Kas Eestis mõnes koolis vene keelt ka õpetatakse?

Tundub olevat selline pikaajalisem probleem, juba “minu ajal” ei õpetatud. Inglise keelt ka ei õpetatud, selle sain ma omal algatusel selgeks. Kui meie koolis üldse mõnda keelt õpetati, oli selleks saksa keel. Aga siin võib asi olla ka selles, et saksa keelt õppisin ma gümnaasiumis ja isiklik motivatsioon oli juba suurem, tegin innukalt ise konspekte ka väljaspool tundi jne.

Ärge saage valesti aru, mul on hea silmamälu ja mulle meeldivad tabelid, ma võin teile praegu ka järjest need imeniitelnõi, radiitelnõi, daatelnõi + nende vastavad käändelõpud peast ette laduda. Mõni Krõlovi valm oli ka vahva + “Я к вам пишу – чего же боле?” on mul ilmselt elu lõpuni meeles, sest ajastu, kus see oligi nii suur märk, et selle kohta “mis enam?” küsida, on ju paeluv, ja raamat ajastu märgina väga huvitav. Aga vene keelt ma ei räägi. Ainsad inimesed, keda ma tean, kes on vene keele koolist selgeks saanud, on minu ema ja tädi, aga nemad on ka poolgeeniused (ema on mul ka inglise keele nii hästi selgeks saanud, et kui häbelikkus ja väike eksimishirm välja arvata, räägib ta praegugi väga hästi, mis sellest, et Miina Härma lõpetamisest on nüüdseks juba aastakümneid möödas).

Miks ma ei räägi? Sest õppekava polnud asjalik ja õpik polnud üles ehitatud nii, et lapsed võimalikult varakult kõige elementaarsemal tasandil rääkima hakkaksid, vaid rõhku pandigi just käänete tuupimisele (vastavasisulised tunnikontrollid), Vene kirjanduse ja kultuuriga (meie lastele mitte ainult võõrad, vaid ka vastumeelsed) tutvumisele jne. Sa võid muidugi nalja pärast paar aastat keelt õppinud lapsele Puškini ette visata, aga sellest mitusada aastat vanast keelest ei ole talle reaalselt kasu.* Miks mu klassikaaslased inglise keelt selgeks ei saanud, saan ma ka hästi aru, me pidime seal õppima sõnu nagu gargoyle, mis on mul nüüd küll elu lõpuni peas, aga mida siiani pole keeleõppe algusele järgnenud kahekümne aasta jooksul veel kordagi vaja läinud. Ehk siis pikki vähekasutatavaid sõnu. Ja kui inglise keele õpe on aja jooksul paremaks läinud ja poed on õpikuid/raamatuid täis, siis vene keelt õpetatakse vist harjumusest, sest mingeid normaalseid materjale ei tundu selle jaoks jätkuvalt olevat. Olen siingi kirjutanud, et kui mõtlesin enda oskusi natuke värskendada ja poodi õpikut otsima läksin, leidsingi ainult ÜHE õpiku ja kakskeelseid raamatuid või lihtsustatud keelega raamatuid lihtsalt ei olnud (võrreldes inglise keelega, kus lähed ja valid raamatu, mis sobib mis tahes keeletasemele vahemikus A1 kuni C1).

Sõber näitas mõne aja eest pilti oma lapse vene keele õpikust. Laps alles alustas keeleõpet ja peab nüüd õppima muuhulgas nelja- ja viiesilbilisi sõnu. Ja ma tahan näha seda inimest, kelle jaoks kõige olulisemad sõnad on keelt õppides kohe “mälestussammas” ja “külalistemaja” (ma ei viitsi guugeldada, aga olen veendunud, et raudselt on neil sõna xотель või отел ka, nii et vabalt ajaks läbi iial seda sõna õppimata). Sellise meetodiga lähenedes ei saagi ühtki keelt selgeks saada. Ja mis saab siis, kui tuleb noor õpetaja ning mõtleb, et kasutaks neid uusi meetodeid, mida talle ülikoolis õpetati? Siis tulevad lapsevanemad, kes end isegi oma emakeeles normaalselt väljendada ei oska, ohivad kooris internetis, kui kohutav see on, sest nemad omal ajal pidid küll hääldusmärke kirja panema (tahaks näha last, kes päriselt hääldusmärkide järgi midagi korrektselt hääldada oskab), ja järelikult on see ikkagi parim meetod. Mis on äärmiselt irooniline, sest oleks see tema meetod parim olnud, oskaks ta ju piisavalt hästi seda keelt, et lapsele ise kodus hääldus selgeks teha, aga nagu näha, ei oska – aga nui neljaks, midagi uut ka pole valmis proovima.

Ainus asi, millest ma aru ei saa, on miks sellistel tingimustel vene keel üldse õppekavas on? Miks raisata igal nädalal mitu tundi aega millegi peale, mida TEGELIKULT lastele õpetada ei taheta? Võiks ju selle asemel kasvõi pea peal seista või täpsust sülitada, ikka kasulikum, kui lihtsalt teeselda, et õpitakse midagi.

* Anekdootliku tõestusmaterjali korras pean tunnistama, et tunnen tegelikult üht haritlasest itaallast, kes õppis omal algatusel ca aasta ajaga vene keele ära, sest “tahaks ju Puškinit originaalis lugeda”, nii et mõne jaoks võib see siiski väga motiveeriv olla. Kahtlustan, et neile lastele, kellele me kuuendast klassist saadik vene keelt õpetama hakkame, see nii motiveeriv ei ole.

36 kommentaari

  1. Ma arvan, minu põlvkond on vist viimane, kes veel koolis õpitud vene keele pealt rääkida ka oskab. Lõpetasin aastal 1988. Nooremad inimesed enam ei oska. Ma praegu muidugi päris lambist soravalt ei räägiks, sest viimased kümme aastat on praktikat vähe olnud. Omal ajal olid ju filmid vene keeles, nagu praegu inglise. Ja eraldi aine oli lisaks keelele ka vene kirjandus. Siis sai küll keele sellel tasemel kätte, et eksamiks tegin kirjanike elulugude konspekti eesti keeles ja õppisin sellest. Rääkida sai niisama

    • Lõpetasin 2001 ja ma ütleks, et pigem peale meid enam keelt ei osata. Alustasin vene keelega kolmandas klassis. Järgmisel aastal enam vene keelt seal koolis A keelena ei õpetatud. Kuigi põhikooli vene keel oli mul null, hakkasin rääkima alles keskkoolis ja seda ainult seetõttu, et õpetaja oli venelane. Lasi väga palju sõnu tuupida ja julgustas rääkima, kas või vigaselt.

      Nüüd saan vene keelest aru ja oskan vastu rääkida lihtsamaid asju. Kirjutada ei oska.

  2. Mu meelest on keeleõppes (vist üldse ükskõik mille õppimisel) kõige olulisemad isiklik mot. ja praktika. Kui ühte neist või kumbagi pole, siis võib see õpetaja ükskõik, mis meetodit kasutada ja ikka sellest kasu pole.
    Mul on näiteks väga hea lühimälu, aga inglise keelest tean ikka ainult niipalju, kui “elus on ette tulnud”, vene keel on täiesti null, rääkimata mingitest tabelitest, neid mäletasin täpselt nii kaua, kui vastamiseks vaja oli.
    Tammes Puškinist pajatas vist ainult Desjatnikova, see oli lastele igav tõesti, teised rühmad kannatasid grammatika käes rohkem. Inglise keele õpetajatest peeti Kappi üle kooli õpetajaks, aga tal oli nii kohutav iseloom, et meie keska klassijuhataja teda meile õpetajaks ei tahtnud, kuigi mu vanemad tahtsid kaebuse esitada, et kuidas humanitaarklassile võib niimoodi teha!? Mul oli hoopis saksa keelega Tammes see teema, et üldse ei jäänud miskit külge, mul puudus just keskkoolis motivatsioon ja õpetaja (Linnus) pajatas oma leebel moel rohkem kultuurist kah.

    • Saksa keel oli meil valikaine, ma valisin ikka seda, mis päriselt huvitas. Isegi ei mäleta, mis õpetaja nimi oli, aga väga pikk pats oli tal. Ikka VÄGA. Kapp meile ei andnud keelt, aga inglise keel jääb nagunii ise külge. Küll aga mäletan, et sain korra inglise keele tunnis sõimata, sest mind kutsuti jutustama, ma küsisin klassi ees (tegelikult vaikselt ja viisakalt, nii et ainult esimene rida ehk kuulis), et mis meil jutustada jäi üldse – no ja kuna pealkirja peale tuli meelde, et õige, ma lugesin seda lugu eelmises tunnis, sest sain harjutuse teistest varem valmis, siis jutustasin igati normaalselt. Hinde sain hea, aga lisaks sain pahandada selle eest, et “näha ju, et sa kodus seda õppinud ei ole, nii see küll ei peaks käima, et kui oskad, siis ei õpi”. Mis on väga huvitav loogika, ma arvasin, et õpitakse selleks, et osata. Gümnaasiumis oli meil tegelikult normaalne vene keele õpetaja (Kurn), aga selleks ajaks oli tase juba nii erinev, et suurem osa ajast läks selle peale ära, et aeglasemaid järele aidata. No näiteks oli meil klassis tüdruk, kes pidi lugema ja tõlkima, õpetaja vahepeal parandas hääldust – ja kui ta jõudis nii kaugele, et õpetaja arvas, et aitab küll, ja “perevedi” ütles, kordas tüdruk lihtsalt kuulekalt järele, sest ta ei saanud sellest töökäsust aru. Nii et ei saa öelda, et ma sinna tundi üldse ülearu tihti jõudnudki oleks, sest sellises olukorras läheb suurem aur paratamatult sellele, et sellised kolme peale vedada (huvitaval kombel oli tegu inimestega, kellel muudes ainetes olid väga head hinded, nii et klassijuhataja jt käisid õpetajale selgitamas, kui oluline on ikka, et nad hinde kätte saaksid).

      • Seda pikka patsi mäletan küll jah, aga samuti ei tea, kuidas ta nimi oli🙂

  3. See on minu pilt.
    See on vene keele õppe VIIES NÄDAL.
    Esimesed neli on uus tähestik.
    Ja siis kõige esimeste sõnadena kohe need.
    Õpik “Bõstro i veselo”.

  4. Uus keel alaku kultuurist.
    Mis keel see on?
    Kus räägitakse?
    Mis on seosed eesti keele ja kultuuriga?
    Mis on erinev ja mis sarnane eesti keelega?
    Kas seda on eestlasel (vs sakslasel, hindul) kerge õppida?

    6. klassi laps saab maailmast aru ja talle on see info huvitav. Sellest tekib huvi ka keele vastu. Arusaam, et see on SUHTLUSE VAHEND, mitte õppeaine.

    • Hea näide on uus “araabia keele sõnastik”. Võtke lugeda!

  5. Oi, selgub, et peale Marca oli ka Rents mu kooliõde🙂
    Mulle andis venet umbkeelne armeenlanna Hodžojan, kes lasi meil tunnis ainult venekeelseid lehti lugeda. Aga minul oli tolleks ajaks juba vene keel selge kui vesi samal põhjusel kui tänapäeva lastel inglise keel: vaatasin telekat! Loomariik, Budilnik, Matkaklubi ja filmid – ei mingit probleemi. Meil olid mõned venelastest peretuttavad, nii et rääkimisega ka probleeme ei olnud.
    Algklassides (mu meelest siis juba teises klassis algasid vene tunnid) oli küll keeleõpe tasemel dai mne fartuk, gde tvajaa šapka jne. Mina ei tea, mis õpikuid tänapäeval kasutatakse, igatahes ma ka ei tea oma laste vanustest kedagi, kes vene keele koolis selgeks oleks saanud.
    Kahju, mulle õudselt vene keel meeldib ja samuti siiamaani võin luuletusi peast lugeda.

  6. Minu sünniaasta on 84 ning koolis olid meil küll vene keele tunnid aga keelt neid küll ei õpetatud ning päriseluks vajalikku sõnavara meile õpetada ei üritatud. Paari Puškini luuletust tean siiani peast aga enamiku sõnade tähendusi ei teadnud ei seda pähe õppides ega nüüdki (enamik pubekaid ju ei tee rohkem kui nõutakse ja kui on vaja luuletus pähe õppida siis õpidki lihtsalt tuimalt pähe). Üks “eredamaid” kontrolltöid vene keele tunnis on selgelt meeles. Õpetaja kirjutas tahvlile ma ei mäleta kas Puškini või Lermontovi eluloo, meie pidime selle endale maha kirjutama ning ära õppima. Kontrolltöö seisnes selles, et sama tekst tuli peast kirjutada, sõna-sõnalt ja kirjavahemärk-kirjavahemärgilt…. Ma kahtlustan, et sellised õppemeetodid väga ei päde…

  7. Kool lõpetatud ca 10a tagasi – vene keelt ei oska. Õpikud olid jamad ja täis tekste, mis rääkisid just nimelt Puškinist või Lermontovist vms, paljud jutud-luuletused jne tuli “peast ümber jutustada” (suur osa õpilasi õppisid tekstid sõna-sõnalt pähe ja said oma 5 kätte). 7 aastat õpet ja suur osa õpilasi ei oskaks isegi teed lähimasse toidupoodi küsida, kui vaja oleks. “Tere”, “head aega” ja “ma ei oska vene keelt” on need põhilised fraasid mida osatakse. Ilmselgelt on midagi vene keele õpetamisega viga, sest tutvusringkonna vene keeletutest oskavad paljud nüüdseks kas saksa või soome või prantsuse vms keelt, aga vene keel on jäänud kättesaamatuks ükssarvikuks.

    • Vene keele õpetuse metoodika ja loogika olevat imporditud Moskvast NSVL ajal. See põhineb kakskeelsetel vennasvabariikidel. Kus vene kõnekeelt ja tähestikku oskavad kõik lapsed niikuinii. Ammugi pole neile vaja rääkida, mis on vene keel ja kus seda räägitakse. Räägitakse kogu N Liidus, see on ju Kesktelevisioonist selge!!!

      Seega vene keele kui õppeaine ülesanne EI OLEGI rääkima õpetada, sest eeldati, et see on juba olemas. Küll aga vajavad kišlaki tšurkad grammatikat ja kultuuri. Seepärast mindigi otse käänete ja Lermontovi kallale.

      Seda, et N Liit on lagunenud ja vene keele asemele on asunud inglise keel, et ole vene keele metoodikud lihtsalt tähele pannud. Või siis on, aga ei taha omaks võtta.

  8. Lõpetasin keska 1996 ehk siis suuresti sel ajal, kui vene keelt enam oluliseks ei peetud, ehkki õpitud sai seda esimesest või teisest klassist alates. Valdan nii palju, et päris maha müüa end ei lase, aga intelligentset vestlust pidada ka ei suuda. Igapäevajutud saan vigaselt aetud, aga vaja läheb seda va keelt ju imevähe tänapäeval. Täna just lõuna ajal poes käies vestlesin ühe vene prouaga pasteedist (tuli küsima, et kas see on Eesti toode ja ma siis soovitasin oma lemmikut ja mõni viisakusavaldus veel juurde – sellisel tasemel tulen ilma kokutamata toime). Mõned aastad tagasi käisin sõbrannal Moskvas külas, seal ei tekkinud samuti kuskil tunnet, et hätta jääks. Aga endal on siiski kahju, sest 10-11 aastat keeleõpet võiks ju märksa tulemuslikum olla … Samas, ülikoolis meil oli esimestel kursustel ka vene keel ja sinna juhtus ka inimesi, kes arvasid, et “sobaka” tähendab “ema”, nii et kõige hullem polegi vist🙂

  9. Äkki slaavi keeled ei olegi meie jaoks lihtsad? Ma olen veendunud, et oleks ma poolakana sündinud, ma ei oskaks siiani üldse rääkida.

    Vene keelega saan hakkama, igapäevases kontekstis, ka mõne filmi vaatamine on OK, aga lugemise-kirjutamise olen minetanud.

    Ma küll olen veel nii vana, et vene keelt anti terve üldhariduse raames, tänava sildid ja teenindus või ametiasutused eesti keelsena ei olnud “normaalsus,” aga nendin, et isegi oma vanusegrupis või vanemate hulgas võib tekkida probleem, kus tööl on kadunud treppredel ja vene kolleegidelt ei osata küsida, kus see võiks olla. Nood omakorda ei tea, mis on redel.

    Siis on jube äge kangelane olla.

  10. Гостиница — это еще цветочки … Kõige mõistlikum vene keele õpik, mida ma näinud olen, on välja antud 1940. aastal, autoriks Hilda Maiste-Aller.

    Samas, ka venekeelse kooli 1. klassi eesti keele õpiku 11. leheküljel (umbes kolmas õppetund) on luuletus:

    TÄHTSANA MA TUNNEN END:
    MUL ON SUUR JA VÄIKE VEND.
    MINA OLEN NENDE ÕDE,
    SUUR VÕI VÄIKE – KES TEAB TÕDE?

    15. leheküljeks kisub asi juba kunstiliseks:

    KAARI-KIIRI KROKODILL,
    VUURI-VEERI MULL-MULL-MULL.
    TIIRI-TAARI SIPSTI-SOPS,
    MUURI-MEERI HEI-HOPS-HOPS.

  11. Vene keele õpetamise vilets metoodika ja viletsad materjalid on laialtlevinud häda. Ja paistab, et see häda on kestnud aastakümneid.
    Mis hääldusmärgid? Ma isegi ei mäleta neid. Aga kauakestvatel hädadel on kombeks võimenduda ja mu vanem laps sai endale sellise geniaalse vene keele õpetaja, kes neile isegi kirillitsat selgeks ei teinud, ladus niisama eimillegi eest kolmesid ja neljasid. Nagu.
    Pole tegelikult ühtegi ümberlükkamatut põhjust, miks ei võiks vene keelt moodsate ja toimivate meetoditega õpetada, niiet ma ei tea, miks seda ei tehta. Ja kui nii, siis kas eesti keele õpetamisega vene koolides on asi sama halb?

    • Toodud lingi all olevas teemas käib jah kenake ideoloogiline kisma, aga seal jookseb paralleelselt uue-vana ideoloogilis-metoodilise võitlusega ka uue-vana tehnoloogilis-ideoloogiline vastuolu. Põhimõtteliselt vist ikkagi ei peaks kooliskäiva lapsevanema möödapääsmatuks kohustuseks olema endale arvuti muretsemine. Ja õpetaja ei peaks seda ka eeldama. Vist. See on niisugune küsimus… Oletagem, et koolis käib laps, kellel pole kodus elektrit, lihtsalt põhimõtte pärast ei ole elektrit. Ökomöko värk. Mis temasugusest saaks?
      Elu muidugi esitab õpetajatele üsna karme nõudeid erineva tausta ja majandusliku võimekusega õpilaste kantseldamisel.

      • Perekool on, aga vat internetti ei ole. Huvitav lugu.

        • Konkreetselt selle inimese puhul jah “huvitav lugu”, lihtsalt teoreetiliselt on selline pere, kellel pole perekooligi, täiesti mõeldav, samamoodi nagu maapiirkonna pensionär, kellel pole pangakontot (või see viimane enam pole mõeldav?).

      • ma olen küllalt vana inimene, et ette kujutada varianti, kus internetis käiakse raamatukogus vms kohas. mis tähendab, et sellest piisab meilide lugemiseks ja vbla ka natuke foorumites lämisemiseks, aga mitte põhjalikumaks töötegemiseks (nt kodutööde tegemiseks).

        st oli aeg, mil ma ise käisin tõlkimas raamatukogu arvutites, sest seal sai kohe internetiressursse kasutada. ja see tähendas pidevat närveldamist, ega keegi mind sealt välja ei tõsta, sest selliseid arvuteid, millel sai nii netti kasutada kui ka teksti töödelda, oli hästi vähe, ja need võisid mingite tundide jaoks broneeritud olla.

  12. Keeli on kahte sorti:
    lihtsad ja keerulised.
    Lihtsad keeled on loogilised.
    Keerulised keeled on keerulised😀
    (seal on palju arusaamatuid käändeid,
    vormilt samad sõnad tähendavad eri asju,
    rääkimata vältest kus sõna omandab teise tähenduse.
    Keeleteadlased on muidugi pöördes sellistest keeltest.

    Lihtsad keeled on vene- ja soomekeel.
    Kui sa tead tüvisõna, siis sa oskad ka keelt😀
    Lihtsus on muidugi näiline, aga emapiimaga õpitav.

    Keerulised keeled on eesti keel esimesena muidugi.
    Ebareeglipärast ja käänulisemat keelt on raske leida.
    Eesti keele õpetamine ükskõik kellele on paras väljakutse…

    Kui nüüd eesti keelt emakeelena rääkiv Rents
    (või üks kõik kes meist Maarjamaa ullikestest)
    peaks hakkama tõlkima teiste ullikeste keeli,
    siis see analüütiline lähenemine, et paneme
    paika käänded ja pöörded, ei toimi.

    Miks? Sest eesti keel ei ole loogiline,
    sa ei saa õpitust tuletada keele ehitust jms.
    Sa pead lihtsalt selle Eesti keele pähe tuupima.

    • Vene keel on ju ka käänetega keel, nagu eesti ja soome keelgi. Lihtsad keeled on ikka need, kus käändeid ei ole, nagu inglise keel. No rootsi ja prantsuse ka, ikkagi ainult kaks sugu.

      • Seda ma omameelest üritangi markeerida,
        et kõik see grammatika ja reeglid on tagantjärgi
        keelte nohikute poolt kirja pandud ja ei oma mingit
        väärtust uute tulijate jaoks, kes tahaks keelekümblust.

        • Inimesed on küllaltki süsteemsed ja korrapärased ja loovad mustreid. Vahet pole, millal need mustrid kirja pannakse, olemas on need ikka ja keeleõpet lihtsustavad megalt. Mul oli oma vähese vene keele pealt näiteks neli korda lihtsam poola keelt õppida.

        • Eesti ja soome keel on kerguselt või raskuselt suht ühel pulgal siiski.

  13. Miks me peame urruaugu kaudu keeli õppima?
    Loomulikult on vene keele kaudu poola ja
    valgevene ja ukraina keelt lihtsam mõista.

    Aga ma jään ikka oma postulaadi juurde,
    keel ei ole konstruktsioon ja grammatika,
    keel on elav, arenev, elusolend.

  14. See külalistemaja-polikliiniku jne loend näeb välja, nagu oleks see pärit mingist täiskasvanud turistidele mõeldud vestmikust, kus selline leksika oleks täitsa mõttekas. Sellisena tundub olevat puhas laiskus – ei viitsinud mõelda, mis sihtgrupile õpetatakse ja kantisid vestmikumaterjali sirgjoones kooliõpikusse ümber.

  15. Mu ema on keeleõpetaja ja seetõttu jäi inglise keel mulle lihtsalt iseenesest külge, kuna käisin temaga koolis ja kursustel kaasas ning majas oli pidevalt näiteks rahukorpuslasi, kellega polnud muud võimalust kui inglise keeles suhelda. Reeglitest ei tea ma muhvigi, hääldusmärkidest rääkimata, kuid valdan keelt üsna enam-vähem tasemel (eksamid ilma ettevalmistuseta väga heale tulemusele ja ka igapäevaelus häbisse ei jää). See reeglite taga ajamine keeleõppes on täisidiootsus, eriti arvestades, kui kiiresti korjab inimene mistahes keele keskkonnas üles, vs. aastateviisi koolis grammatika tuupimist ja tulemuseks on ikka see, et näiteks minu lagi teises võõrkeeles on: “entschuldigung, mein Deutsch ist ganz schlecht”. Hubschrauber oskan ka öelda, ja Sicherheitsabstand – oskussõnad ikkagi🙂

    • Inimene korjab = sina korjad. Paljud ei korja. Minu korterikaaslane on inglise keele üles korjanud (omavahel räägime põhiliselt inglise keeles, see pole ta emakeel) ja ta räägib aastaid juba grammatiliselt valesti. Ma võin parandada ennast haigeks, kasu ei ole.

      • Perfektne rääkimine nõuab loomulikult lihvimist (näe, ei oska ennast emakeeleski arusaadavalt väljendada), ma ei mõelnudki, et grammatika allavett laskma peab. Kommenteerisin konkreetselt seda perekooli kiunu, et oh häda, lapsed õpivad rääkima ja hääldusmärke ei tunnegi, mis nii küll saab. Ega muud ei saagi, et laps õpib keelt kasutama.

        Ma jään siiski enda juurde, et inimesed korjavad keskkonnas keele väga kiiresti üles. Tõsi, siin on tõesti see konks, et kuivõrd kvaliteetne on see keskkond, milles viibitakse. Mul on omal näiteks sugulase pojad juba lapsest saadik kolmekeelsed (ema, isa ja ühine e. inglise keel), kõiki kolme räägivad nad ühest küljest soravalt, kuid teisalt kohati märkimisväärsete vigadega (aga nad on nii enesekindlad, et ei lase end vigadest häirida!). Seal ongi see point, et kuna ema-isa pole kumbki filoloog, siis ka nende kõnes on apse, mis kõik laste puhul võimenduvad.
        Kui inimene õpib keelt näiteks raamatuid lugedes ja telesaateid vaadates, siis ta saab endale üsna korrektse lause ja laia sõnavara (sageli see kõnes ei väljendu, kirjas aga küll, kõne nõuab teistsugust praktikat) aga kui elatakse kuskil kommuunis koos (ma ei viita siinkohal sulle ja su korterinaabrile, igaks-juhuks täpsustan) ja igaüks pursib oma varianti ühisest keelest x, siis ega sealt ei saagi midagi erilist loota. Teisalt aga, kui kõik saavad aru ja vajalik saab aetud, siis pole ka väga häda ju?

        Teemast täiega mööda aga nägin sind poes täna, nagu kuulsuse läheduses oleksin viibinud. Peaaegu oleks juba tsau öelnud aga viimasel hetkel tuli pähe, et see oleks veider, sest see, et mina sind tean, ei tähenda, et sa ei peaks karjudes ära jooksma kui mingi võhivõõras nagu vanale tuttavale ligi kargab🙂

  16. Kõige rohkem vihastab mind probleemi mittetunnistav haridus-min.

    Iga juhtimist natukenegi näinud või õppinud inime teab, et iga korduv protsess NÕUAB tagasisidet ja selle arvestamist. Täiskasvanute koolitustel on see raudne reegel. On seminar / koolitus, on tagasiside vorm. Et koolitaja saaks parandada – sisu, matejale, esitust, suunitlust, kõike. Et ta teaks, kas tast on üldse kasu ja kellele.

    Aga siin.
    Kõik teavad, AASTAKÜMNEID, et vene keele haridus on pekkis.
    Aga vastutav amet ei tee teist nägugi.

    • Sa pole ainus.

    • Jah, nad võiks vähemalt nägu teha, eksole.
      “Teame, et probleem on tõsine, tegeleme sellega ja…”

      Kusjuures see on niii totter probleem iseenesest. Eestis on vene emakeelega haritlasi küll. Loomulikult oskavad nad päriselt ka eesti keelt. Meil oleks võtta küll inimesi. Mille taga see seisab, ometigi?

      • haridusest üksi ei piisa. ja vene emakeel pole mumst esmatähtis.

        mu kooliaja kõige tõhusam vene keele õpetaja oli ise eestlane, ta oli lihtsalt õpetamise peale väga andekas. hästi populaarne õpetaja oli, mis illustreerib seda, et ranged õpetajad võivad vabalt populaarsed olla, kui nad ei ole AINULT ranged, vaid ühtlasi ka õpetavad, juhendavad, selgitavad jne. tol ühel aastal, kui ta meile andis, hakkas kõigil tunne, et vene keelt on ehk võimalik isegi kuigivõrd oskama hakata.

  17. Ma mõne mõtte lisaks selle konkreetse õpiku kohta veel. Nimelt hakatakse seal üsna varsti õppima grammatilisi sugusid, aga ühegi omadussõnani selle aasta jooksul ei jõuta. Jõudu!


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid