Mõni lihtsalt on selline aeglasem

Mitu nädalat juba möödas sellest, kui uurisin hispaaniakeelseid raamatusoovitusi. Vahepeal tõmbasin endale HIIGLASLIKU hunniku Pratchetteid, “La piesta de hielo” ja “Fatima käe” – ja nende lugerisse panekuni ei jõudnudki, sest mängisin malet ja lugesin edasi oma kunagi pooleli jäänud itaaliakeelset “Raamatuvarga” raamatut (mis on nii hea, aga ma loen itaalia keeles nii aeglaselt, nii et mul ilmselt läheb umbes miljon aastat, enne kui see ükskord päris läbi saab). Ja juba kõigest kaks nädalat hiljem jõudsin lõpuks selleni, et asusin asju lugerisse tõmbama. Nende LUGEMISENI pole ma veel jõudnud, sest üks väljamaa sõber, kellega ma internetis malet mängin, soovitas mulle sellist raamatut nagu The Way of Kings, olevat imeline. Ma mõtlesin, et polegi ammu midagi lihtsalt lõbu pärast ja inglise keeles lugeda saanud, ja hakkasin rõõmsalt peale. Ja selgus, et see asi on 650 lk. Oleks see siis imehea 650 lk, aga minujaoks selline tavaline fantaasia, kus karakterid tunduvad lihtsustatud ja stereotüüpsed. Kaladin ja ta haldjas meeldivad mulle, seal vähemalt toimub midagi ja on põnev lugeda. Naispeategelast näiteks esitatakse eriti taibuka ja teravmeelsena, aga see dialoog, mida selle tõestamiseks esitatakse, jätab mulje, nagu oleks pigem tegu 15aastase targutajaga. Natuke liiga palju rõhutatakse seda “hoopis teine maailm” asja ja samas üritatakse natuke liiga palju ka mingeid paralleele tuua – ning kohati lähevad kirjeldused igavaks, nagu sellistes raamatutes kipub juhtuma. Samas, ma olen hetkel alles 150 lk peal, sõber ütles ka, et läheb pikalt, enne kui korralikult käima tõmbab, nii et äkki ma kirun ilmaasjata ja polegi nii saast. Üks teine sõber kinnitas ka, et algus oli aeglane, aga hiljem läks täiega heaks. Goodreadsis on ka väga hea hinne sellel, nii et targemad on ju rääkinud. Aga hetkel on küll pigem tunne, et “ah selliseid raamatuid armastavad siis Panterafännid, figures …”

Hiljem: okei, juba on natuke põnevam.

Oh jah, Valdur Mikita ootab ka lugemist, sõbrannalt laenatud, nii et eks ta tahab seda varsti tagasi ka. Keeruline kohustus see lugemine.

Aga hoopis teisel teemal. Mulle valmistab rõõmu, et Eesti mees ikka nii töökas ja külma närviga on. Nimelt lugesin Postimehest artiklit, mille sisu oli küll kurb ja tõsine, aga muuhulgas tuli välja ka, et väikesest laibaleiust ei tehtud suuremat tüli ja päris töö selle pärast tegemata ei jäänud. Eesti meest ikka verest välja ei löö.

Ja hoopis kolmandal teemal. Sattusin täiesti juhuslikult ühe instagrammivideo taustal seda laulu kuulma. Täitsa lõpp, ma tahaks kallistada seda õnnetut tüdrukut ja öelda, et tegelikult saab kõik korda, tuleb lihtsalt rohkem fuck this shit öelda:

Also, kuidas SEE laul raadiotesse jõudis? See meeldib mulle, aga no ei tundu see üldse tavaline raadioteema, kummitab juba mitu päeva. Täitsa pekkis, kus tüübil on alles hääl, iial poleks oodanud, et ta selline välja näeb.

6 kommentaari

  1. Proovi neid misiganes keeles raamatuid keerata teistpidi,
    äkki aitab lugeda hoopis paremini ja kiri arusaadavam?

  2. Mul oli just oma “goodreads moment”, õigemini kaks.

    Esiteks läksin ma mingile minu arust saastale (bastard of istanbul) halba hinnet panema ja siis lugesin lehekülgede viisi hingestatud õhkeid. Sirvimine tuvastas, et raamatu põhline sihtgrupp on türgi ja armeenia noored daamid ja no loomulikult erineb nende arvamus minu omast.

    Siis läksin teisele saastale (“allianss”) halba hinnet panema. Seekord oli imestus veel suurem. Frostil on sari. Kõik, KÕIK arvustused ütlevad, et sarja esimene raamat on väga väga hea, teine aga täielik haltuura – olematu lugu, lamedad tegelased, no mitte ühtegi head külge pole raamatul. Aga HINDED on kahel köitel samad: 4.05 vs 3.98.

    Ehk siis. “Goodreadsis on head hinded” ei tähenda mitte kärbsemustagi. Kriitikute arvustusi tuleb lugeda. Tõde on vaid seal. Crowdsourcing annab kultuuri puhul mingi… eba-tõe.

  3. Peab tõdema, et hea laul on jah. See teine. Esimene on mus umbes sama reaktsiooni tekitav kui sus.

    Ühtlasi on mu parem õlg haige. No eks ma ka võtan hiire vasakusse kätte siis.

  4. Esimene laul. Loeme artisti elulugu:

    Lambert was sexually abused by her father and others as a child, and has described herself as “end[ing] up being a depressed eight-year-old”. She was raised as a Pentecostal, but her family was expelled from the church when she was six after her mother came out as lesbian. “

    Lisaks püüab ta korraga olla lesbi ja pühendunud kristlane.

    Ma küll ei söandaks talle midagi öelda.

    • Miks ei võiks teine laul raadios olla? Raadios on ka inimesed ja nad lasevad täiesti huvitavat muusikat, Wagnerist musta aafrika etnoni.

      • Me kuulame hommikuti teel tööle Sky Plusi vms, sealt tuleb tavaliselt ainult teatud žanre.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid