Vahel murca kirjutab otse mulle hinge

On olemas üks eriline emotsionaalse kurnatuse ja ülekere jõuetuse ja ületamatu lootusetuse hetk – see on see hetk, kui ma lõpuks pärast pikka päeva koju jõuan. Isegi, kui ei ole olnud väga raske päev. Isegi, kui ma olen koduteel mõelnud kõigist nendest tublidustest ja usinustest, mis ma õhtul veel kodus ette võtan, suure entusiasmi ja eneseusuga. Ise uskunud ka, et viimaks saab koju ja saab hakata kõiki asju tegema, mis ma teha tahan. Koju jõudmisega jõuab nagu kogu maailma raskus järsku pärale. Niisugune koorem ja vaev, et tahaks end teki sisse kookontuutusse keerata ja lakata mõneks ajaks olemast. Selline haleduse ja väsimuse hüppeline äkk-laekumine, et tahaks surra. Ja nutta. Arvatavasti just selles järjestuses. Isegi mitte tunne või mõte või arvamus. Vaid selge teadmine: ma. ei. jaksa.
Kui tasakesi askeldama hakata ja end oma hädisuse eest mitte väga palju piitsutada (ega tupsutada), läheb ilusti üle. Kui nõud enne kodust lahkumist ära pesta (ja vahepeal keegi köögis teismelist ei ole teinud), ei ole nii hull. Või kui puud ja paber juba hommikul pliidi alla valmis panna, ainult süütamise vaev. Sellised väikesed nõksud. Aga ta tuleb küll. Suur must ja kole lõpuks tagasi koduseinte vahele saabumise kurbus.
Mind nutma ei aja (kuigi eelmisel aastal algas juba november mega masekaga, nii et ootan hirmuga, mida käesolev aasta toob), aga just see ootamatu tunne, et istud maha ja järsku on hooga väsimus kohal, on väga tuttav. Mul on suisa reegel, et kui on vaja õhtul kodus kindlasti midagi ära teha, tuleb see KINDLASTI kohe uksest sisse astudes ära teha, st enne tugitooli istumist. Sest kui ma sinna tugitooli juba maandun, on VÄGA raske sealt jälle püsti saada. Koduteel on peas miljon plaani – ja siis on järsku tund või kaks möödas ja sina oled netist kellegi kassivideosid vaadanud. Nojah, mis sa ära teed, elu on selline.
Advertisements

3 kommentaari

  1. huvitav, mul on enamasti vastupidi – kui ma veerand kuni pool tundi pikutan, siis pärast jaksan palju rohkem ja see ei ole nii vaevaline.

    • (aga tõesti-tõesti, see pikutamine peab ikka korralik puhkamine olema, mitte netikammimine. see väsitab ka ise.)

  2. Mul oli kunagi üks klassiõde, kes alati siis, kui oli peale kooli kuhugi minek, aga samas aega nii palju, et jõudnuks kodunt läbi käia, meid hoiatas, et ärge te mul koju laske minna, kui ma juba seal olen, ei minust enam kuhugi tulijat ole, diivan neelab mu ja ongi kõik.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

  • Kategooriad