Mitu nädalat juba möödas sellest, kui uurisin hispaaniakeelseid raamatusoovitusi. Vahepeal tõmbasin endale HIIGLASLIKU hunniku Pratchetteid, “La piesta de hielo” ja “Fatima käe” – ja nende lugerisse panekuni ei jõudnudki, sest mängisin malet ja lugesin edasi oma kunagi pooleli jäänud itaaliakeelset “Raamatuvarga” raamatut (mis on nii hea, aga ma loen itaalia keeles nii aeglaselt, nii et mul ilmselt läheb umbes miljon aastat, enne kui see ükskord päris läbi saab). Ja juba kõigest kaks nädalat hiljem jõudsin lõpuks selleni, et asusin asju lugerisse tõmbama. Nende LUGEMISENI pole ma veel jõudnud, sest üks väljamaa sõber, kellega ma internetis malet mängin, soovitas mulle sellist raamatut nagu The Way of Kings, olevat imeline. Ma mõtlesin, et polegi ammu midagi lihtsalt lõbu pärast ja inglise keeles lugeda saanud, ja hakkasin rõõmsalt peale. Ja selgus, et see asi on 650 lk. Oleks see siis imehea 650 lk, aga minujaoks selline tavaline fantaasia, kus karakterid tunduvad lihtsustatud ja stereotüüpsed. Kaladin ja ta haldjas meeldivad mulle, seal vähemalt toimub midagi ja on põnev lugeda. Naispeategelast näiteks esitatakse eriti taibuka ja teravmeelsena, aga see dialoog, mida selle tõestamiseks esitatakse, jätab mulje, nagu oleks pigem tegu 15aastase targutajaga. Natuke liiga palju rõhutatakse seda “hoopis teine maailm” asja ja samas üritatakse natuke liiga palju ka mingeid paralleele tuua – ning kohati lähevad kirjeldused igavaks, nagu sellistes raamatutes kipub juhtuma. Samas, ma olen hetkel alles 150 lk peal, sõber ütles ka, et läheb pikalt, enne kui korralikult käima tõmbab, nii et äkki ma kirun ilmaasjata ja polegi nii saast. Üks teine sõber kinnitas ka, et algus oli aeglane, aga hiljem läks täiega heaks. Goodreadsis on ka väga hea hinne sellel, nii et targemad on ju rääkinud. Aga hetkel on küll pigem tunne, et “ah selliseid raamatuid armastavad siis Panterafännid, figures …”
Hiljem: okei, juba on natuke põnevam.
Oh jah, Valdur Mikita ootab ka lugemist, sõbrannalt laenatud, nii et eks ta tahab seda varsti tagasi ka. Keeruline kohustus see lugemine.
Aga hoopis teisel teemal. Mulle valmistab rõõmu, et Eesti mees ikka nii töökas ja külma närviga on. Nimelt lugesin Postimehest artiklit, mille sisu oli küll kurb ja tõsine, aga muuhulgas tuli välja ka, et väikesest laibaleiust ei tehtud suuremat tüli ja päris töö selle pärast tegemata ei jäänud. Eesti meest ikka verest välja ei löö.
Ja hoopis kolmandal teemal. Sattusin täiesti juhuslikult ühe instagrammivideo taustal seda laulu kuulma. Täitsa lõpp, ma tahaks kallistada seda õnnetut tüdrukut ja öelda, et tegelikult saab kõik korda, tuleb lihtsalt rohkem fuck this shit öelda:
Also, kuidas SEE laul raadiotesse jõudis? See meeldib mulle, aga no ei tundu see üldse tavaline raadioteema, kummitab juba mitu päeva. Täitsa pekkis, kus tüübil on alles hääl, iial poleks oodanud, et ta selline välja näeb.
Pärdikute päevaraamat 