Tundub olevat selline pikaajalisem probleem, juba “minu ajal” ei õpetatud. Inglise keelt ka ei õpetatud, selle sain ma omal algatusel selgeks. Kui meie koolis üldse mõnda keelt õpetati, oli selleks saksa keel. Aga siin võib asi olla ka selles, et saksa keelt õppisin ma gümnaasiumis ja isiklik motivatsioon oli juba suurem, tegin innukalt ise konspekte ka väljaspool tundi jne.
Ärge saage valesti aru, mul on hea silmamälu ja mulle meeldivad tabelid, ma võin teile praegu ka järjest need imeniitelnõi, radiitelnõi, daatelnõi + nende vastavad käändelõpud peast ette laduda. Mõni Krõlovi valm oli ka vahva + “Я к вам пишу – чего же боле?” on mul ilmselt elu lõpuni meeles, sest ajastu, kus see oligi nii suur märk, et selle kohta “mis enam?” küsida, on ju paeluv, ja raamat ajastu märgina väga huvitav. Aga vene keelt ma ei räägi. Ainsad inimesed, keda ma tean, kes on vene keele koolist selgeks saanud, on minu ema ja tädi, aga nemad on ka poolgeeniused (ema on mul ka inglise keele nii hästi selgeks saanud, et kui häbelikkus ja väike eksimishirm välja arvata, räägib ta praegugi väga hästi, mis sellest, et Miina Härma lõpetamisest on nüüdseks juba aastakümneid möödas).
Miks ma ei räägi? Sest õppekava polnud asjalik ja õpik polnud üles ehitatud nii, et lapsed võimalikult varakult kõige elementaarsemal tasandil rääkima hakkaksid, vaid rõhku pandigi just käänete tuupimisele (vastavasisulised tunnikontrollid), Vene kirjanduse ja kultuuriga (meie lastele mitte ainult võõrad, vaid ka vastumeelsed) tutvumisele jne. Sa võid muidugi nalja pärast paar aastat keelt õppinud lapsele Puškini ette visata, aga sellest mitusada aastat vanast keelest ei ole talle reaalselt kasu.* Miks mu klassikaaslased inglise keelt selgeks ei saanud, saan ma ka hästi aru, me pidime seal õppima sõnu nagu gargoyle, mis on mul nüüd küll elu lõpuni peas, aga mida siiani pole keeleõppe algusele järgnenud kahekümne aasta jooksul veel kordagi vaja läinud. Ehk siis pikki vähekasutatavaid sõnu. Ja kui inglise keele õpe on aja jooksul paremaks läinud ja poed on õpikuid/raamatuid täis, siis vene keelt õpetatakse vist harjumusest, sest mingeid normaalseid materjale ei tundu selle jaoks jätkuvalt olevat. Olen siingi kirjutanud, et kui mõtlesin enda oskusi natuke värskendada ja poodi õpikut otsima läksin, leidsingi ainult ÜHE õpiku ja kakskeelseid raamatuid või lihtsustatud keelega raamatuid lihtsalt ei olnud (võrreldes inglise keelega, kus lähed ja valid raamatu, mis sobib mis tahes keeletasemele vahemikus A1 kuni C1).
Sõber näitas mõne aja eest pilti oma lapse vene keele õpikust. Laps alles alustas keeleõpet ja peab nüüd õppima muuhulgas nelja- ja viiesilbilisi sõnu. Ja ma tahan näha seda inimest, kelle jaoks kõige olulisemad sõnad on keelt õppides kohe “mälestussammas” ja “külalistemaja” (ma ei viitsi guugeldada, aga olen veendunud, et raudselt on neil sõna xотель või отел ka, nii et vabalt ajaks läbi iial seda sõna õppimata). Sellise meetodiga lähenedes ei saagi ühtki keelt selgeks saada. Ja mis saab siis, kui tuleb noor õpetaja ning mõtleb, et kasutaks neid uusi meetodeid, mida talle ülikoolis õpetati? Siis tulevad lapsevanemad, kes end isegi oma emakeeles normaalselt väljendada ei oska, ohivad kooris internetis, kui kohutav see on, sest nemad omal ajal pidid küll hääldusmärke kirja panema (tahaks näha last, kes päriselt hääldusmärkide järgi midagi korrektselt hääldada oskab), ja järelikult on see ikkagi parim meetod. Mis on äärmiselt irooniline, sest oleks see tema meetod parim olnud, oskaks ta ju piisavalt hästi seda keelt, et lapsele ise kodus hääldus selgeks teha, aga nagu näha, ei oska – aga nui neljaks, midagi uut ka pole valmis proovima.
Ainus asi, millest ma aru ei saa, on miks sellistel tingimustel vene keel üldse õppekavas on? Miks raisata igal nädalal mitu tundi aega millegi peale, mida TEGELIKULT lastele õpetada ei taheta? Võiks ju selle asemel kasvõi pea peal seista või täpsust sülitada, ikka kasulikum, kui lihtsalt teeselda, et õpitakse midagi.
* Anekdootliku tõestusmaterjali korras pean tunnistama, et tunnen tegelikult üht haritlasest itaallast, kes õppis omal algatusel ca aasta ajaga vene keele ära, sest “tahaks ju Puškinit originaalis lugeda”, nii et mõne jaoks võib see siiski väga motiveeriv olla. Kahtlustan, et neile lastele, kellele me kuuendast klassist saadik vene keelt õpetama hakkame, see nii motiveeriv ei ole.
Pärdikute päevaraamat 