Mis värrrrrrviii on armastus?

On kerkinud viimase paari päeva jooksul üles see küsimus. Mina ei tea, sest mida mina ka elust tean. Äkki targemad teavad – mille järgi saadakse aru, et armastus on armastus, mitte suhte- või kaassõltuvus, hirm üksinduse ees, hea seks või lihtsalt keskmisest normaalsem läbisaamine? Kui on juba näiteks keskmisest normaalsem läbisaamine + hea seks, mis seda siis üldse armastusest eristab?

(Näiteks. Ühes grupis jõuti konsensusele, et armastus on armastajapoolne otsus. Et selle inimesega tahab ta hästi läbi saada ja head seksi nautida ka kümne aasta pärast. Ei kõla just kõige romantilisemalt, aga täpselt sama hea variant iseenesest kui iga teine.)

Mida minu koer teeb

20161123_173957

Üldiselt ajab mind närvi. Ülalolev pilt avanes mulle täna. Kes aru ei saa, siis keegi on üritanud mu voodisse auku kaevata ja sinna pesa teha. Keegi, kes ei tohiks üldse voodis käiagi.

Okei. Seejärel oli tal ilmselt nii suur häda, et ühest otsast andis järele, sest ta oksendas põrandale. Siis läksime välja ja koer konkreetselt plahvatas. No ja siis suutis ta veel mingit rõvedust süüa ja sai korralikult sakutada ka.

Ning nüüd läksin koeraga välja ja ütlesin, et lähme üle tee – ja see tainas hakkas tõsimeeli teiselt poolt parkivat autot minema. Otse loomulikult hakkasin sel hetkel autotulesid nägema. Kriiskasin niimoodi STOPP, et nii koer kui ka auto jäid seisma. 12 aasta jooksul pole sellist nalja teinud ja nüüd siis alustab. Mida koera. Hakka või täiskasvanule vitsa andma. Või tuleb okastraadist kaelarihm teha, ma ka ei tea.

Ahjaa. Olin iseenda pärast juba päris mures, sest, esiteks, kelle teise pärast ma ikka muretsen, ja teiseks, ma ei söönud korralikult. Ma ei tea, mis juhtus, pole nagu ühtegi ebameeldivat kogemust olnud, nii et vist lihtsalt sai kõrini, aga juba alates pühapäevast tunnen, et lihtsalt ei taha “päris toitu” – st ei suuda süüa pastat, riisi, kartuleid, kooki vms toitvat, mõtegi sellest on tülgastav. Nii olen söönud kohupiima ja banaani ja kanasalatit, mis on ka hea, aga no imelik ikka, kui oled harjunud ühel moel toituma ja nüüd järsku organism teatab, et ei taha. MINU organism ja ei taha KOOKI! Eile õhtul unustasin õhtust süüa. MINA! Pea käib ka ringi kogu aeg, mõtlesin juba, et luupus. Õnneks täna, kui töö juures ootamatult üks kook lauale ilmus, juba tahtsin küll. Selle peale hakkas vaikselt juba pasta ka hea mõte tunduma, kuigi mitte veel täna. Nii et ehk ikka eipea elu lõpuni keefirist elama.

Ja tore uudis on see, et ma käisin täna üle mitme aasta hambaarsti juures ja vähemalt seekord veel ei jäänudki vaeseks. Järgmine kord on jaanuaris, eks näis, mida siis öeldakse, sest alles siis hakkame röntgenitulemusi arutama. Ühest hambast tuleb eraldi pilt teha, sest me ei saanudki ühte kõrvarõngast ära ja see peegeldas. Raske ikka see endiste poolpunkarite elu. 😀

Terves kehas terve vaim

20161121_221200

Mul oli plaanis täna asjalikku juttu ajada, aga tööl oli nii raske päev (ühel töökaaslasel on laps haige, nii et töö jagati kamba peale ära), et aju on väsinud ja nagu vatti täis. Lisaks käib mul juba mitmendat päeva kogu aeg pea ringi, ma ütlen, minu vanuses need ilmamuutused … Nii et räägin teile hoopis spordist, sest see huvitab mind ennast, eks sellest, mis teisi huvitab, kirjutan mõni teine kord.

Tegin laupäeval trennivaba päeva. Trennivaba päev tähendab enamasti töörohket päeva. Selle peale hakkas õlg valutama. Loo moraal: see, kes ennast armastab, peaks vähem tööd tegema. Nii et käisin hoopis sõbraga jalutamas. Enda arvates, ei märganud küll, et millegi muuga tegu oleks. Aga telefon ütles hiljem, et ma olen pool tundi jooksnud – kusjuures hommikuti, kui ma päriselt tunnen, et ma kõnnin nii kiiresti, kui jalad võtavad, leiab ta, et ma olen 21 minutit jalutanud. Kummaline sõber see minu AI.

Aga see-eest sain oma tasakaalulaua kätte, nagu pildilt näha. See on siis selline laud, mille all on ümar muna, nii et seal peal seista on suht normaalne, aga kõike keerulisemat tehes on kohe häda. Parem õlg ei ole punnis, mul on lihtsalt selline harjumus juba, et kui kodus trenni teen, viskan külmakoti ka hiljem peale Sain igatahes kohe harjutada kõiki neid imelikke asendeid, mida me trennis võtma peame (vaata ka seda, ma ise uskusin kaljukindlalt, et ma seisan päris varvastel, sirgest seisujalast rääkimata, nii palju siis sellest). Endal on väga lõbus iga kord, kui jälle napilt peaga vastu maad kukkumisest pääsen.

Ahjaa, kõige rängem õnnetus oli mul hoopis täna hommikul. Tahtsin end äratuskella välja lülitamiseks käe peale püsti ajada, aga ootamatult selgus, et olin sellel otsas maganud ja selle ära suretanud, nii et kukkusin nägu ees patja tagasi. Elamine on üks ohtlik asi.

Uudiseid ka

20161114_124513

Minu suurim uudis on see, et ma panin kuvaritele uued taustapildid. Laval ainult võimsad pifid.

Kas pole nad mitte armsad?

Keemia kohta sain teada, et oleme põhimõtteliselt ingliskeelse maailma süsteemi ilma mingite küsimusteta üle võtnud. Sellised need keemikud on, arvata on, et nad isegi ei mõelnud selle peale. Mina leian jätkuvalt, et kohati on see süsteem ebaloogiline, aga no mida mina ka tean. Ma ei teadnud enne guugeldamist isegi, mida lokant tähendab (number, mis molekulis funktsionaalse rühma asukohta näitab).

Tellisin endale tasakaalulaua, et lõbusaid harjutusi teha (kes veel näinud pole, siis joogapalliga läheb mul täiega hästi, parematel päevadel suudan selle otsas põlvili ka aeleda, aga mul sõltub tasakaal väga palju sellest, kas olen normaalselt magada saanud jne) – kas see on ka hea? Vat ma ei tea, sest pakk pidi reedel kohale toimetatama, mil ma ära olin, ja mu üdini abivalmis korterikaaslane ütles, et ma ei peaks ju laupäevani ootama, kui mind reedel pole, vaid võiksin lasta selle reedel tema töö juurde viia. Võite kolm korda arvata, kas ta on nüüd üldse koju jõudnud vahepeal. Ma saan aru, et vallaliseelust võetakse viimast, aga minu TRENN? Kas see polegi oluline? Seda enam, et milleks abi pakkuda, kui ilma selle abita saaksid asjad lõppkokkuvõttes hulga kiiremini ja mugavamalt aetud (sest algselt pakuti, et nad toovad siis laupäeva hommikul paki lihtsalt koju ära). I am disappoint*.

Maailmapoliitikast ma ei räägi, muidu on oht, et hakkan kontrollimatult nutta tihkuma ja kogu mu hoolega hoitud positiivsus on jälle aknast väljas.

* Kas ma pean vanainimeste jaoks kirja panema, et see ei ole kirjaviga, vaid internetinali? Kas muidu on oht, et mu lugejad peavad mind harimatuks ja teised blogijad mõtlevad halvasti?

Mm, Coal Chamber

See põnev keemia

Alustan kohe küsimusega keemikutele – kas teil on mingi vormistamisjuhend ka kuskil? Vaatan, et inglise keeles on reegel, et kui meil on näiteks 4-bromo-6-metoksüisokinoliin-1(2H)-oon, siis see H (või sarnases olukorras S või R või N) läheb kaldkirja, kuigi jutt käib ju kõigest vesinikust või mõnest muust ainest (okei, R-i puhul rühmast, nii et sellest saan ma veel aru). Väikese n-i puhul saan ka aru, sest see kannab ju selget tähendust (või tert jms, kuigi taas jääb arusaamatuks, miks meta- ja para- peaksid kaldkirjas olema, aga iso- mitte). Eestikeelseid tekste vaadates jääb mulje, et meie teadlased ei mõtle, vaid kui on inglise keeles kaldkirjas, panevad automaatselt tõlkes ka, ja kui pole, siis ei pane. See lähenemine ei istu mulle üldse, ma tahaksin teada, kas meil on mingi ametlik juhend ka selle kohta kuskil, et ma ei peaks lihtsalt väljamaalasi ahvima? Saatke homme laps keemiatundi ja paluge minu jaoks küsida. 😀

Muidu pesin ma nädalavahetusel kolm masinatäit pesu, õhtul pesen ühe veel. Põnev on elu.

Selle “vingu vähem” väljakutse üks kaasnähtus (mul on taas päev 2, aga läheb-läheb) on see, et ma olen hakanud inimestega rohkem probleeme kohe läbi arutama, et hiljem neid kiruma ei peaks. Huvitaval kombel on selle käigus selgunud, et ka mõned põmmpead on vahepeal koostööaltid, kui neid kohe sellele sundida. Kokkuvõttes väga proaktiivne lähenemine, elu võib nii suisa igavaks minna, kui kõik mured kohe ära lahendada, selle asemel, et nende kallal igiseda.

Ja nii soe on väljas, et mõtlen, et äkki proovin täna rattaga trenni minna ja vaatan, mis saab. Järgmisest nädalast pidi suisa sulale minema ju. Selline kiire apdeit siis, nüüd kõik teavad.

Terviseraport

fd0b89723afcb652e6a9fd1f6d5d7f49

Käisin eile arstil ära. Selgus, et olin seal väikese valearvestusega, aga kuna ma pärast üheksat kuud lõpuks olin sinna jõudnud (mõni oleks selle ajaga munarakust inimese valmis kasvatanud), mõtlesin ma, et ega ma niisama ära ikka ei lähe, nii et koputasin uksele ja ütlesin ausalt, et ma ei tunne ei kella ega kalendrit, aga arsti juurde oleks hirmsasti vaja. Õnneks juhtus just nii olema, et eelmine patsient oli väga kähku teinud ja vahele ma sain. Vahelepõikena olgu öeldud, et õlg mul tegelikult enam üldse ei valuta pärast seda, kui ma ca nädal aega tagasi täielikult vasakukäeliseks hakkasin – st kirjutan ikka paremaga, aga kõike sellist, mis vähem täpsust eeldab (hiirekasutamine, veekeedukannu tõstmine ja vee kallamine jne), teen vasaku käega, lisaks teen rohkem kätekõverdusi (sest antagonistid) ja venitan rohkem ülaselga (sest kõik on omavahel seotud). Nii ei valuta midagi, saan teha joogat, saan rippuda jne. Arst kuulas mu jutu ära ja ütles, et ta on minusuguseid varemgi näinud ja et tema ei usu, et see spordiga seotud on, sest üldiselt on ühine nimetaja ikka arvutiga töö, trenn ehk aitas ainult pisut kaasa.  Arvas, et kõige olulisem on see, et hiir on nüüd täielikult vasakus käes ja tasub sellega jätkata. Lisaks soovitas taastusraviharjutusi (juba teen), korralikku istumisasendit (no ma üritan) ja ütles, et kui on teada, et õlaga on probleeme olnud, võib iga kord pärast karmimaid harjutusi (ripplaud jne) sinna külmakoti peale visata. Ja lõpetuseks ütles, et kindlasti tuleb vaadata, et rippudes alla ei kukuks. 😀 Lahe onu oli, vastas küsimustele kiiresti ja asjalikult, jäin rahule kogemusega Eesti meditsiinisüsteemis.

Kui juba tervisest rääkida, siis räägin vaimuhaigustest ka. Teate, mis mulle ei meeldi nende uusvaimsete juures, kelle hulka ma nagu ka otsapidi kuulun? St need, kes on enda jaoks avastanud vaimsuse ja võltspositiivsuse (tuntud ka kui delusionaly positive) ja üritavad hambad ristis ilma sügavama eneseanalüüsita seda kehtestada. See on minu meelest väga ohtlik tendents. Inimesed, kes ütlevad asju teemal “minu minevik ei defineeri mind”. Ideaalis ja budistlikus kirjanduses tähendab see siiski seda, et inimesed analüüsivad oma tegusid ja üritavad täna olla paremad, kui nad olid eile, heastades jõudu mööda halba, mida nad tegid eelmisel nädalal. Uusvaimsete jaoks tähendab see seda, et tõmbame nüüd tekikese peale oma möödunud halvale käitumisele. No näiteks naine, kes annab oma mehele tappa, viskab teda vihahoos kööginoaga – ja järgmisel õhtul leiab üllatunult, et “miks me ometi minevikust räägime? Keskendume sellele, kuidas koos paremat tulevikku rajada!” Või näide lähedasest tutvusringkonnast, kus vähem kui kaks nädalat kaine olnud joodik ütles oma naisele, et on äärmiselt pettunud, et see tema Uue Mina suhtes rohkem positiivsust üles ei näita ja et “selline minevikule keskendumine ajabki ju jooma” (asetame süü kohe hopsti teise õlule ja endal on jälle hulga kergem).

Sellised inimesed on siiralt solvunud, kui nad avastavad, et keegi ei taha temaga midagi koos rajada, tahaks ainult kaugemale saada. Sest loomulikult me hindame sind su varasema käitumise põhjal, seda enam, et selle suhtumisega näitad sa, et sa pole tegelikult suutnud sellest õppida. Inimestele meeldivad mustrid, väga meeldivad. Mõni saab isegi aru, et muster on olemas, aga ei oska seda muuta. Teine käib terve elu läbi ja on lõpuks veendunud, et kõik mehed on joodikud, sest kõik tema kaheksa meest küll olid. Ja nende mustritega tegelemine eeldab minevikku vaatamist ja sellega mingil määral tegelemist ka siis, kui sa end seeläbi ei defineeri (ja ei peakski defineerima, see osa on tegelikult õige). Aga selle osa unustavad need võltsvaimsed ja võltspositiivsed alati ära ja tormavad rind kummis uusi täpselt sama mustrit järgivaid vigu tegema, et saaks järgmisel nädalal jälle öelda, et need ei defineeri neid.

Ära tee nii, ole parem.

Ja teate, mis mind nii mõnestki mu sõbrast eristab? Ma olen naiivitar, ma olen 30 ja ma jätkuvalt usun sügaval sisimas läbinisti naiivselt, et inimesed tahavad olla paremad. Et inimesed tahavad olla head. Kuigi kõik tõendid viitavad sellele, et inimesed tahavad lihtsalt saada seda, mida nad tahavad, ja karjaloomadena säilitada seejuures ka naabrite heakskiitu.

“Naiivne” on ikka hulga parem sõna kui “loll”.

Haihtumine

rsg7rmj

Siil kirjutas just sellest teemast ja mulle tuli meelde, et “oo, mulle on ju ka nii tehtud”. Kusjuures tavaliselt räägitakse sellest just suhete kontekstis, kus see on minu meelest õigustatud siis, kui teine osapool on vägivaldne või saad teada, et ta on lastepilastaja vms – siis pole midagi selgitada, tõmbad lihtsalt tuld. Aga minul on seda teinud just sõbranna. Ja tõesti, ma ei räägi siin kellestki, kellega lihtsalt ühel hetkel elu veab teises suunas ja ei viitsi enam rääkida jne. No aga ei olnud nii mitte.

Lugu oli siis selline, et olin mina üks suvi Pariisis tööl. Muuhulgas tutvusin seal ühe tüdrukuga, kellega saime kohe hullult hästi läbi. Väga tore piff oli, lätlanna. Ja suve lõpus, kui me viimast korda kohtusime, ütles, et loodab mind kindlasti ühel päeval näha, et ehk järgmisel suvel vms. Ja hiljem, kui ma talle Facebookis mingit täiesti suvalist nalja tegin, oli see “Nähtud”, aga vastust iial ei tulnud. Nädala pärast avastasin, et ta on mind maha kustutanud. Kehitasin õlgu ja mõtlesin, et mis seal ikka.

Kõige naljakam on see, et järgmisel suvel läksingi uuesti Pariisi ja selgus, et juhuslikult on ka tema uuele ringile tulnud. Ja ta hakkas rääkima mulle, kui väga ta mind igatsenud on. Küsisin siis, et mis nüüd siis, 9 kuud pole tundagi tahtnud ju – selle peale ütles ta midagi teemal “ma vahel olen selline natuke imelik” (mis on ka loogiline, sest ma sain ju temaga hästi läbi, figures). Ma olin nagu bitch, please, aga ei viitsinud liigselt tõmmelda ka, nii et otseselt ma teda ei vältinud, aga temaga eriti suvel aega ei veetnud. Septembri alguses tuli ta mulle rääkima, et ta tahaks kindlasti minuga ikka veel kohtuda, ja lubas mulle Eestisse külla tulla. Ja nädala pärast kordus taas sama muster – mina küsisin midagi, tema oli seda lugenud, aga ei vastanud. Seekord kustutasin mina ise ta maha. Ja miks on vaja sellist tsirkust teha, on mulle siiani täiesti arusaamatu.

Maailm on täis imelikke imelikke imelikke inimesi.

Need rasked otsused

e29917fd1c14dcca9a97006fc6c355e0

Ma olen valge keskklass, kui ma ütlen “rasked otsused”, mõtlen ma asju teemal “ei teagi kohe, kuhu sööma minna”. Täna on mul kaks põhiprobleemi.

a) Mu sõrmusesõrm on nõrk. Nimetissõrme ja keskmise sõrmega ripun küll pocket’is, aga vat keskmise sõrme ja sõrmusesõrmega ei ripu. Väga kole lugu, nagu te isegi taipate. Õnneks lihtsasti lahendatav, tuleb sõrmelauale lihtsalt üks 6 × 8 sekundit trett juurde lisada ja harjutama hakata (homme on lõpuks traumatoloogiaeg, lepime kõik kokku, et sellest me talle ei räägi, see on meie väike saladus).

b) Mul pole midagi lugeda. See on juba suurem mure. Kirjutasin mõned kuud tagasi, et loen oma hispaania keele arendamiseks selliseid raamatuid, et vajaduse korral saan ingliskeelse variandi kõrvale võtta (olgem ausad, seda vajadust ikka esineb, enamasti tahan mõne lõigu üle vaadata). Viimased paar kuud olen end tööle sõites ja sealt tulles lõbustanud Pratchetti päkapikutriloogiaga.

See on täis geniaalseid katkendeid, nagu:

Space: There are two types: a) something containing nothing and b) nothing containing everything. It is what you have left when you haven’t got anything else.

ja see põimib nii kenasti tõsise totraga:

Find a blue planet . . .

Focus.

This is a planet. Most of it is covered with water, but it’s still called Earth. Find a country. .

. . Focus. . . .

Blues and greens and browns under the sun, and long wisps of rain cloud being torn by the mountains. . . .

Focus … on a mountain, green and dripping, and there’s a … focus . . . tree, hung with moss and covered with flowers, and . . . focus … on a flower with a little pool in it, is an epiphytic bromeliad. Its leaves, although they might be petals, hardly quiver at all as three very small and very golden frogs pull themselves up and gaze in astonishment at the fresh, clear water. Two of them look at their leader, waiting for it to say something suitable for this historic occasion. It’s going to say . . . mipmip. . . .

And then they slide down the leaf and into the water. Although the frogs can spot the difference between day and night, they’re a bit hazy on the whole idea of time. They know that some things happen after other things. Really intelligent frogs might wonder if there is something that prevents everything happening all at once, but that’s about as close as they can get to it. So how long it was before a strange night came in the middle of the day is hard to tell, from a frog point of view.
A wide black shadow drifted over the treetops, and came to a halt. After a while there were voices. The frogs could hear them, although they didn’t know what they meant or even what they were. They didn’t sound like the kind of voices frogs were used to.

What they heard went like this: “How many mountains are there, anyway? I mean, it’s ridiculous! Who needs this many mountains? I call it inefficient. One would have done. I’ll go mad if I see another mountain. How many more have we got to search?”

“I like them.”

“And some of the trees are the wrong height.”

Ehk siis need raamatud olid imelised ja ma olen neid täiega nautinud, aga mul ei ole mitte ühtki ideed, mida nüüd edasi lugeda, et oleks

a) mitte liiga keeruline, aga mitte liiga lihtsakoeline,

b) nii inglise kui ka hispaania keeles kergesti kättesaadav (vähemalt hispaaniakeelne peaks epub olema, ingliskeelne võib pdf olla) ja

c) imehea.

Hakka või “Võlukunsti värvi” otsast peale lugema – või mõnda tema  veel lugemata raamatutest. Pratchett on hispaaniakeelsetes maades väga populaarne, interneti lahti lööd, saad kohe pea kõik korraga kätte. Lihtsalt keegi, keda ma veel lugenud ei ole, oleks ehk huvitavam, sama autorit pikalt järjest ei viitsi. Nii et igasugused soovitused on oodatud, šeerige kama.

Muide, päev 2 on. Täna ei jõua ma trenni ka, nii et vähem võimalust suvaliste inimeste peale vinguma hakata, ehk jõuame isegi kolme päevani taas. /lootusrikas

Kuna inimesed on segaduses

Pidin ühele sõbrannale internetis selgitama, kuidas see väljakutse ikkagi käib ja kuidas seda siis ellu viiakse, kui sul on mõni sõbranna tuttav, kes käitub nagu ehe värdjas ja sinu mehega liigselt miilustada tahab. Ehk kulub kellelegi teiselegi ära. Igatahes jõudis talle kohale küll, parafraseeris kohe kenasti (S nagu sõbranna, R nagu Rents):

R: ilmaasjata ei tohi kiunuda, kiun peab olema konstruktiivne

     ei tohi näiteks igiseda, et “ma pole täna si**agi tehtud saanud”

     aga kui juba igised, pead sinna otsa ütlema, mida sa kavatsed teha, et edaspidi parem saaks

S: äkki ma siiski pean ka seda asja harjutama

    et noh

    igiseda VÕIB, aint ole siis kena ja lahenda ka seda

    X on vi**, aga ma ütlen kenasti Y-le, et kle, las ta olla omaette vi**
R: nojah, on okei nii öelda, kui sa seejärel pakud välja konstruktiivse lahendus, et tema         vi**-olemine sinu elu ei segaks
Lihtne ja loogiline, eks? 😀
  • Kategooriad