Kuna sain haigusnädala jooksul “Viikingite” viimase hooaja ka vaadatud ja mu elu on nüüd (novembri lõpuni) tühi ja sihitu, proovisin hobi korras Lagartha stiilis soengut teha. Välja tuli selline keskmine elf. Esiteks pole ma seda ülemist osa ilmselgelt piisavalt tupeerinud (mängisin mõttega sinna sokk alla toppida, sest tupeerimine pole juustele tervislik) ja teiseks oleks küljele pidanud korralikud hollandlased tegema, ma kiiruga tõmbasin lihtsalt suvaliselt. Aga jah, sellist elu ma siin elan, teen peeglikese ees soengut jne. Homme tuleb kindlasti juba paremini välja.
Ahjaa, käisin tantsutrennis täna ikkagi, mis sellest, et hilinesin. Panin hulga asju kirja, mida kodus guugeldada ja harjutada (jeté, piqué, tendu) jne. Pähe õppida on vaja need nimetused ka, sest meil öeldakse neid pidevalt (“ei, piqué algab tendu‘st!”) ja siis ma olen nagu “asoo”. Pilti tegin ka esimest korda seal, et te näeksite, et ma ei valetanud, kui ütlesin, et ma näen välja, nagu jalgpallur oleks trenni eksinud:
Mis siis veel. Sõber käis hiljuti külas. Tavaliselt ma üritan ikka normaalne võõrustaja olla, teen ise midagi süüa jne. Seekord ei viitsinud haigena liigselt tõmmelda, aga kuna teadsin, et ta otse töölt tuleb, tegin talle mingit purgist tulnud makaronirooga ja ostsin poekoogi. See esimene oli minu jaoks liiga soolane, aga siin pole ma muidugi õige inimene hindama, sest kui ma ainult endale süüa teen, ei pane ma tihti üldse soola, kasutan seda üldiselt ainult teistele kokates. Teine oli tõesti hea, toorjuustuga jne. Aga sõber teatas igatahes hiljem innukalt, et ta ei ole minu juures kunagi nii head toitu saanud. Ilmselge märk, et ei tasu siin ilmas nii palju pingutada.
Nojah, eks ma siis edaspidi pingutan tiba vähem. Üldse ka hea põhimõte eluks. Proovi natuke vähem pingutada.
Pärdikute päevaraamat 