Suren naerust

Vahetasime Mad Maxiga internetis jõulutervitusi. Muuhulgas sain oma postkasti selle surematu hiti (2 Unlimited, The Real Thing):

 Häid pühi teile ka!

Advertisements

Vastan küsimusele

Panin eelmise postituse parooli alla, sest eks see pigem üks emotsionaalne pursatus oli + Mallu hankis juba raadiopiirde ja tellis värava ning teeb üldse neid asju, mida üks inimene selles olukorras tegema peaks.

Aga ühele küsimusele vastan ikka, sest postitusega läksid ka kommentaarid lukku:

Aga kui jutt juba koerakasvatamisele läks, siis kuidas sa kommenteerid koera puuris hoidmist? Küsin sellepärast, et mul oli suur koer, elas korteris (koos minuga loomulikult) ja sai vabalt seal ringi liikuda, aga ööseks puges kõige kitsamasse, pimedamasse ja külmemasse nurka. Sellest võiks ju eeldada, et koer tahabki öösel pesas olla, AGA vahel kuulsin, kuidas ta keset ööd vett jooma läks või mind nuusutama tuli. Kas siis pigem lasta koeral vabalt ringi liikuda või sulgeda ta tema oma ruumi?

See on üks keeruline küsimus – ma kindlasti ei leia, et see oleks koerapiinamine. Paljude tundliku närvikavaga koerte puhul isegi soovitatakse seda. Puur on koerale nagu oma pesa, sellline turvaline koobas, kus midagi karta ei ole, ainult ühelt poolt avatud, ideaalis kaetud jne. Koer, kes muidu on närviline, on seal rahulikum, sest ta tunneb, et tal on olukorra üle parem kontroll. Näiteks see treener, kelle juures mina oma koertega käisin (ja keda ma julgen nimetada üheks parimaks treeneriks Eestis), hoiab ka oma koeri puuris, kui nad üksi kodus on, lihtsalt selle pärast, et mis neil ikka ringi sahmida. Temal on ilmselt see põhjus ka, et ta koerad peavad palju ringi reisima ja siis on koerale hea, kui tal on see üks koht, mis on alati turvaline ja alati oma (no kasvõi siis, kui sa võtad koera tööle kaasa – hea, kui tal on pime koht, kuhu soovi korral rahunema ja puhkama minna).

Minu koer ei ole puuris, sest ma ei näe selle järele vajadust. Ma mõtlen pigem niipidi, et kui ta tahab kuskile nurka ronida, on tal see võimalus, aga ma tahan, et tal oleks ka võimalus soovi korral end natuke sirutada. Öösiti on ta liikumisruum niigi üsna väike, ca kolmandik minu magamistoast, aga ikka ta vahepeal valib, kas ta magab nüüd vaiba peal, oma pesas või põrandal. Kui miskipärast oleks VAJA teda puuri sulgeda, siis mina end selle pärast halvasti ei tunneks. Oskar oli väiksena puuris, sest ta oli selline rahmeldis. Tegime nii, et puuriuks oli päeval kogu aeg lahti ja puur oli see koht, kus ta süüa sai ja kus keegi teda kiusata ei tohtinud (ei teine koer ega ka meie, mida ta muidugi üritas kurjasti ära kasutada, varastatud juustuga puuri jooksmine jms). Ööseks ja üksi kodus olemise ajaks läks puuriuks kinni. Mõjus selles mõttes väga hästi, et kui ta meile tuli, hakkas ta muidu öösel ringi jõlkuma ja siis juhtus ikka mõni õnnetus ka tuppa. Kui ta puuris oli, siis suurest igavusest magas ja kannatas kenasti 8 tundi välja. Hiljem jätsime ööseks puuriukse lahti, aga magas ikka harjumusest seal edasi – aga lahti jätsime just selle pärast, et ta saaks vett juua, kui tahab. Päeval oli tema puuris hoidmine vältimatu, sest ta näris valimatult kõike, ka selliseid asju, nagu klaaspudelid ja elektrijuhtmed, nii et kuidagi tuli teda elus hoida, kuniks tal endal mõistus pähe tuleb. Selles mõttes on paljude kergelt opakate aktiivsete kutsikate omanikel koera puuris hoidmine juba koera tervise seisukohast hädavajalik.

Nii et mina ütleks pigem, et kuni koeraga tegeletakse, ei ole puuris midagi halba, peaasi, et teda sinna ei “unustata” sajaks aastaks. Öösiti pole ühelgi koeral vaja ka ringi jõlkuda, kui tema töö pole suurt territooriumi valvata (kui ma jätan kõik uksed pärani, siis mu koer ikka tiba patrullib), kannatab vajadusel ka joomata olla. Nii et kui koer lõhub või öösel tuppa teeb, paneks ma südamerahuga ta ööseks kinni ja ei pilgutaks silma ka, kui keegi hakkaks igisema, et see on piinamine. Konkreetse kommenteerija puhul ma lihtsalt ei näe selleks erilist vajadust, sest koeral juba on ju oma pime nurk, kuhu ronida.

Ahjaa, ideaalis võiks see koerapuur olla asetatud nii, et tal on sealt võimalikult hea ülevaade toimuvale, et näiteks toauks sealt kätte paistaks. Põhimõtteliselt sama teema, mis kuudiga – valveinstinktiga koer ei lähegi sinna kuudi juurde, kui värav ja välisuks sealt kätte ei paista, sest ta tahab, et ta teaks, mis tema territooriumil toimub.

No mis sa ära teed, kui koer lihtsalt ei kuula

Disclaimer: tegin postituse võimalikult neutraalseks, äkki kulub mõnele teisele koeraomanikule ära. Nagu ma juba varem ütlesin, ma ei saagi seda postitust isegi otse Mallule suunata, sest te ei kujuta ette ka, kui palju selliseid loomaomanikke ma olen näinud. Muuhulgas ka selliseid, kes mulle halvustavalt ütlevad, et “no sinu koer peab ju nööri mööda käima” – ignodes fakti, et ma saan oma koerale tunduvalt rohkem vabadust lubada just tänu sellele, et ta on VAJADUSEL võimeline nööri mööda käima.

Miks? Sest koer, kes käsklustele “siia” ja “stopp” ei reageeri, ei peaks MITTE KUNAGI rihmast lahti olema. Kui tema aed pole selline, kust ta igatahes välja ei saa, ei peaks ta üksi aias olema. Väga lihtsad reeglid, eks? Kui inimesed neist päriselt kinni peaksid, oleksid pooled probleemid olemata. Mure tekib sellest, et inimesed on süüdimatud, ei adu tegude ja tagajärgede vahelisi seoseid ning pole võimelised vastutust võtma. Näiteks. Kui su koer on aastal 2016 kokku kümme (või mõni muu suvaline suur number) korda jooksu pääsenud ja sa täna ütled õlgu kehitades, et nojah, naabrilapsed kisuvad väravat lahti, on see SINU süü, et värav lukku ei käi. Jah, naabrilapsed on tropid, aga pärast seda, kui sa saad teada, et su naabrilapsed on tropid, teed SINA informeeritud otsuse. Otsus probleemi ignoda on ka otsus, selle peale ei saa hiljem õlgu kehitada.

Iga elusolend siin ilmas üritab võimalikult lihtsalt ja meelelahutuslikult oma eksistentsi mööda saata. Kuni sa ei nõua koeralt, et ta ei sikutaks, ta sikutab. Kuni sa ei nõua lapselt, et ajagu nüüd ise oma puder lusikaga suhu, ei ole tal plaaniski seda tegema hakata (ja ma ei mõtle siin nüüd individuaalset arengut, see on muidugi selge, et igaüks areneb omas tempos). See ei loe, mis emotsionaalne ajend sul on, tulemus on sama. Ja mõlema puhul on põhiteemaks järjekindlus. Reegel on reegel on reegel, täna, homme, iga päev. Minu koeral on rihma otsas kaks reeglit. Esiteks ei tohi sikutada, muidu jäädakse seisma (ja jäädki alguses kaks nädalat järjest IGA jalutuskäigu ajal tuhat korda seisma – mis siis? ja kui peaks hommikuse kiire pissiringi ajal sikutama, siis on see tema isiklik mure, et selle võrra lühem ring tuleb). Teiseks peab koer alati hoidma vasakule, sest teda on lihtsalt treenitud nii, et rihm on alati vasakus käes, seega on loogiline, et rihmas olev koer ei hakka mul jalus vänderdama. (Mõni inimene ütles mulle, et talle pole see üldse oluline – see muutub oluliseks siis, kui sul on korraga näiteks koer ja poekott/jalgratas/lapsevanker. Kui koeraga nagunii eraldi jalutatakse, polegi oluline.)

Tundub, et kogu see jama võtab maru palju aega? Aga täitsa tõsiselt, mida te koera võttes mõtlesite? Või kuidas see kutsika planeerimine välja nägi? Inimesed arutavad ju omavahel läbi, kuidas koera liikumisvajadus rahuldatakse, kes, millal ja kui palju koeraga tegelema hakkab, sealhulgas logistika (kuidas kutsikakooli saab, kes seal käima hakkab jne). Kui teil neid asju ei arutatud, siis tulemus on vastav. Praegusel ajal annab iga koolitaja juba kontaktiharjutusi ka, sest need koolitajad ei koolita koeri, nad koolitavad omanikke – ei ole võimalik, et inimene, kes on paar kordagi koertekooli jõudnud, ei TEA, kuidas oma koera kasvatada. See ei jää informeerituse taha. Jah, koerad on erinevad, jah, neid kõiki pole ühtviisi lihtne kasvatada. Üks meie koertest oli ka TOHUTULT kangekaelne, on siiani. See tähendab seda, et kui ma käratan “stopp”, siis ta väriseb üle kere, sest nii tahaks minna. See EI tähenda, et ta läheb. Aga meil oli kasvamisperioodil (st põhimõtteliselt esimesed poolteist aastat) ka IGA PÄEV mingi rividrill ja pärast seda sai paar korda nädalas ikka kinnistatud, et ei harjuks lõdvalt võtma. Ei ole seda aega? Õnneks keegi ei sunni koera võtma ka.

Inimesed mõistavad hukka nagunii ja nagunii elate te kõik naabrite meelest oma elu valesti. Tehke need otsused siis vähemalt elusolendi heaolust lähtudes ja kui ise ka saate ühel hetkel kaine pilguga vaadates aru, et teiega on sellel loomal sitt elu, siis andke ta mõnda paremasse peresse ära. Kuni te uut ei võta, on see kõigile kasulikum.

jõulu lõpetuseks

Tahtsin juba ise kirjutada sellest, et mina aru ei saa, mis neil usklikel viimasel ajal viga on, aga õnneks on üks mees ikka minu eest juba kõik vajaliku ära öelnud. Ainult seda lisaks veel, et kulla kristlased, kui te tõsimeeli arvate, et president praegu lõhestab riiki ja peaks ka teie esindamiseks ikka kirikus istumas käima, siis mõelge selle peale ka, et selle loogika kohaselt peaks ta käima ka kõigil judaistlikel riitustel nägu näitamas ja krishnaiitidega koos paar korda aastas “hare krishna, hare hare” karjuma. Kust see aeg võetakse teie meelest?

Peaaegu oleks unustanud, filmi vaatasin ma ju ka vahepeal.

Imeline seitse tundus hästi tsuti “Hateful eighti” rip-off. Aga samas, eks kõik vesternid ole tiba sarnased. See polnud PÄRIS nii naljakas ja ei näidatud päris nii palju verd ja koledaid asju, aga kannatas vaadata küll, Chris Pratt on ju äge.

Tõlkimine, see on imelihtne!

On minu ees laual üks töö. Räägib ravimitest, igasugustest. Prantsuse keeles on lisatud sulgudesse täpsustus – tablette ou comprimé.

Tõlkija vaste?

Tablett või tablett …

Nojah, eks mina pean ka oma palga kuidagi välja teenima.

No kes see seda minu tibukest ära jõuab kiita

atu

Reet viimasel ajal ikka räägib oma nunnust ja sellest, kaua see lamada või istuda jaksab, nii et kuna meil on igasugu treeningutest ikka üksjagu vett juba merre voolanud, mõtlesin täna huvi pärast testida, kas loom mäletab üldse, et käsklus “lama” peaks kauem kestma kui kaks sekundit. Näiteks käsklus “välja” tähendab tema arust küll “mine toast nii kauaks ära, kuni nad ei vaata, ja proovi siis vaikselt tagasi imbuda” ja “kao minema mu joogamati pealt!” tähendab, et on aeg loomakaitsesse helistada, sest jälle kiusatakse täiesti ilmaasjata.

Nii et panin ta köögipõrandale lamama ning hakkasin endale kohvi tegema ja salatit kaussi panema jne. Salati juurde käis ka liha, selle servast lõikasin peki ära, panin tema kaussi, läksin teise tuppa, tulin tagasi – koer ikka pikutas kenasti. See on vist nagu jalgrattasõit, ei lähe meelest ära, kui väiksest peale tead. Muidu on küll mõned käsklused, mida ta raudselt enam ei mäleta (nagu “rooma” või “koht”, sest ma iial ei saada teda tema koha peale, käsin lihtsalt jalust ära minna või kuskil konkreetses kohas oodata).

Ainult üks kapitalistlik siga on ta. Täna üritasin talle koerajalutusplatsil taas selgeks teha, et mingu üle poomi. Kui mina kõrval olen, teeb kenasti otsast lõpuni. Kui ma niisama ütlen, et “ole inimene koer, mine tee poomi,” siis nuusutab esmalt mu taskut, tõmbab nina vingu, sest nänni pole kaasas, ja siis viitsib heal juhul poomi keskele jalutada, enne kui alla hüppab.

P.S. Tegin just tassi kohvi, istusin maha ja … sain internetist teada, et olen oma elu valesti elanud.

P.P.S. Ahjaa, kuna lugeja kirjutas ja palus seebikale järge – armastusest vist ikka ei saa asja, sest peost on nüüd kolm päeva möödas ja poiss pole mulle siiani ühtki peenisepilti saatnud, kuigi kõik teavad, mida moodsa deitimise reeglid ette näevad. Ma ei tea, mida ma valesti tegin, kas rääkisin liiga vähe oma eksist või ei hoidnud banaani süües piisavalt kaua silmsidet, aga midagi läks ilmselgelt viltu. Ma tean, ma tean, ma ise ka nutan.

Emotsionaalne eestlane

Käisin eile ühele IT-mehele emotsioone näitamas. Neil nimelt on parajasti käsil mingi projekt, kus üritatakse luua algoritmi, mis teeks vahet tõelistel ja teeseldud emotsioonidel. Nii et ta üritas minust välja meelitada hulka päris emotsioone (näiteks tülgastuse saamiseks näitas ta mulle suurendatud videot kõrvavaigus sonkimisest, ewwwwwwwwwww) ja vahepeale palus mingeid asju teeselda.

Millest ma aga aru ei saanud, oli see, et emotsioone oli kuus ja ainult ühe jaoks näidati videot. Teiste jaoks ütles tüüp, et “kujuta nüüd ette, et sa oled väga vihane”. Ma tahaks teada, mis nüüd selle ettekujutamise ja teesklemise vahe on? Kas ma viha teeseldes ei mõtle hetkeks, et ma olen vihane? Väljendasin oma kahtlusi, tüüp arvas, et erinevus on see, et teesklemise ajal ma teesklen, aga “päris” emotsiooni ajal võiksin meenutada mõnd sündmust, mis mind päriselt vihastas. Ma küsisin, kas tal poleks lihtsam mulle öelda, et ma olen rõvedalt paks või midagi ja samal ajal kaamera käima lüüa, aga kahjuks olevat see eetikareeglitega piiratud.

Igatahes täitsa huvitav värk. Tal on iseenesest kümmet inimest veel vaja filmida enne aasta lõppu, nii et kui keegi tunneb, et tahaks ka hirmsasti Nooruse tänava algusesse talle nägusid tegema minna, siis ainult öelge, panen teid kirja.

P.S. Nägin öösel unes, et Sirks oli vannitoast vanni ja kapi välja lammutanud. Kui küsisin, miks, ütles, et tahab seal akrobaatikat harjutada. “A miks sa ei öelnud siis midagi?” – “A ma arvasin, et äkki sa ütled ei.” Siis küll, muidugi.

  • Kategooriad