Nagu inimesed ehk joogaküsimusest taipasid, olen viimasel ajal mõned ümberkorraldused teinud. Lahkumisavaldus on esitatud, asjad organiseeritud ja järgmise aasta alguses veedan vähemalt poolteist kuud Tallinnas. Sellest kirjutan ma lähemalt mõne päeva pärast, sest see on üks pikem ja (minu enda meelest) täitsa põnev jutt. Aga mu treener, kelle eesmärk pole mitte ainult minust lean mean flash machine* teha, vaid mind ka mehele panna, arvas selle uudise peale rõõmsalt, et “no aga siis saad sa ju oma Tinderi projekti pealinnas ka proovida”. Miks mitte, eks ole, minu oma riääliti “Six weeks to find love”. Mina küll vaataks, eelmine hooaeg oli päris hea.
Näiteks. Ma blogis tookord ei kirjutanudki, aga mul oli üks kohting, kus oli juhtumisi kaasas nii mu treener kui ka mu psühholoogist sõbranna. St tegelikult ma ütlesin poisile lihtsalt, et lähen sõpradega välja, kui ta tahab, võib ühineda. Aga lõpptulemus oli ikka selline, et “see siin on N, tema hindab, kas sa oled vaimselt terve, see siin on T, tema hindab, kas sinust võiks saada piisavalt hea ronija, see siin on O, tema on siin for the lulz.” Keegi mind niimoodi hindaks, ma saaks ehk viimasest voorust paar punkti, nalja ma võin teha. Aga päris hea stressitaluvuse test, eks?
Kahjuks selgus, et poiss oli minu jaoks natuke liiga häbelik (ka siis, kui ei pidanud korraga nelja uue inimesega kohtuma), ja kihlus jäi sõlmimata. Mis muidugi tähendab, et kõik võimalused on avatud. Ehk ma ka õppisin sealt midagi, näiteks avastasin ma selle esimese prooviseeriaga, et kui ma närviline olen, hakkan ma sõrmi mudima, nii hullult, et osta või palvehelmed, siis oleks nagu loogiline see rabelemine vähemalt. Ma muidugi olen niisama ka selline, kes “ei püsi pudelis ka paigal”, sõpradega saab lihtsalt samal ajal menüüd ja soolatopsi ja lauaserva näppida, et seejärel niheleda, et siis vaadata, kas keegi on juba males mõne käigu teinud, ilma et väga imelik ei oleks.
Mis tegelikult on väga kummaline, kui mõtlema hakata – kui ma olen üksi või boyfriendiga või korterikaaslasega, võin tunde järjest rahulikult mingi oma asja kallal nokitseda, aga kui kasvõi üks parimatest sõbrannadest külla tuleb, ei oska ma niisama temaga kohvi juua, vaid näiteks pesen samal ajal pliiti või midagi, sest imelik tundub niisama istuda ja rääkida. See aeg (mille ma muidu oleks just Facebookis maha istunud) läheb ju muidu raisku! Hiljuti oli see arvutimänguüritus, kus olid suured istumispallid – seal ma üritasin pool ajast nende peal mingeid asendeid võtta, hea kohe, et peaga vastu betooni ei kukkunud. Kohtingu ajal oleks nagu viisakas natuke vähem tõmmelda (oleks vist, eks? krt, et Maaja Kallastit enam pole, nüüd ei saagi teada), aga raske on ju.
Ma ütli, selle pärast ma eelistangi aktiivseid kohtinguid – lähed kellegagi koos ronima või piljardit mängima, näed kohe ära, kas teil on ühised huvid, kuidas ta stressisituatsioonis käitub, kas ta kardab sinu ees ebaõnnestuda jne. See viimane on ühe inimese puhul väga oluline omadus, näiteks väga paljud inimesed ei taha ÜLDSE uusi asju proovida, sest “see ei tule mul ju välja!” – mis ometi ongi pool lõbu ju, totukene. Mitte et ma ise just parima suhtumisega oleksin, kui teine inimene mulle midagi uut üritab õpetada, aga see on võimalus midagi õppida ja teha asju, mida sa tavaliselt ei tee. Samal ajal on tegemist ka, saab millelegi keskenduda ja selle kõrvalt tutvuda, mitte ei ole range sobivusintervjuu. Lähed põgenemistuppa, hiljem tead oma kaaslasest kohe hulga rohkem. Kui hästi teisel põis peab näiteks jne.
* Mean olemine tuleb mul päris hästi välja, üks kolmest pole ka paha.
P.S. Jagasin oma Tinderiplaani ühe pealinnas elava sõbrannaga ka, ta leidis, et see on suurepärane idee, sest “siin on ju valik lõputu, isegi Elver Loho on Tinderis!” Ma ei ole päris kindel, kas peast mädanenud kalade lõputu valik just see on, mille üle üks kalur rõõmustama peaks, mõtlen nüüd kolm korda hoolega järele, enne kui proovida julgen.
P.P.S. Ja miks Lohol seal Tartu Ülikool kirjas on, kas ta on vahepeal midagi ära lõpetanud või? Või ma võiks näiteks Coca Cola Plaza sinna panna, sest olen korra käinud?
Pärdikute päevaraamat 