Nagu selline täitsa päris juba. Jumal teab, kaua see siin tegelikult juba olnud on, ma pole vähemalt kuu aega Eedeni taha sattunud, aga kolmapäeva õhtul tulin trennist ja jäin silla pealt vahtima, mis sealt õige paistab (vt üles). See siis paistiski. Nagu välismaal, ma ütlen, ei pea enam iga kord koera lahti lastes passima, et ta mõne kaluri õnge tuuri ei paneks.
Eile läksime Atuga kohe lähemalt uurima. Selline täitsa asjalik aed on, kaheks osaks jagatud – üks osa suurtele (seal on näiteks pildil olev poom ka), teine väikestele koertele. Eriti kena on see, et aial on topeltväravad, st kahe värava vahel on puhvertsoon, välistamaks seda, et värav lahti ununeb ja koerad juhuslikult välja pääsevad. Me sattusime sel mõttes kehval ajal, et peale meie oli seal veel hulgim nooremaid koeri, kes tahtsid kõik korraga minu vanurile selga lennata, et teda uudistama hakata. Talle oli see ilmselgelt liig (olgem ausad, isegi mulle oli see liig, teate küll, millised need noored pealetükkivad labradorid on, minu koer on titest peale hulga reserveeritum olnud, teate küll, omaniku nägu ja omanik on tõeline daam jne), natuke kannatas, siis hakkas hambaid näitama. Nii et kahjuks ei saanud me kauaks jääda, tegin temaga aias täpselt nii väikese ringi, kui võimalik tundus (selgitus mittekoeraomanikele: kohe teisipidi lahkumine pole mõistlik variant, sest oleks me kohe ta urina peale väravast välja astunud, oleks talle võinud jääda mulje, et me põgeneme nüüd ebamugavast olukorrast, järelikult a) oli põhjust karta ja b) hammaste näitamine andis soovitud tulemuse), ja siis läksime ära, sest see pole ka ju päris kena, kui teised enda koeri ainult minu vanuri pärast rihmas peavad hoidma. Peaks mõnikord tagasi minema, kui teisi pole, Atu polegi saanud kunagi päris poomi proovida, on seda suvaliste pargipinkide peal harjutanud – eile läks üles küll, aga siis tüdines ja hüppas alla, nii see asi ometigi ei saa jääda.
Selline rõngas oli ka mõlemas aias. Kuna väike aed oli parajasti täiesti tühi, astusin ma atuga sinna, et sellest pilti teha ja vaadata, kas ta tahab ehk läbi selle hüpata. Ütleme nii, et tal on teatav haukumine, mida ta kasutab ainult siis, kui tal on tunne, et ma olen nüüd päris lolliks läinud (näiteks siis, kui ma teen joogapalli peal mingit asja, mis hõlmab peaalaspidi olemist), ja eile sain ma seda kuulda. Inimestel on ilmselgelt ikka lollid mõtted, ega ta mul puudel ei ole. Minu meelest olid need rõngad mõlemas aedikus ühesuurused, aga peab uurima, äkki suurte koerte omas on ikka natuke suurem, kust läbihüppamine ka parem mõte tundub.
Mis mul muidu uudist? Nagu need, kes mind instas jälgivad, teavad, alustasin ma seitsmepäevase kätelseisu šhalleeensiga, sest ma kavatsen jätkuvalt kätelseisuni jõuda, lihtsalt hetkel on põhieesmärk seda end vigastamata teha. Nii et kes tahab näha, kuidas ma iga päev mingil moel siputan (siiani pole veel kordagi pea peale kukkunud), siis minge ja vaadake. Karmi hinnaga tuleb, minu käevõruüritus kukkus eile jälle nulli, sest karjusin instagrammi peale, sest ta ei tahtnud minuga koostööd teha. Ja Benny Hilli laulu ei lastud ka ühe video taustaks panna, sest autorikaitse! Käevõrud kuluvad ära varsti sellest tihedast ühe käe pealt teisele liikumisest. Seitset päeva pole veel kordagi täis saanud. 😀
Kas anname diibi mõtte ka nädalavahetuseks? No anname. Minu lemmikjoogatädi käskis nädalavahetusel isikliku arengu kodutöö raames iseendalt küsida, mis see on, millest just sina kramplikult kinni hoiad, kuigi ammu oleks aeg lahti lasta. Mul küll on üht-teist, nende teemadega on umbes nii nagu Westworld’i robotitel – ebameeldivat asja ei märka siis ka, kui see sul nina all on, ikka püüad vältida ja mitte mõelda sellele, et see on nüüd küll üks halb harjumus.
Pärdikute päevaraamat 