Kas karu saab tantsima õpetada? (ainult trennipostitus)

Ehk siis täna räägime me sellest, kuidas on a) üle kuu aja trenni teha ja b) teha midagi, mis sul (VEEL!) ÜLDSE välja ei tule ja milles sa küllaltki saamatu oled. Täpsustuseks olgu kohe öeldud, et need kaks punkti ei käi sama spordiala kohta, ma tahan väga loota, et ronimises on mul siiski veel lootust vaikselt edasi areneda.

Niisiis. Olen viiest tantsutrennist ühest puudunud ja ühest jõudsin poolde. Seal võetakse megakiiresti edasi, nii et kohalkäimine on üsna kohustuslik, kui maha ei taha jääda. Ja enda meelest mul nagu MIDAGI juba läks paremini, kuigi eelmises trennis oli nii palju raskeid asju. Näiteks on meil selline täisring, mida tehakse nii, et alustad pildil paistvast viiendast positsioonist (st et mõlemal jalal on kand ja varvas koos, meil vist kellelgi ei lähe nad kokku), tõused varvastele, teed täisringi ja jääd uuesti viiendasse positsiooni. Juba seal ma feilisin, sest kui sa ei suuda seda asendit võtta, siis sa astud sammukese lähemale küll, aga ikka kas maandud oma teise jala peale või koperdad oma kanna otsa vms. Siis tuli mingi harjutus veel, mis mul täiega metsa läks (ta üritas vahepeal füüsiliselt mul asendit parandada ja see on nii kohutav, kui sa näed mõlemat peeglist, tema on graatsiline nagu luik, sa üritad seal kõrval TÄPSELT sama asendit järele teha ja no see lihtsalt näeb välja, nagu sa oleksid infarkti saamas parajasti) ja ta päriselt ütles mulle naerdes:”Oh, sinu õpetamine on mulle ikka tõeline väljakutse!” Ja mina veel arvasin, et läheb ju paremaks, aeglaselt, aga läheb!

Tulin koju ja teatasin korterikaaslasele iseenda lohutamiseks, et tegelikult pole asi üldse nii hull, sest alguses oli meid ca 15 ja nüüd on koos minuga ainult ca viis järel, järelikult ma olen vähemalt osavam kui need allaandjad. Tema, keda on õnnistatud kõrge IQ, aga mitte ligilähedaseltki sama kõrge EQ-ga, vastas üllatunult, et see nüüd küll loogiline ei ole. Selle põhjal, et kümme tükki kadunud on, saavat ometi järeldada ainult seda, et ma olen järjekindlam, mitte seda, kes osavam on – vabalt võib olla, et nad läksid ära, sest trenn oli nende jaoks liiga igav ja liiga lihtne. Ma ei ole päris kindel, kas ta saab aru, et sellist loogikat ei peaks tutvustama inimesele, kes saab sind soovi korral öösel padjaga lämmatama tulla.

Kedagi süüdistada siin pole, sest iga kord ma mõtlen, et no nüüd ma vahepeal harjutan kodus, aga tegelikult jõuab kätte järgmise esmaspäeva hommik, aga mina pole midagi teinud. Üle-eelmine kord kirjutasin megapika nimekirja välja (jeté, piqué, tendu, révérence, plié, ronds de jambe par terre, grand battement, fouetté, échappé sauté, arabesque) ja eelmine kord olin ikka sõrm suus, iga kord, kui õpetaja ütles, et “ei-ei, siia asendisse minnakse tendu‘st,” sest mul polnud ju meeles, mida see tähendab. Saab näha, kas järgmine kord on parem, nädalavahetusel võiks ju keerutada. Eile kodus kõndisin varvastel ja otsisin ühel jalal tasakaaluasendeid, koer arvas, et ma olen lolliks läinud ja üritas mind igaks juhuks pikali joosta.

Sharma ja Momoa on loodusest kinni püüdnud noore ronija ja üritavad teda aeglaselt inimeste hulka sulandada. Nii sirgub pealekasvav põlvkond.

See oli siis tantsujutt. Ka ronimistrennis on uued tuuled ja just praegu on seal käimas väga aktiivne eneseanalüüsi ja uute tippude poole püüdlemise osa. Nii et eile, põhimõtteliselt pärast kuud aega trennist eemal olemist (kaks nädalat õlaga eemal, siis poolteist nädalat trenni, siis kaks nädalat haigena kodus), filmisin eneseanalüüsi mõttes seda, kuidas ma üht uut rada esimest korda proovin. Mitte just väga üllataval kombel näeb see video välja umbes selline, nagu keegi üritaks kartulikotti köiega üles vinnata. Mõelge selle peale, et minusugune nartsissist jätab hetkel kasutamata võimaluse end näidata, ja saate aru, kui halb see olla võib. Kuna jätkuvideo tehakse juba järgmisel nädalal, sest mu treener arvas, et võiks ikka enne radade maha keeramist seal samas filmida, kas on paremaks läinud, pean täna teise raja peal ka video ära tegema – hommikul oli tõlke tähtaeg, olen viis tundi maganud, nii et ootan suuri tegusid.

Ma olen üldse selle nädala pärast võrdlemise suhtes veidi skeptiline – kui suurt arengut ühe nädalaga ikka oodata saab, seda enam, et minu peamine eesmärk ei ole hetkel mitte uusi kõrgusi vallutada, vaid jõuda selleni, et mu töö-, era- ja spordielu on tervislikus tasakaalus, ma ise pole kogu aeg alamaganud ja pooled asjad pole tegemata (jajah, ma tean, et suured eesmärgid, aga unistada tulebki suurelt) ning ei vihasta enam iga si väikese asja peale. Seda, et ma krooniline ülepingutaja olen, sai hiljuti alles kuskil blogisabas arutatud, nii et tegelikult peaksin ma õppima hoopis rohkem puhkeaega võtma ja suhtuma trenni kui rekreatsioonilisse tegevusse – mis ei välista loomulikult higi ja vaeva, mulle meeldib väga süstemaatiline higi ja vaev, aga see peaks kõik olema mõistuse piirides, et selle kõrvalt vaimselt ja füüsiliselt tervena püsida. Nii et minu meelest oleks hulga mõistlikum filmida mind hoopis kuukese pärast mõnd muud rada esmakordselt proovimas – samas, ega see nädala pärast filmimine mul ju ka tükki küljest ära ei võta, võin mõlemat teha, nii et mis siin ikka vinguda. Ma lihtsalt väga ei usu, et ma kõigest ühe nädala pärast automaagilisel moel mitmekordselt paranenud sooritust näen. Teise nurga alt, äkki aitab see just seda mentaalset poolt treenida, mul nimelt on väike probleem tähelepanu keskpunktis olemisega, mul on raske midagi teha, kui mind parajasti vaadatakse, nii et sellega tegelemiseks on tihti filmimine kindlasti kasulik. No ja mille jaoks ma selle vee- ja tolmukindla superkaameraga telefoni ostsin, kui mitte selleks, et magneesiumitolmu sees ronimisvideosid teha.

Kui olen end korra välja maganud, suudan neid ilmselt natuke analüütilisemalt ka vaadata, nii et ainus emotsioon ei ole enam “jumal küll, ma olen nagu hunnik vedelat pa*** ju seal seina peal”. Siis hakkame mõtlema, mis on nõrgad küljed (st “kõik peale tugevuse” hästi ei istu, peaks neid ikka veits tähtsuse järjekorda panema) ja asume nendega tegelema. Ma enda meelest sada aastat juba üritan elada nii, et vaiksed jalad on elustiil ja vähemalt kolmandik trennist on igasugused harjutused, aga jalatöö ei parane sugugi nii kiiresti, kui ma näha tahaks. Nii et tuletame nüüd kõik koos meelde, et ometi rännak, mitte sihtkoht, eriti kui sa vahepeal kuuajaseid lillenuusutamise ja tervise parandamise pause teed. Hingad sisse, hingad välja ja ronid uuesti hobuse selga kivi otsa. Läheb-läheb.

1 kommentaar

  1. Any headline that ends in a question mark can be answered by the word no.

    https://en.wikipedia.org/wiki/Betteridge%27s_law_of_headlines


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid