just teevad on koormav mulle endale ju! Ma ei TAHA teada, kui see ei nõua minu sekkumist!

  5. Oeh, jah, ma ka väga vana naisena – sry, vägaväganaine, et ma PIDEVALT loen su nime niiviisi😀 – tahaksin kommenteerida, et äkki on millegi jaoks ikkagi hea, et põhikoolilapsed ei valetaks oma vanematele ja ei käiks salaja Riia linnas, kui nende vanemad teavad vaid seda, et laps ööseks koju ei tule, vaid on sõbrannaga. Mul õnnestus ära teha, aga telefonis ma vist valetada ei oleks osanud ja mu ema oleks praegu hauas vist sellise asja peale. Ta tglt praeguseni ei tea, et ta korralik tubli oivikust lapsuke oli pmlt silla all öösel – ei, seda ongi vanematel parem mitte teada.😀

    Aga tglt lapsed kuidagi ikkagi teevad igasuguseid lolluseid ja sigadusi ehkki oma tuttavatelt ma kuulen pidevalt, kuidas neid ajab närvi, kui nad last telefonitsi kätte ei saa. Ajab jah närvi. Mind ajab närvi ka see, kui ma sõpru telefonitsi kätte ei saa. Aga draamat tekitada on vist nõme ehkki loomulik. Ema süda ja värk, eks.🙂

    Perelegend räägib, kuidas ma oma näljast tigedale emale ca 5-aastaselt võiku tegin ja teda sööma sundisin. Lapsed ON vastutusvõimelised ja orienteeruvad suht hästi maailmas. Sest nende maailm on siiski suht väike, võrreldes selle suuremaga, mis selle sees peidus on.

    • Nojaa, me kõik teeme siin “ega lapsed ei peaks neid asju tegema” ja lisame kohe otsa “aga meie küll tegime”. See, et meie küll tegime, vormiski meist (kind of ja mööndustega) normaalsed inimesed.

      • Mina ei teinud, muide. “Neid asju”. Mina pole muidugi mingi hea (loe: piisavalt edukas) näide, aga võtame sedapidi – nostalgilisel mobiilivabal ajastul, mil enamus praeguseid täiskasvanuid lapsed olid, sai lapsi reaalselt surma ja jäi vigaseks ikka oluliselt rohkem, kui praegu.
        Kui mul on ainult kaks last, siis ma tahan minimeerida võimalust, et emb-kumb nendest enne täisealiseks saamist darwini auhinna võidab; ja kui mul on vanema lapsega olnud just tänu sellele suurele isikuvabadusele teatud halbu kasvatuskogemusi ja noorem laps ilmutab lasteaia nooremast rühmast peale kehvi sotsiaalseid oskusi, siis palun väga vabandust, kontroll on oluline. Sh just hinnete kontroll.
        Ja teiseks – kui jutt käib 8aastasest, siis ei saa asja võtta sama lõdvalt kui nt 14aastase puhul ja siis on kontroll, sh suhtlemine teiste vanematega mitte ainult oluline vaid ka paratamatu.

      • “Survivor bias” on väga efektiivne😛 Need, kellest ei vormunud (kind of ja mööndustega) normaalseid inimesi, nemad siia ei kirjuta (kind of ja mööndustega)😛

        • Khm, pean nõustuma.

  6. Aga selleks, et reegleid rikkuda saaks, peavad need ju olemas olema. Ma tean päris mitut, kes olid kadedad mu ülikontrollivate vanemate suhtes, sest neile tundus, et nende vanemad ei hooli neist üldse…Olen kuulnud inimesi ütlevat, et mis mõttes mu ema lasi mul alaealisena ringi konnata – mis tal arus oli, kas tal oli täiesti suva? Seega võivad neist omal ajal saada hoopiski vastupidiselt vägagi kontrollivad vanemad.
    Teine asi on kogemus, näiteks kui said omapäi tegutsedes mingi karmi kogemuse osaliseks, siis oskad enda laste puhul rohkem karta ka.

  7. Mina olin ka see tegelane, kellel koolis olid viied, suhted emaga vägagi korras ja mõistvad, aga ikka vassisin talle nädalavahetuseti, kuhu ma lähen, ja vahetasin trepikojas nõmeda mütsi ja kasuka ilusama jope ja palja pea vastu😀 Ise teadsin väga hästi, mida ma teen ja kuidas ulapeal olen, aga ikkagi tegin. Ei juhtunud midagi halba, sest tegin peaga asju. Ema küll vahel ütles, et “kas sa PEAD iga jumala nädalavahetus väljas käima”, aga siis argumenteerisingi vastu, et mul pole ühtegi põhjust seda mitte teha. Muidugi lugesin oma päevikust seda jonni, et “kui MINA kunagi ema olen, lasen oma lastel kõike teha, mida nad tahavad”, mis ilmselt ka ei juhtu, aga… Olen nõus, et seda oma aega ja asja on ikka vaja noortel ajada, nii suureks kasvataksegi. Paratamatu.

  8. Ärgem unustagem, et ka ohud on tänapäeval veidi teised. Narkootikume saab iga vähegi rahakam koolilaps tänapäeval muretult kätte; lõhkekehi ehitama õpetab internet ja perveritega tutvuda aitab samamoodi. Autosid ja ahvatlusi on rohkem.

    Teisalt annab mobiilside olemasolu lapsele just teatud vabaduse, sh korralikule lapsele – enam ei pea punkt kell kuus kodus olema vaid võib helistada – kuule, ma läksin Kairi või Antsu poole. Ekool tähendab, et lapsevanem saab sama kõne kestel üle küsida – on sul õpitud? Vajad sa saksa keeles abi? Ja kui sellele küsimusele vastates ka valetatakse, siis – see on juba lapse teadlik valik, mitte ups, ma unustasin teema.

    • Ahjaa, ja teatud vanusest (palju oleneb lapsest, aga ütleme keskeltläbi umbes 14. eluaastast) alates ei ole tõesti eluoluline hakata teiste vanemate* käest üle kontrollima, kas see lapsuke läks nüüd ikka Kairi ja Antsu poole või läksid nad kusagile ohtlikkumasse paika; selles mõttes ei muuda mobiiliajastu veel midagi. Mde, mobiili asukoha positsioneerimine annab mobiili, mitte lapse asukoha Seega, see võrratu valetamise võimalus jääb.
      ———-
      *Muidugi, oluline võib olla üle kontrollida, kas Kairi või Antsu vanemad on ikka perekonna ootamatust laienemisest vaimustatud; ja kui kauaks; ja kas neil mu number, et mulle seda öelda, kui vaja.
      ———-
      Ja veel – kärgperenduse edukaks toimimiseks on senisest suurem kontroll kahjuks samuti vajalik. See pole enam isikukontroll, see hoopis see probleem, et “Kas me mahume kõik ära” ja “Millal mu isiklik aeg lõpeb?”

      • Perse, kui keeruliseks on maailm muutunud, jah.

    • Ohud mitte teised aga avalduvad teistmoodi. Mina ehitasin lõhkekehi keemia raamatuid uurides, sõpradega konsulteerides ja katsetades. Isa seevastu võis sõja ajal igasugu moona metsa alt või põllult korjata. Aga pauku tegid ja ohtlikud olid kõik. Keelamisega ei jõua kuhugi, teed ainult asja lapsele huvitavaks. Parem ettevaatlikult suunata ja juhendada.

    • Morgie, maailm on aina ohutum. Igas vähegi mõõdetavas mõttes, välja arvatud liiklus. Aga kuna meedia võimendab iga ohu üles, siis tundub meile, et kõik on hukas.

      Jaa, lõhkekehad, jaa. Paar päeva tagasi otsisin üles oma vanad, põhikooli ajast pärit väävlivarud. (Naine käis vulkaani otsas ja tõi sealt värsket väävlit koju ja ma tahtsin võrrelda.) Teoreetiliselt pidanuks väävlist, söest ja KMnO4-st musta püssrohtu saama. Õnneks ikka ei saanud, s.t. plahvatama ma ühtegi keha ei suutnud panna.

      • narkootikumide jutu peale tuli meelde, kuidas üheksakümnendatel oli liiminuusutamine päris popp. oli absoluutselt kättesaadav kõigile.

        teiseks mäletan oma kooliajast neid, kes mängisid sellist mängu, et pigistame oma randmest veresooned kinni, siis tuleb minestus ja lahe on. ma korra huvi pärast proovisin, aga niipea, kui olemine väheke imelikumaks tõmbas, lõi enesealalhoiuinstinkt välja ja ma jätsin järele.

        ning jah. statistiliselt on praegu kuritegevust vähem.

        ainuke asi, et ma oletan, et vähemalt Eestis on liiklus tnp ohtlikum kui ütleme seitsme-kaheksakümnendatel – siis ei olnud lihtsalt nii palju autosid. see on koht, kus idabloki maade elu maailma kogustatistikast arvatavasti erineb.

  9. Ma ei taha see mina-mina-mina olla, aga (there she goes) minu ajal, kes ma hakkan ka kohe 30 saama, sai ka juba igasugu narksi kätte – amfetamiini, ecstacst, igasugu kanepitooteid, rahusteid – sai, sai, kui vaja oli. Oma asi oli siis mõistuse ja sõprade abiga teada, millal ei öelda. Aga eks ta muidugi veits slippery slope ole. Ja kui rumalale lapsele esimesena fentanüül ette antakse, siis võib puha kehvasti minna, tõenäosus on olemas…

    • Üks asi veel – “eeldatakse, et vanemad on koolielus kaasategevad” – kui lähtuda ainult antud lausest, siis on olnud aegu, mil vanemad olidki laste peamised õpetajad – koos ülejäänud hõimuga. Olid ka ajad, mil selleks, et laps üleüldse saaks koolis käia, pidi koolmeistrile priskeid moonakotte vedama, ja seda koolmeistri, mitte lapse tarbeks ja lastel endil tsenseeriti koolmeistri poolt nii usulisi veendumusi kui seda mis keeles nad eraelulistel teemadel kaaslastega kõnelesid. Olid ka sellised ajad, mil lapsukeste koduõpetaja elas kogu ülejäänud saksteperega sama katuse all ja lapsukeste vanemate jaoks polnud oluline mitte niivõrd õpetuse kvaliteet kuivõrd õpetaja moraalne pale ja eraelu. Need lapsukesed olid siis ka vastavalt ülimalt hästi hoitud ning valvatud, kuigi neil polnud kodus veevärkigi.

      Pmst ei ole vanemaid kaasav koolikontseptsioon mitte midagi erakordset või enneolematut; hariduse andmise viisid on ajas muutunud palju kordi ja jäävadki muutuma.

      Tulevik on muidugi tumedavõitu, seda on ta alati olnud.

      • On jah tume. Lapsi on pere kohta aina vähem ja me oleme seetõttu nende pärast aina rohkem mures.

  10. […] et kas ja kuidas lastel nende sõprade (öö)külla kutsumine vastutust kasvatab. Marca ja Rentsi arutlused panid asju vaatama teisest […]

  11. Kuna oleme perega kaheks aastaks USA-sse kolinud, siis võin jagada siinseid kogemusi laste turvamisest. Lapsed ei või üksi siin mitte midagi teha. Majahoovis mängida – mkm – ainult ehk eramaja piiratud aias. Ise kooli minna – mkm. Kool on meie kodust u 2 km kaugusel. Kodu ees peatuva koolibussi peale peab lapse saatma, pärast kooli peab seisma tänaval bussil vastas, muidu viiakse lapsed kooli tagasi, kuigi koduukseni on bussi pealt maha tulles 30 meetrit. 9-aastane, kes Tartus üksi jalgrattaga Supilinnast Tähe tänavale kooli läks, on siin muudetud taas lasteaialapse tasemel sõltuvaks. Kui laps koolis kehvemini käitub, saab lapsevanem kohe sõnumi (meil pole veel õnneks seda juhtunud). Nautige eesti laste sõltumatust ja vabadust – meie kindlasti hindame seda palju kõrgemalt, kui tagasi tuleme.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid