Mihkel Kunnus, kes kritiseeris omal ajal karmilt Kaur Kenderit, sest viimane kirjeldab raamatus vägivalda ja muid koledaid asju, mõisteti ise naisepeksu eest süüdi. Mitte et see väga üllatav oleks, Tartus räägitakse juba ammu, et mõlemad vehivad rusikatega, aga kõrgintellektuaalidel võiks ometi piisavalt mõistust olla, et lahku minna, selle asemel, et üksteist muudkui edasi tümitada. Eriti see tugevam osapool võiks mõelda, et kui ta oma treenitud rusikaid ikka üldse ei kontrolli, ohustab ta nii teise turvalisust kui enda vabadust.
Ja kui ma ütlen “tugevam”, ei mõtle ma siin ainult füüsilist tugevust, vaid ka sotsiaalset tausta ja peremudelit. Avalikult on sealt internetis jagatud nii selliseid seisukohti, mida normaalse taustaga inimesel lihtsalt ei teki (no kasvõi see, et piiride seadmine on egoistlik), kui ka konkreetselt selliseid asju, mis näitavad, et vägivalda ei kiideta küll heaks, aga see on seal peres tugevalt normaliseeritud, seda peetakse vältimatuks elu osaks. Kui sa tead, mis on su kaaslase taust, ja kui see kaaslane sind siis juba noaga ründab, siis ole inimene, soovita tal vajadusel ravile minna ja astu eemale sellest asjast, siin ei lähe paremaks. Aga noh, Tartu kunstiinimesed, taas üks õnnelik vaba suhte lugu juures. Kuni lapsi ei ole, võib ju elada oma “ta raudselt kohe muutub” illusioonides või sadomasoelustiili nautida, igaühel omad hobid. Lihtsalt sellises olukorras EI saa hiljem internetis öelda, et “see pole nii must ja valge” – ainus variant, mida ma üldse suudan ette kujutada, kus ma tõesti noogutaksin ja ütleksin, et “aa, siis küll”, olekski see, kui nad teeksid nüüd ühisavalduse teemal “meile selline nuge ja rusikaid hõlmav seks meeldibki, läks lihtsalt natuke käest ära”. Kõik teemal “aga tema on ka vägivaldne ja ega ma siis minema ei lähe, vaid olen ka vägivaldne,” ongi normaalse inimese jaoks täpselt must, seal ei ole mingeid halli varjundeid juures.
Lisa: allaheitlik naine on nüüdseks avaldanud artikli, kus selgitab, et ohver pole mitte tema, kes ta vähemalt kolmel korral kolakat sai, vaid ohver on vaene Mihkel – “iseenda rumaluse, oskamatuse ja alkoholismi ohver”. Toksilise tubliduse musternäide on see, minu füüsiline valu pole võrreldavgi vaese mehe vaimse valuga. Ja no ta väga tahaks mind mitte peksta, ta lihtsalt rohkem kui aasta jooksul ei suutnud oma vigadest õppida, nii et pidi korduvalt ikka uuesti lööma. Teiseks, sinu mees annab sulle tappa, see jõuab ajakirjandusse (hui need ajakirjanikud feministid olid, vähemalt kõik, nad tegid oma tööd) ja sa leiad, et FEMINISTID on kuidagi süüdi? Ei käinud meie sind löömas ja ei ole meie ainsad, kes vägivalda hukka mõistavad. Või on see taas see, et ei taha probleemile keskenduda, süüdistaks siis selle asemel kolmandat osapoolt. Petva mehe puhul saab armukest süüdistada, lööva mehe puhul süüdistatakse nüüd siis feministe (pange tähele, mitte vägivaldset isa, kellest tingituna nüüd ehk mehevalikuid tehakse, mitte vägivaldset meest, süüdi on FEMINISTID, sest neid on hea ja ohutu süüdistada, ei pea päriselt kellegagi konflikti minema). Slow clap indeed, me elame eitusfaasis.
Mitte keegi ei arva, et vägivallatseja on õnnelik inimene ja naudib peksmist, lööb ja plaksutab vaheldumisi. Mida ma aga arvan, on see, et pahatihti on ohvril madal enesehinnang ja ta usubki siiralt, et see vaene ohver (lööja siis muidugi) on ju ometi armastust ja andestust väärt. Oleme ikka temaga, ta kindlasti hakkab paremaks inimeseks, tal on ju ka halb! Kindlasti on tal ka halb. Selles ma ei kahtlegi. Aga sul jälle on üsna halb peksa saada. Suisa füüsiliselt valus. Äkki armastaks vahelduseks ennast ka? Sa OLED seda väärt. Ma tean, et MEILT ei oota sa enam midagi, aga usu mind, keskmiselt feministilt on sul rohkem lootust tuge saada, kui neilt mölakatest joodikutelt, kellega sa end ümbritsed ja keda sa emalikult ümber kasvatada üritad.
Lisa 2. Nüüdseks on ka Kunnus ise kirjutanud, et tema küll end süüdi ei tunne, sest oleks ta päriselt naist löönud, oleks sellest ju mingigi jälg jäänud – ahjaa, noh, kogemata sahmides ninaluu murdus tõesti, see pisiasi tõesti leidis aset. Muuhulgas vaatab artikkel täielikult mööda sellest, et kohtuasjas uuriti siiski KORDUVAT vägivallatsemist. Kunnus on ometi trennipoiss, koordinatsiooniga peaks kõik korras olema, kuidas tal siis ometi pidevalt niimoodi sahmimiseks läheb, et õnnetult teine rusikaga näkku saab, kui tema ometi ainult kruvikeerajaga ust avada üritab?
Väga kena on ka see, et Naine ütleb artiklis, et ootab mehelt vabandust MEELEHÄRMI (mitte löömise eest), mille eest siis Mees armulikult ka vabandab, öeldes, et no löömise pärast ta nüüd küll end süüdi ei tunne, see väike ninaluu siia-sinna, aga no muidu sai kehv mees oldud tõesti (ilmselt on see viide seksuaalkäitumisele – mindki on ta korra külla kutsunud internetis (ei, ta ei tunne mind), lisaks tean ühte daami, kes on temast … intiimse pildi saanud telefoni pärast väga põgusat tutvust, nii et ma eeldasin kõik see aeg õndsalt, et ju neil on siis vaba suhe). Ma olen kaks korda elus meesterahvale vastu nina virutanud – ühe korra läbi une ja teine kord siis, kui keegi baaris vastu mu lauda põrkas, ma hakkasin klaasi rabama, et see ümber ei kukuks, aga selle käigus andsin kogemata hoopis kõrvalistujale tou (ärge muretsege, klaas jäi siiski püsti). Mõlemal korral tundsin ma end TOHUTULT süüdi ja vabandasin umbes sada korda järjest. Nii et lugeda, kuidas keegi tüli käigus kellelgi ninaluu murrab ja hiljem teatab, et “mis süütunne” … Ma lihtsalt ei saa aru sellest. See on nagu vaataks Võsa Petsi saadet, ainult et literaatidega. Kuidas? Kuidas need inimesed elavad oma igapäevaelu, mõeldes täiesti siiralt, et igati ok on ju vahepeal sahmida, tasse (või nende sisu) loopida, ninaluid purustada ja siis hiljem õlgu kehitada ja öelda, et no ikka tuleb vahel ette. Selle asemel, et kõigi teiste kombel tülivälisel ajal asjad rahulikult läbi arutada ja natuke elutervem läbirääkimisteviis leida või lahku ära minna.
Pärdikute päevaraamat 