faith

Mul ei ole enam mitte midagi öelda

14632905_1257764120930117_8942013029363953334_n

Tõsiselt. Teised inimesed teevad SÜNNITUSMAJAST OTSEÜLEKANDEID. Seda piiri saaks nüüd nihutada ainult siis, kui ma läheksin lahtisele südameoperatsioonile ja seda laivstriimiksin. Või noh, oma sünnitust lähivaates vms. Kuni selle hetkeni on nüüd kogu ülejäänud blogindus mõttetu ja küündimatu.

Ehk siis minu südamlikud õnnesoovid Mallukale, kes teise lapse edukalt välja surus. PALUN ära kuula neid vaimuhaigeid, kes soovitavad sul talle Lysethe nimeks panna. Ma saan aru, et küünetehnikud on ka inimesed, aga las laps ikka valib ühel hetkel ise oma tee, ei ole vaja seda tema eest määrata.

Muidu olen ma pahur, sest ma tahaksin täiega trenni, aga ei saa, sest ma ei tunne end selle jaoks veel piisavalt hästi. Ideaalses maailmas ei läheks ma homme töölegi veel, aga olen juba end sinna lubanud, nii et pean ikka minema. Ideaalses maailmas ei läheks ma IGATAHES homme tantsutrenni, aga kui ma ei lähe, jään ma seal veel rohkem maha ja ei saa varsti enam üldse mitte midagi aru (võrreldes praegusega, kus ma olen suutnud need viis positsiooni ikka kuidagi selgeks saada). Täna on kindlasti vaja kodus tõlkida, sest tähtajad. Elu on raske.

Aga see-eest magab mu koer nii armsasti, nagu tal poleks ühtki muret siin ilmas. Jee. Ta ei tea veel, et täna lõigatakse küüsi. Tema elu on ka raske, aga hetkel elab ta veel õndsas teadmatuses.

anna kannatust

Kas Eestis mõnes koolis vene keelt ka õpetatakse?

Tundub olevat selline pikaajalisem probleem, juba “minu ajal” ei õpetatud. Inglise keelt ka ei õpetatud, selle sain ma omal algatusel selgeks. Kui meie koolis üldse mõnda keelt õpetati, oli selleks saksa keel. Aga siin võib asi olla ka selles, et saksa keelt õppisin ma gümnaasiumis ja isiklik motivatsioon oli juba suurem, tegin innukalt ise konspekte ka väljaspool tundi jne.

Ärge saage valesti aru, mul on hea silmamälu ja mulle meeldivad tabelid, ma võin teile praegu ka järjest need imeniitelnõi, radiitelnõi, daatelnõi + nende vastavad käändelõpud peast ette laduda. Mõni Krõlovi valm oli ka vahva + “Я к вам пишу – чего же боле?” on mul ilmselt elu lõpuni meeles, sest ajastu, kus see oligi nii suur märk, et selle kohta “mis enam?” küsida, on ju paeluv, ja raamat ajastu märgina väga huvitav. Aga vene keelt ma ei räägi. Ainsad inimesed, keda ma tean, kes on vene keele koolist selgeks saanud, on minu ema ja tädi, aga nemad on ka poolgeeniused (ema on mul ka inglise keele nii hästi selgeks saanud, et kui häbelikkus ja väike eksimishirm välja arvata, räägib ta praegugi väga hästi, mis sellest, et Miina Härma lõpetamisest on nüüdseks juba aastakümneid möödas).

Miks ma ei räägi? Sest õppekava polnud asjalik ja õpik polnud üles ehitatud nii, et lapsed võimalikult varakult kõige elementaarsemal tasandil rääkima hakkaksid, vaid rõhku pandigi just käänete tuupimisele (vastavasisulised tunnikontrollid), Vene kirjanduse ja kultuuriga (meie lastele mitte ainult võõrad, vaid ka vastumeelsed) tutvumisele jne. Sa võid muidugi nalja pärast paar aastat keelt õppinud lapsele Puškini ette visata, aga sellest mitusada aastat vanast keelest ei ole talle reaalselt kasu.* Miks mu klassikaaslased inglise keelt selgeks ei saanud, saan ma ka hästi aru, me pidime seal õppima sõnu nagu gargoyle, mis on mul nüüd küll elu lõpuni peas, aga mida siiani pole keeleõppe algusele järgnenud kahekümne aasta jooksul veel kordagi vaja läinud. Ehk siis pikki vähekasutatavaid sõnu. Ja kui inglise keele õpe on aja jooksul paremaks läinud ja poed on õpikuid/raamatuid täis, siis vene keelt õpetatakse vist harjumusest, sest mingeid normaalseid materjale ei tundu selle jaoks jätkuvalt olevat. Olen siingi kirjutanud, et kui mõtlesin enda oskusi natuke värskendada ja poodi õpikut otsima läksin, leidsingi ainult ÜHE õpiku ja kakskeelseid raamatuid või lihtsustatud keelega raamatuid lihtsalt ei olnud (võrreldes inglise keelega, kus lähed ja valid raamatu, mis sobib mis tahes keeletasemele vahemikus A1 kuni C1).

Sõber näitas mõne aja eest pilti oma lapse vene keele õpikust. Laps alles alustas keeleõpet ja peab nüüd õppima muuhulgas nelja- ja viiesilbilisi sõnu. Ja ma tahan näha seda inimest, kelle jaoks kõige olulisemad sõnad on keelt õppides kohe “mälestussammas” ja “külalistemaja” (ma ei viitsi guugeldada, aga olen veendunud, et raudselt on neil sõna xотель või отел ka, nii et vabalt ajaks läbi iial seda sõna õppimata). Sellise meetodiga lähenedes ei saagi ühtki keelt selgeks saada. Ja mis saab siis, kui tuleb noor õpetaja ning mõtleb, et kasutaks neid uusi meetodeid, mida talle ülikoolis õpetati? Siis tulevad lapsevanemad, kes end isegi oma emakeeles normaalselt väljendada ei oska, ohivad kooris internetis, kui kohutav see on, sest nemad omal ajal pidid küll hääldusmärke kirja panema (tahaks näha last, kes päriselt hääldusmärkide järgi midagi korrektselt hääldada oskab), ja järelikult on see ikkagi parim meetod. Mis on äärmiselt irooniline, sest oleks see tema meetod parim olnud, oskaks ta ju piisavalt hästi seda keelt, et lapsele ise kodus hääldus selgeks teha, aga nagu näha, ei oska – aga nui neljaks, midagi uut ka pole valmis proovima.

Ainus asi, millest ma aru ei saa, on miks sellistel tingimustel vene keel üldse õppekavas on? Miks raisata igal nädalal mitu tundi aega millegi peale, mida TEGELIKULT lastele õpetada ei taheta? Võiks ju selle asemel kasvõi pea peal seista või täpsust sülitada, ikka kasulikum, kui lihtsalt teeselda, et õpitakse midagi.

* Anekdootliku tõestusmaterjali korras pean tunnistama, et tunnen tegelikult üht haritlasest itaallast, kes õppis omal algatusel ca aasta ajaga vene keele ära, sest “tahaks ju Puškinit originaalis lugeda”, nii et mõne jaoks võib see siiski väga motiveeriv olla. Kahtlustan, et neile lastele, kellele me kuuendast klassist saadik vene keelt õpetama hakkame, see nii motiveeriv ei ole.

anna kannatust

Aga reeglite rikkumine on ju oluline

Mulle ei meeldi see, kuhu tänapäeva haridus liikunud on. Marca alles kirjutas sellest, et eeldatakse, et vanemad on kogu aeg koolielus kaasategevad, lisaks on tänapäeval e-Koolid ja muud rõvedused. Töö juures oli alles väike skandaal, üks emps oli väga närvis, sest sai e-Koolist teate, et laps on kahest tunnist järjest põhjuseta puudunud. Selgus, et tegu oli lihtsalt õpetajapoolse märkimisveaga ja kõik väga kena. Kauri käest kuulsin, et e-Koolis on muud teenused tasuta, aga popiteate eest (vanem saab telefonile teate, kui laps põhjuseta puudub) küsitakse raha. Äri. Et saaks ikka kogu aeg silma peal hoida.

Minu meelest on see KOHUTAV. Vanemad käituvad, nagu see oleks elementaarne, et nad saavad igal hetkel vaadata oma lapse tunniplaani, teavad, kus ta täpselt on, ja lisaks on ta kohustatud 24/7 otsekohe telefonile vastama. Minul oli ülikontrolliv ema, nii et loomulikult ma valetasin kogu aeg. Ei häbene ka, sest ma leian, et inimesel on õigus oma isiklikule ajale ja arvestades seda, et minu käest on näiteks otse küsitud, mille jaoks mul sõpru üldse VAJA on, siis ilmselgelt me mõtleme täiesti erinevalt. Minu meelest lähtuvad asjade VAJADUSEST ainult mingid kummalised inimesed. Sporti ei ole vaja, head toitu pole vaja (võib ju elada leivast ja veest ja vitamiinidest), seksi pole vaja, meelelahutust pole otseselt vaja. Või kui eeldatakse, et laps vajab automaatselt samu asju, nagu nende vanemad – nagu Marca “mina ei käi öösiti sõpradel külas, järelikult ei pea mu lapsed ka käima”. Minu parimad mälestused lapsepõlvest on need, kus me teiste lastega koos heinaküünis ööbisime (või noh, üritasime, sest mina ja mu nõbu hakkasime õudusjutte rääkima ja siis väiksemad hakkasid kartma ja läksid tuppa ära ning ega meie ka ei viitsinud tavaliselt siis enam üksi küünis magada). See oli megaäge. Ja ma olen ka viimaste aastate jooksul paar korda ikkagi mõne sõbranna juures ööbinud lihtsalt lõbu pärast – vaatame koos mingit filmi ja joome siidrit ja siis ööbin seal. Sest tore on. Kui keegi küsiks, et mille jaoks seda nüüd siis VAJA on, ma mõtleks, et ta on lollakas.

Kõik need asjad, mida sa tavaliselt ei tee ja mis annavad sulle võimaluse olla iseseisvam ja ISE oma elu eest vastutada, õpetavad sind … noh, ise oma elu eest vastutama. See on vajalik. Taevas teab, et vanemad näevad megalt vaeva, et oma lapsi kogu aeg vati sees hoida, nii et selge see, et valetamine ja vahepeal salaja oma asja ajamine on iseseisvumise paratamatu osa, kui just väga normaalsed vanemad ei ole sattunud. Nagu Marca ütleb – ta TUNNEB, et ta peab vastutama. St et alateadlikult tahab ta takistada selle olukorra tekkimist, kus ta laps oma külalise eest vastutama peaks (mis oleks igati normaalne vastutusala ühele lapsele – vastutada ise oma kooliasjade eest, oma sõpradega ja oma trenniga seonduva eest). Ja kui te hakkate nüüd vaidlema, et KOOLIlaps ei suuda ise uurida, kas ta külalisel on kõht täis ja mis kell ta koju peab minema, siis mõelge selle peale, et vanasti käisid kolmeaastased hanekarjas ja suutsid vastutada selle eest, et mõni ära ei kaoks. Ärge tulge mulle rääkima, et laps vanuses 6+ ei suuda sõbranna käest küsida, kas too võileiba tahab ja kas poleks ehk aeg koju kasida. Sest ma saan aru, kui vanem lihtsalt ei taha kedagi oma koju, see on igati ok tunne – või ei taha kedagi oma koju pärast teatud kellaaega – aga ka sel juhul on igati ok lapsele öelda, et meie pere reeglid on sellised ja sinu asi on neid reegleid oma sõpradele vahendada.

Igatahes, lastele on valetamine eluliselt vajalik, et nad saaksid inimesteks kasvada. Kui sulle on väga normaalsed vanemad sattunud, siis saab valetamise ehk mõne asja mitte rääkimisega asendada. Ja nüüd on lastelt põhimõtteliselt see võimalus ära võetud, sest neile on nutitelefonid pihku surutud ja nende peale karjutakse kohe, kui nad neile hetkega ei vasta, ning nii, kui nad ühest tunnist puuduvad, teeb mamma-papa telefon juba piiks-piiks. Ehk siis laps peab valima, kas käib nööri mööda või läheb igatahes ja otsekohe oma vanematega konflikti (mitte ei saa loota, et ehk ikka pääseb kuidagi). Politseiriik on see. Näha, kuidas keskmine inimene seda hädavajalikuks peab, on kurb. Näha, kuidas “poole kohaga punkarid” (“täiega olen vabameelne, kui parajasti selleks aega ja raha on ning kell liiga palju pole”) seda teevad, ajab peaaegu nutma.

Võtan selle peale rahustuseks ühe joogi.

P.S. Joogiks on uue joogamatiga kaasas olnud ajurveedatee. Mhmh, see on olemas. Mõeldakse ikka asju välja. Joon ja juba tunnen, et olen ühte kõrva pidi valgustatud. Korterikaaslane vaatas aga mati peale joonistatud Ganešat ja kommenteeris entusiastlikult:”Oi kui vahva, sul on Dumbo mati peal.” Just-just, sõbrake, vähemalt oled sa tugev.

Ahjaa, sellest tugevusest oli mul tänagi kasu. Läksin mina toidupoodi ja kuigi väikevend oli juba lubanud mulle koeratoitu tuua, avastasin, et seal on normaalne toit normaalse hinnaga, ning mõtlesin, et koju on ju ainult paarsada meetrit, mis see 15 kg tassida ei ole. Unustades, et a) ma olen haige ja b) ma pean enne pakiautomaadist ühe paki ka ära võtma, nii et mõlemad käed on kinni. Nii et pidin koju helistama ja paluma, et ta mulle poolele teele vastu tuleks, et ma end üksi ära ei katkestaks. Kui ise oled loll, on hea, kui sõbrad on abivalmis ja tugevad. Hea kohe, et ma kaks päeva järjest talle kogemata süüa olen teinud (st olen teinud oma harjumuspärase koguse ja siis, kui see valmis on saanud, avastanud, et õige, ma ei jaksa ju haigena nii palju süüa, jagame selle pooleks), muidu oleks suisa häbi või midagi.

faith · sport

Minu uus official girl crush

Nii ilus, nii naiselik, aga samas nii tugev. Ja ma ei tunne teda, nii et ma saan ette kujutada, et ta on täiuslik:

 

anna kannatust

Vist on tõesti muhkkatk

Umbes pooled inimesed minu ümber on parajasti haiged, sealhulgas kaks tükki, kellega ma igapäevaselt kokku puutuma pean. Kõik teised kirjutavad sama (minu seisundi kohta ütleb nii mõndagi see, et ma naersin selle “D ila ila” üle omaette tükk aega). Aga sellest hoolimata olin ma miskipärast üllatunud, kui mul eile hommikul kurk valutama hakkas ja eile öösel järsku hingamisega probleeme tekkis, sest kuskilt jõudis kohale metsik tatilaine – mille tulemusel ma ei saanud alguses magada ja lõpuks leidsin mingi täiesti X-asendi, kus läbi ühe ninasõõrme hingata sai, aga millest kogu ülejäänud keha hiljem valus oli.

Need kaks sõpra olid mõlemad paar päeva täiesti pikali maas, aga mina mõtlesin naiivselt (ja ütlesin seda ka töökaaslastele, lubades muuhulgas homme kodust töötada, sest ma tahtsin tegelikult täiega kolmapäeval tööl tagasi olla), et mul on ainult nohu-köha, küllap mu immuunsüsteem säästis mind hullemast. HAAH. Hullem jõudis lihtsalt kohale kella kuue paiku ja algas täiesti ootamatult külmavärinate ja pearinglusega. Ning lõppes sellega, et ma istusin üle poole tunni töölaua taga, sest läpaka ekraani ja muude vidinate küljest lahti ühendamine tundus liigse pingutusena. Nüüd ootan, et korterikaaslane koju tuleks, sest ise koeraga väljaminek ei tundu üldse hea mõte olevat.

Keskendumisvõime on null, seda postitust olen pausidega teinud ca kella kuuest saadik (vahepeale mahtus isegi väike uinak ja padjale ilastamine), sõin kanasuppi (sest seda tehakse, kui haige ollakse) ja minu suurim mure elus on hetkel see, et täiega tahaks jäätist, aga mul on külmavärinad. Äkki peaks selle pliidi peal soojaks laskma? Teoreetiliselt on ka muid muresid, näiteks mõni kohustus, mida ma kaks nädalat ignonud olen, aga need ei tundu nagu hetkel nii akuutsed.

P.S. Sõbranna, kellega ma koos tantsutrennis käin, rääkis, et täna oli kohal neli inimest. Mitte ei tahaks uskuda, et teised kõik lihtsalt juba eemale peletatud on (kuigi mõni võib olla lahkunud küll, sest varasema treeningkogemuseta inimesele see kursus tegelikult ei sobi), ju nad on siis ka haiged. Sõbrants ise oleks pea ära minestanud, sest üks harjutus oli nii koormav, et lihtsalt hakkas pilt taskusse libisema. Õpetaja rääkis selle peale, et kui neil nii juhtus (ma järeldan sellest, et see on siis järelikult balletitunnis tavapärane asi), pandi nad külma vette istuma. Ma arvasin, et mina võtan trenni üsna tõsiselt, aga need inimesed on ikka täiesti hardcore.

faith · movies

Mõtlesin, et õpiks ennast armastama

Noh, et inimesed peaksid asju ikka tähtsuse järjekorras võtma, eks hiljem vaatame, kuidas nende teiste inimeste armastamisega on.

Tegelikult vaatasin ma seda TED-talki ja mulle meeldis selle naise jutt nii väga, eelkõige selle pärast, et ta esines väga hästi, et mõtlesin, et võiks ju mõnda ta raamatut ka lugeda, ja juhtus nii, et see raamat, mis mulle esimesena kätte sattus (loe: mille internetist tasuta sai), räägib iseenda armastamisest ja piiride seadmisest. Raamat mulle nii väga ei meeldi, sest on selline aeglane ja kõike neli korda üle korrutav, aga mõtted, mida seal korrutatakse, on iseenesest sellised, et ma täitsa usun, et depressiivsetele inimestele ongi vaja neid aeglaselt korrutada. Mõni asi tuli enda kohta ka tuttav ette, aga eriti läks mõte vvn-ile, sest siin räägib asjadest, millest tema on ka oma blogis palju rääkinud. Näiteks sellest, et paljud inimesed võtavad endale perekonnas või tutvusringkonnas abistaja rolli, kes alati kõigi jaoks olemas on, aga ise ei oska abi küsida ja peavad seda häbiväärseks, sest on oma rollis kinni. Ja et kuni sa oskad ainult anda, aga ei oska võtta, on tegelikult natuke nirusti. Eestlaste rahvuslik probleem vist, abikätt ulatada oskavad kõik, aga seda teistelt paluda uhkus ei luba.

Teine asi, millest põhjalikult juttu oli, oli see, et inimesed mõtlevad tihti, et nad peavad vastama mingitele tingimustele, enne kui nad on piisavalt head. No et nii, nagu sul peab olema piisavalt diplomeid ja oskusi, enne kui sa insenerina töötama kõlbad, peab sul ka olema piisavalt raha/haridust vms, et sa armastust väärt oleksid. Kui inimene ise ei usu näiteks, et ta on armastust väärt, siis ta lepibki mingite värdjatega. Nagu üks sõbranna mulle hiljuti ütles – “vaata, milline ma välja näen, kust ma sellise normaalse mehe saama peaksin”. Mis jätkuvalt tekitab küsimuse, et miks sa värdjaga koosolemist üksinda elamisele eelistad, aga no ma ei ole inimestest kunagi aru saanud, ju siis on pidev emotsionaalne väärkohtlemine mõne jaoks meeldivam kui liiga vaikne korter ja tühjem rahakott vms.

Siis tuli peatükk sellest, kuidas inimesed emotsioone sõltuvustega tuimestavad. Ma irvitasin ja mõtlesin, et ÜKS asi, millega mul probleeme pole, ma ju vihkan sõltuvusi, isegi kohvi ei joo enam nädala sees. Naer kestis nii kaua, kuni lugesin esimesest lõigust, et sõltuvus ei pea olema ilmtingimata alkohol, selleks võib olla ka Facebook või liigne sport. Nagu mine pekki, tädi, mida sinusugune üldse teadusest ja psühholoogiast teab! Mul ei ole probleemi, ma võiksin kasvõi KOHE lõpetada. See, et ma seda postitust squattides kirjutan, mitte toolil istudes, näitab ainult, et ma olen hea rööprähkleja, ühendan meeldiva kasulikuga. Ja see, et ma vihastasin, ei olnud kaitsereaktsioon, vaid inimeste lühinägelikkus ajabki ju närvi. Nii et istu sisse oma arvamus.

Puhh. Jätkame. Äkki mõni järgmine peatükk ei ole nii lühinägelik.

Ahhaa, põhiliselt räägib ülejäänud raamat sellest, et lisaks töötamisele ja pingutamisele on vaja ka puhata ning mängida. Kuna inimesed tihti ei tea, mis see puhkamine ja mängimine üldse on, tuuakse hulk tervislikke näiteid. Räägitakse tantsimisest, meditatsioonist, lihtsalt lollitamisest ja üldises plaanis vabamalt võtmiselt. Palju häid ja praktilisi mõtteid. Kusjuures täitsa tõsiselt, kui ma tantsima läksin, ootasin ma sealt paremat painduvust ja veidi tasakaalu jms, aga olen sealt KAHE TUNNIGA saanud selle, et ma tunnen end oma kehas vabamalt ja julgen ennast rohkem liigutada. Kasvõi mingite suvaliste soojendus- ja venitusharjutuste ajal, ma julgen nüüd teha suurema liikumisulatusega kereringe ja lihtsalt end siia-sinna raputada, sest see tundub parajasti mõnus, ilma et ma mõtleksin selle peale, et seda tehes näen ma ju totter välja (ja kui on inimesi, kelle meelest enam-vähem iga teine asi, mida sa teed või ütled, totter on, on ju lihtsam lihtsalt neist inimestest eemale hoida, selle asemel, et end pidevalt õigustada või kellegi teise rõõmuks oma käitumist muuta). See on lausa METSIKULT vabastav. Nii et soovitan soojalt mitte ainult puhata ja mängida, vaid leida selle jaoks vahepeal uusi võimalusi, eelistatult selliseid, mis sulle keerulised tunduvad ja väljakutset pakuvad, sest just need avaldavad ka kõige suuremat mõju.

Aga väga soovitama ma seda raamatut ei hakka, mis sellest, et ise selle läbi lugesin, tõesti venis teine ja kordas üsna elementaarseid asju.

P.S. Uut “Ghostbustersit” ma ei suutnudki lõpuni vaadata. Poole peal panin kinni ära ja mõtlesin, et mille jaoks seda nüüd vaja oli, maailmale see küll midagi juurde ei anna. Samas, mehed internetis vinguvad, et seal näidatakse meessoost isikuid lollidena, ja sellega ma küll nõustuda ei saa. Või noh, näidatakse küll, aga seal näidatakse KÕIKI lollidena, selles mõttes ei eristu see, kuidas mehi kujutatakse kuidagi teiste kujutamisest. Chris Hemworth on küll totu seal, aga lollakad ja imelikud on kõik.

anna kannatust

Ainult seksist

hunnik

Üks äärmiselt taktitundeline sõber, kes pole viimasel ajal mu blogi lugenud, lähenes mulle Facebookis ja küsis, miks mind juba mitu kuud üldse näha pole olnud – ja et oleks selge, mida ta tegelikult teada tahab, lisas lõppu daamilikult:”Kas sa kepid kedagi uut v?”

Pidin häbiga tunnistama, et peaaegu nii on, kõigest natuke proosalisem, st täiskasvanuelu (mis minu jaoks kahtlemata uus on) on hoopis raevukalt mind keppinud. See-eest jõudsin ma septembri lõpuks enda seatud eesmärgini, kas pole see mitte tore?

Ja minu armas koer, kes muidu on alati augustis oma jooksuaja ära ajanud, on seekord hoopis oktoobris seda lõpetamas. Ta on kolm päeva lihtsalt vingunud ja inisenud, sest ilmselgelt on maailm üks kole koht ning mina seisan tema ja tõelise õnne vahel. Täna tundus juba rahulikum, nii et välja minnes lasin ta rihma otsast lahti. Selle peale jooksis ta kohe aia äärde, kus tavaliselt on koer, ja nähes, et kavaleri seekord väljas ei ole, tegi ringi ümber aia ja jättis oma märgi iga serva peale. No et see ikka välja tulles kohe aru saaks, et “käisin siin ja tahtsin kudrutada, aga sind ei olnud, nii et nüüd võid ainult iseennast süüdistada”.

Eilse päeva veetsin aktiivselt rabeledes, aitasime ühel veidi tõbisel sõbral puid laduda ja sõime ta külmiku tühjaks. Üsna tulemuslik rabelung oli (kolmandik 15 ruumist sai sõbrantsiga kahepeale mõne tunniga riitadesse pandud), mind haaras kohe rõõm ära tehtud tööst:

14568225_699218093580381_1107964302188816200_n