Koeraelu

20161016_201658

Good news, everyone! Sain teada, et paljud minu takistused joogas ja tantsutunnis on tingitud sellest, et kuigi alaselg paindub ja õlad painduvad, ei paindu ülaselg kohe üldse mitte. See tähendab, et sillas (vt üles) olen ma näiteks sellises imelikus asendis, sest käed lihtsalt EI lähe sirgu, ka siis mitte, kui mind õigesse asendisse tõsta üritatakse. Või kui ma üles vaatan, tõusevad näiteks automaatselt õlad ka üles, sest ülaselg ei paindu nii palju, et loomulikult seda teha. Mis omakorda võib olla põhjus, miks mul õlavööde nõrk on ja õlad kipuvad kergesti valutama, sest peavad rohkem tööd tegema (jah, olen proovinud rohkem vasakut poolt koormata, mille tulemuseks on see, et vahel on nüüd parema õla asemel hoopis vasak tundlik – aga see-eest olen ma suutnud end väga hellalt hoides samal ajal ka lõuatõmberežiimiga jätkata ja isegi teatud tulemusi saavutanud, st toimub edasiminek, mitte tagasiminek, kuigi ma ise olin eesmärgiks seadnud pigem baastaseme hoidmise). Mis iseenesest on muidugi halb, aga see, et probleem on defineeritud, tähendab, et sellega saab tegeleda. Nii et nüüd teeb tema kõrgeausus blogija ülaseljavenitusi, aeleb joogapallil, teeb karnapidasanat jne (mina ei saa aru, kuidas need põlved mul seal maha lähevad, kui ülaselg tegelikult ei veni …). Aga minu lemmik on see armas onu, kes oma ümarat kõtut näitab:

Muidu on viimased paar päeva läinud mingi läga tähe all. Pühapäevane äratus oli kell 8.30. Tegelikult oli esimeseks äratuseks ca tund enne seda vinguv koer, aga kuna ta viimasel ajal kogu aeg vingub, ignoreerisin ma teda ja järgmiseks äratuseks oli see, kui ta tund aega hiljem mulle täpselt ukse ette sittus. Uks oli kinni ja avaneb sissepoole, nii et ukse avamiseks oleksin pidanud ukse vedelast hunnikust läbi tõmbama. Shitty situation ütleksid välismaalased.

Õnneks olen ma ideaalkaalus, sain ust siiski pisut nihutada, et koristustarbed tuua. Terve see aeg ise samal ajal palvetades, et koer sel ajal, kui ma koristan, uuele ringile ei läheks. Ja noh, päev möödus kogu aeg kahtlustava pilguga koera poole kõõritades. Jalutamas käies peletas ta oma puristamisega ühe vanatädi konkreetselt minema, kes meid täiesti tülgastunud pilguga vaatas. Nagu vabandust, ega ta meelega.:/

Mõtlesin, et uus nädal toob uued tuuled, aga kas sa näe, nüüd on hakanud sedasinast asjandust hoopis taevast alla sadama.

Tegelikult on mul üks tõsisem postitus meeles mõlkunud, aga nii palju tööd on, et pole olnud aega mõtteid ritta seada. Kannatlikkus on voorus.

Ahjaa, tantsutrennis ütles treener ohates, et “stange ääres tuli ju juba NII hästi välja” – mis on täielik võit, sest neid stangeharjutusi ma harjutasin ekstra kodus, järelikult on harjutamisest kasu olnud ja on põhjust edasi harjutada. Tunne oli ka palju parem juba endal. Järgmiseks korraks õpin selle neetud reveransi ka selgeks ja siis te alles näete! Seekord oli tund aeglasem ka, nii et päris mõnus oli, jõudis jälgida jne. Nii et ehk on vastus hiljuti tõstatatud küsimusele siiski jah.😛

1 kommentaar

  1. Kui nooruses mingit trenni pole teinud, siis ei paeindu midagi, aga püüa ise sitta kõhus hoida kui on pimestav häda.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid