Kender avab ilmselt kodus veini

15089553_ucqfil

Mihkel Kunnus, kes kritiseeris omal ajal karmilt Kaur Kenderit, sest viimane kirjeldab raamatus vägivalda ja muid koledaid asju, mõisteti ise naisepeksu eest süüdi. Mitte et see väga üllatav oleks, Tartus räägitakse juba ammu, et mõlemad vehivad rusikatega, aga kõrgintellektuaalidel võiks ometi piisavalt mõistust olla, et lahku minna, selle asemel, et üksteist muudkui edasi tümitada. Eriti see tugevam osapool võiks mõelda, et kui ta oma treenitud rusikaid ikka üldse ei kontrolli, ohustab ta nii teise turvalisust kui enda vabadust.

Ja kui ma ütlen “tugevam”, ei mõtle ma siin ainult füüsilist tugevust, vaid ka sotsiaalset tausta ja peremudelit. Avalikult on sealt internetis jagatud nii selliseid seisukohti, mida normaalse taustaga inimesel lihtsalt ei teki (no kasvõi see, et piiride seadmine on egoistlik), kui ka konkreetselt selliseid asju, mis näitavad, et vägivalda ei kiideta küll heaks, aga see on seal peres tugevalt normaliseeritud, seda peetakse vältimatuks elu osaks. Kui sa tead, mis on su kaaslase taust, ja kui see kaaslane sind siis juba noaga ründab, siis ole inimene, soovita tal vajadusel ravile minna ja astu eemale sellest asjast, siin ei lähe paremaks. Aga noh, Tartu kunstiinimesed, taas üks õnnelik vaba suhte lugu juures. Kuni lapsi ei ole, võib ju elada oma “ta raudselt kohe muutub” illusioonides või sadomasoelustiili nautida, igaühel omad hobid. Lihtsalt sellises olukorras EI saa hiljem internetis öelda, et “see pole nii must ja valge” – ainus variant, mida ma üldse suudan ette kujutada, kus ma tõesti noogutaksin ja ütleksin, et “aa, siis küll”, olekski see, kui nad teeksid nüüd ühisavalduse teemal “meile selline nuge ja rusikaid hõlmav seks meeldibki, läks lihtsalt natuke käest ära”. Kõik teemal “aga tema on ka vägivaldne ja ega ma siis minema ei lähe, vaid olen ka vägivaldne,” ongi normaalse inimese jaoks täpselt must, seal ei ole mingeid halli varjundeid juures.

Lisa: allaheitlik naine on nüüdseks avaldanud artikli, kus selgitab, et ohver pole mitte tema, kes ta vähemalt kolmel korral kolakat sai, vaid ohver on vaene Mihkel – “iseenda rumaluse, oskamatuse ja alkoholismi ohver”. Toksilise tubliduse musternäide on see, minu füüsiline valu pole võrreldavgi vaese mehe vaimse valuga. Ja no ta väga tahaks mind mitte peksta, ta lihtsalt rohkem kui aasta jooksul ei suutnud oma vigadest õppida, nii et pidi korduvalt ikka uuesti lööma. Teiseks, sinu mees annab sulle tappa, see jõuab ajakirjandusse (hui need ajakirjanikud feministid olid, vähemalt kõik, nad tegid oma tööd) ja sa leiad, et FEMINISTID on kuidagi süüdi? Ei käinud meie sind löömas ja ei ole meie ainsad, kes vägivalda hukka mõistavad. Või on see taas see, et ei taha probleemile keskenduda, süüdistaks siis selle asemel kolmandat osapoolt. Petva mehe puhul saab armukest süüdistada, lööva mehe puhul süüdistatakse nüüd siis feministe (pange tähele, mitte vägivaldset isa, kellest tingituna nüüd ehk mehevalikuid tehakse, mitte vägivaldset meest, süüdi on FEMINISTID, sest neid on hea ja ohutu süüdistada, ei pea päriselt kellegagi konflikti minema). Slow clap indeed, me elame eitusfaasis.

Mitte keegi ei arva, et vägivallatseja on õnnelik inimene ja naudib peksmist, lööb ja plaksutab vaheldumisi. Mida ma aga arvan, on see, et pahatihti on ohvril madal enesehinnang ja ta usubki siiralt, et see vaene ohver (lööja siis muidugi) on ju ometi armastust ja andestust väärt. Oleme ikka temaga, ta kindlasti hakkab paremaks inimeseks, tal on ju ka halb! Kindlasti on tal ka halb. Selles ma ei kahtlegi. Aga sul jälle on üsna halb peksa saada. Suisa füüsiliselt valus. Äkki armastaks vahelduseks ennast ka? Sa OLED seda väärt. Ma tean, et MEILT ei oota sa enam midagi, aga usu mind, keskmiselt feministilt on sul rohkem lootust tuge saada, kui neilt mölakatest joodikutelt, kellega sa end ümbritsed ja keda sa emalikult ümber kasvatada üritad.

Lisa 2. Nüüdseks on ka Kunnus ise kirjutanud, et tema küll end süüdi ei tunne, sest oleks ta päriselt naist löönud, oleks sellest ju mingigi jälg jäänud – ahjaa, noh, kogemata sahmides ninaluu murdus tõesti, see pisiasi tõesti leidis aset. Muuhulgas vaatab artikkel täielikult mööda sellest, et kohtuasjas uuriti siiski KORDUVAT vägivallatsemist. Kunnus on ometi trennipoiss, koordinatsiooniga peaks kõik korras olema, kuidas tal siis ometi pidevalt niimoodi sahmimiseks läheb, et õnnetult teine rusikaga näkku saab, kui tema ometi ainult kruvikeerajaga ust avada üritab?

Väga kena on ka see, et Naine ütleb artiklis, et ootab mehelt vabandust MEELEHÄRMI (mitte löömise eest), mille eest siis Mees armulikult ka vabandab, öeldes, et no löömise pärast ta nüüd küll end süüdi ei tunne, see väike ninaluu siia-sinna, aga no muidu sai kehv mees oldud tõesti (ilmselt on see viide seksuaalkäitumisele – mindki on ta korra külla kutsunud internetis (ei, ta ei tunne mind), lisaks tean ühte daami, kes on temast … intiimse pildi saanud telefoni pärast väga põgusat tutvust, nii et ma eeldasin kõik see aeg õndsalt, et ju neil on siis vaba suhe). Ma olen kaks korda elus meesterahvale vastu nina virutanud – ühe korra läbi une ja teine kord siis, kui keegi baaris vastu mu lauda põrkas, ma hakkasin klaasi rabama, et see ümber ei kukuks, aga selle käigus andsin kogemata hoopis kõrvalistujale tou (ärge muretsege, klaas jäi siiski püsti). Mõlemal korral tundsin ma end TOHUTULT süüdi ja vabandasin umbes sada korda järjest. Nii et lugeda, kuidas keegi tüli käigus kellelgi ninaluu murrab ja hiljem teatab, et “mis süütunne” … Ma lihtsalt ei saa aru sellest. See on nagu vaataks Võsa Petsi saadet, ainult et literaatidega. Kuidas? Kuidas need inimesed elavad oma igapäevaelu, mõeldes täiesti siiralt, et igati ok on ju vahepeal sahmida, tasse (või nende sisu) loopida, ninaluid purustada ja siis hiljem õlgu kehitada ja öelda, et no ikka tuleb vahel ette. Selle asemel, et kõigi teiste kombel tülivälisel ajal asjad rahulikult läbi arutada ja natuke elutervem läbirääkimisteviis leida või lahku ära minna.

Advertisements

47 kommentaari

  1. Kas pekstu on / oli ka kõrgintellektuaal?

    Artiklist ei selgu, kellega ta abielus oli, ja üleüldse on jube raske aru saada, kes see MK päriselt on või mida head-kasulikku ta teinud on.

  2. Mina nägin seda otsust esmalt kui üks mu tuttav Sass Henno postitust FB-s laikis. Ausalt öelda oli see Sass Henno karjatus mulle üsna vastik. Kumbagi ma ei tunne ja tegelt ei tahagi tunda, aga kui üks mees rõõmustab teise karistuse üle veel karmimat vägivalda soovides, on see natuke nagu kahepalgeline. Aga ehk siis ühte pidi on vägivald parem kui teistpidi, kuidas kellelegi meeldib.

  3. Ma olin lugedes ikka täiesti wtf. uskumatu, Ja kohutavalt kurb.
    Vana tõde. Mitte kedagi ei saa aidata, kui ta ei lase ennast aidata.

  4. Kaur, me teame ju, kes Kunnuse kaaslane on =) Ei, ei ole loll naine, kui sa seda silmas pead.
    Et nad abielus (veel) polnud, on tõesti tühiasi.

    Antud juhul, Rents, olen üleni nõus. Ma ise ei võtnud sõna, sest ühtegi artiklit ei lugenud: mustrid joonistusid niigi hirmus selgelt välja ning ma ei tahtnudki rohkem teada. Aga ilusti öeldud.

    • vvn, mina ei tea.

      Ma läksin niikaugele, et lugesin ta wikipedia artikli läbi.
      Ja googledasin nii teda kui “kunnuse naist”.

      Teada ei saanud mitte midagi.
      Google ütles Kunnuse kohta “eesti kõige maskuliinsem literaat”. wtf? Misasi on üldse literaat? Tema imelikku PR stunti Kender vastasena tean ma ise ka. Aga kes ta ikkagi on? Mida ta on teinud, miks on oluline, miks peaks teda teadma või temast kirjutama-rääkima? Keegi ei ütle.

      • Ma olen ka täpselt samas seisus ja olen veel tartlane ka. Ei tea, kas peaks nüüd häbenema või mitte…

        • =) Ma mõtlesingi “me” all neid, kes teavad, noh =) Aga täpselt, kui see inimene on ka meedias artikli ilmutanud ja Rents ka linkis seda, tundub natu ootamatu, et nime teadmiseks peaks Mihkel Kunnust guugeldama =)

          A no mida on Kunnus teinud? Ta on kirjutanud hunniku artikleid (mis mulle ei meeldinud, sest ta on haruldane mees, kes kasutab hästi palju hästi keerulisi sõnu ja ohtralt tsitaate ja siis asja iva on selline, mille ühe lihtlausega saab ära öelda.) Neid on mh avaldanud nt Sirp.
          Teles olnud vist saatejuht mingil ajal?
          Kui Oa tänavas mingi linnavalitsuse korruptsiooniskandaal oli, oli tema nö. heade poolel ja võitles korruptsiooniga.
          Siis ta peab blogi, millest ma vahel mõnda postitust olen lugenud, enamasti ei viitsi.
          Ka on ta vist poksija, nagu mitte eesti meister mu teada, aga tegeles alaga vahepeal väga aktiivselt.
          Mulle ISIKLIKULT on ta peamiselt korda läinud sellega, et meeleavaldusel valeliku poliitika vastu pidas ta ainsa korraliku kõne.

          Phmt on ta kulturnik, aga poksijaõlgadega.

  5. Lugesin läbi nii ohvri kui Kunnuse hala ja ausalt öeldes jäi sita maitse suhu. Justkui peaks tarkade inimestega tegemist olema. Kuidas ometi nii väiklase maailmapildiga?

    Vägivaldsest perest tulnud ohvri väärastunud arusaamadest lähisuhtevägivallast saan isegi aru. Ta vajab hea psühholoogi abi, enne need ebanormaalsed mõttemustrid ei kao.

    Aga Kunnus? Temast ma küll aru ei saa. Või tegelikult saan küll. Ta üritab, seekord sõna jõuga, “ära teha” ajakirjanikele ja feministidele, kes kõigis tema ja tema pereliikmete kannatustes süüdi on. Tõsiselt lapsik. Võtku vastutus. Ise keetis endale supi kokku, söögu seda. Või raputagu tuhka pähe. Praegu ei tekita ta mitte mingit kaastunnet, jätab hoopis tülgastava mehenässaka mulje. Paras kandidaat Feministeeriumi Aasta šovinisti konkursile.

  6. Lugesin kunagi naispoole blogi. Lahati päris laialdaselt nii oma lapsepõlve kui Kunnuse isiku probleeme. Võiksin igas mõttes öelda, et ma pole uudisest üllatunud, aga tegelikult olen. Jabur, et kaks muidu nii mõtlemis- ja analüüsihuvilist inimest omavad sellist blind spoti. Saan ka aru sellest, kuidas nad oma narratiivi armunud on.

    • Armastus võidab kõik! Te ei mõista meid!

      Oleme pea kõik MIDAGI sarnast kogenud, aga üldiselt kasvab sellest välja.

  7. Õnnitlen teid kõiki mitmekülgse elupädevuse puhul, mis korraga annab elujõudu, moraalse turvatunde ja vitaalse üleolekuveendumuse ning palun alandlikult andestust kõige eest

    • Sa võid ju ironiseerida, aga fakt on see, et:
      a) poolele Tartu naissoost oled sa imelikul kombel ligi ajanud, nii et tuttavad Zavoodi külastavad naised kõik räägivad, ja

      b) teie artiklid jätavad mulje, nagu te näeksite asja TÄIESTI erinevalt (vt näiteks, kuidas Kärt kirjutab, et loodab, et sa hakkad kõnelema alkoholismi pahedest ja sellega tegelemise olulisusest, samas kui sina unustad (?) üldse sujuvalt mainida, et sa intsidendi (sest te mõlemad räägite ainult ühest, kuigi Supilinna elanikuna olen ma juba naabritega koera jalutades rohkematest kuulnud) ajal purjus olid.

      Täiesti eraldiseisev teema on see, et sa kindlasti kahetsed, aga sry, Kärt raiskab aega. Sinu puhul ei ole probleem ju alkoholism, mis juba üksi oleks piisav probleem, et mitte sellega jännata, kui aastatega midagi ei muutu – vaid probleem on see, et joomise käigus vajutakse tsüklisse, mille käigus üldse oma tegude eest ei vastutata, pluss hooramine, pluss üldine nartsissism. Viimast nagunii ei anna ravida, sest inimene on veendunud, et ta ongi teistest parem.

      Ja kolmandaks on kurb küll, et teist on nimelised märklauad on tehtud, aga te mõlemad olete praegu täielikud õpikunäited – eitate, et tegemist on tavalise juhtumiga (mõlemad on veendunud, et kuigi tegu on poole aasta jooksul korduvate mustritega, on teie lugu väga erakordne ja valestimõistetud), üritate rõhuda sellele, et mõlemad on vigu teinud (mis on tõsi, aga siit tuleks üles korjata see, et te toote teineteises halvima välja, milleks siis see kõik) ja lisaks elate mõlemad eitusfaasis (üks räägib, et Mihklike ju kohe muutub, ja teine, et “no kui K väga tahab, siis ma VÕIN ju psühholoogi juurde minna.”

      Nagu vaataks rongiõnnetust aegluubis, aga iga natukese aja tagant midagi plahvatab ka nagu märulifilmis.

      • Eks ta ole. Sellise elupädevuse ees olen ma tõesti kaitsetu ja abitu. Ilma irooniata.
        Eks üritan lohutust leida saatusearmastusest ja Nietzsche pihtimusest, et oma haigusele võlgneb rohkem kui tervisele.
        (pool aastat, wtf?)

        • Ah, mäletasin valesti, juulist 2015 kuni selle aasta märtsini. Aga ma olen ise alkohoolikuga koos olnud, ütleme nii, et ka üksi surra oleks parem kui selles suhtes olla. Ja ma ei liialda. Kusjuures meil ei olnud ei vägivalda ega sellist näkkupanekut.

  8. Ma isiklikult arvan, et kõik naised, keda Mihkel kunagi ahistanud on, võiks nüüd end kokku võtta ja ühishagi esitada.

    • Mind on ta ainult külla kutsunud täis peaga, vabalt võib olla, et tahtis margialbumeid näidata.

  9. Iroonilised tänusõnad autorile Rents. Just selline ilkumine muuhulgas minu perekondliku tausta ja sugulaste kohta on see, miks ma ei tahtnud, et lugu avalikuks tuleb, ja mis on hoiatavaks ÕPIKUNÄITEKS lähisuhtevägivalla all kannatajatele selle kohta, miks ikkagi ei ole tark tegu politseid kutsuda.

    Kärt

    • Ehk siis kui sina ise aastate jooksul avalikult ja nimesid muutmata neist asjust kirjutad ja kõik tartlased loevad, on ok, aga minust kohatu nüüd meelde tuletada? Mis sellest, et see osa on kirjutatud VASTUSEKS sellele, et te mõlemad miskipärast kõigis probleemides feministe süüdistate? Löömise puhul said ju nii kenasti põhjus-tagajärg seosest aru, aga nüüd oled üllatunud, et kui sa mind solvad ja mu hoiakuid oma probleemides süüdistad, ütlen ma midagi vastu ka?

      Muide, VW-s vaatas keegi huvi pärast järele – Kunnuse enda seinal võeti teema paar tundi varem üles, kui meie malbes tüdrukute klubis, nii et ma usun, et paljud on praegu hämmeldunud ja ei saa aru, kust kurat need feministid teile ette jäid.

      Tahtsin veel öelda, et “oleks mulle keegi aastate eest öelnud, et jäta maha,” aga siis meenus, et öeldi korduvalt, aga tekitas ainult tunde, et ongi MEIE ARMASTUS koos maailma vastu, kuni ühel hetkel arusaamine kohale jõudis. Loodetavasti jõuab sulle ka, enne kui üks teist kogemata teise haiglasse saadab.

      • Kust loevad kõik tartlased? Minu blogi on kinnine, pealegi kirjutan sinna haruharva ja kindlasti mitte kõigest.

        Kui feministlik retoorika näeb ette teise inimese perekondliku tausta üle ilkumist ja irvitamist, siis seda enam jäävad mulle feministid nüüd ja edaspidi ette.

        • Ahjaa, vabandust, Aet oli see, kes viimases postituses kirjutas sellest, kuidas isa on ema rusikaga näkku löönud.

        • Mis puudutab seda, et kritiseerisin feminismi, siis intelligentne inimene peaks pskama vahet teha Ideede/ideoloogia kritiseerimisel ja isiklikul rünnakul. Mitte kuskil oma kirjutises ei rünnanud ma feminist Rentsi. See, mis siin blogis on kirjas, on aga jäle üksikisiku mõnitamine a la “tema lapsepõlv oli sitt, mis sellisest tahtagi”.

        • Puhkasid mitu tundi ja siis tulid tagasi, et südamelt ära öelda? Poleks Mihkel juba pikka aega neil teemadel sõna võtnud, poleks keegi ka nüüd kinni rabanud. Samuti oli valik Ojasoo kombel vait olla ja mokaotsast sorry poetada ja oleks päevaga ununenud. Teie otsustasite selle asemel kirjutada teemal “vaene mihkel” – riigis, kus oma elukaaslaste poolt tapetakse igal aastal 10 korda rohkem naisi kui arenenud maades.

          Sorry, not sorry, aga te olete selle mentaliteedi õpikunäide ja kui te ise seda tõrvikut nii uhkelt kannate, ei näe ka mina põhjust vait olla.

        • Esiteks, sa ajad sassi minu ja mu õe blogid ja siis seletad, et mina olen oma blogis enda perekonnast ja minevikust väga avalikult kirjutanud, nii et “pool Tartut teab”.

          Teiseks, sa kasutad minu minevikku – minu lapsepõlve! – argumendina, et mind häbistada, mõnitada ja minu üle ilkuda. See ongi feminism või?

          Kolmandaks, sa annad “heasüdamlikke” soovitusi, et oleks keegi käitunud nii või naa, siis oleks teema vaibunud ja samal ajal klatšid ja jahvatad suure mõnuga ise sel teemal.

          Neljandaks, sa paned mulle diagnoosi: klassikaline õpikunäide. No aitäh, tõesti. Eks ma siis hakkan psühhiaatri juures käimise asemel edaspidi Rentsi elutarkusi pähe õppima.

          Viiendaks, mina ei rünnanud oma kirjutises isiklikult sind, ammugi pole ma kuskil midagi spekuleerinud sinu tausta ja mineviku kohta. Kritiseerisin feministlikku retoorikat. Sina kritiseerid aga seepeale isiklikult mind ad hominem argumentidega.

          Kuuendaks, kui sulle tõesti lähisuhtevägivald ja selle ennetamine nii oluline oleks, siis sa ei ilguks niimoodi minu kallal. Just taolised seisukohavõtud ja blogipostitused aitavad kaasa sellele, et teised naised sellises olukorras ei julgeks politsei poole pöörduda. Äkki hüppab kuskilt põõsast välja mingi Rents, kes hakkab lahkama tema minevikku, lapsepõlve jne.

          Seitsmendaks, see, et keegi on kuskil ise (nt mu õde) oma taustast ja isiklikel teemadel kirjutanud ei anna sulle ei moraalset ega ka juriidilist õigust seda teemat oma blogis edasi aretada ja spekuleerida. Sellele järeldusele on jõudnud ka riigikohus, muide: riigikohus ütles otsuses 3-2-1-18-13: “Asjaolu, et inimene on enda kohta avalikkusele teavet jaganud, ei tähenda, et ajakirjandus võiks seejärel asuda selle isiku kohta täiendavalt eraelulisi andmeid koguma ja neid isiku sõnaselgele keelule vaatamata avaldada. Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb ta privaatsfääris. Sellise tegevuse või teabe kajastamine on ajendatud kommertshuvist, mis ei õigusta eraellu sekkumist. Kolleegiumi arvates ei saa avalikku huvi samastada ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega.”

          Kaheksandaks, sinu toon on ebameeldiv ja vastik. Vt ka “Puhkasid mitu tundi ja siis tulid tagasi, et südamelt ära öelda?” Kuidas see üldse asjasse puutub? Pean muudkui istuma sinu blogis ja jälgima? Ei tohi puhata? Tohin puhata?

          Üheksandaks, sa tahtsid minu näo kellegi teise foto külge kleepida? Foto, mille sa ilmselt veebist varastasid? Et see on siis sinu meelest see feministlik lähisuhtevägivalla ennetus?

          Kümnendaks, ütled mitmes kohas, et mina elan eitusfaasis. Tänan väga, aga ma eelistan ise otsustada, millises faasis ma elan ja mis minu sees toimub. Mingi võõras inimene ei ole pädev minu kohta selliseid hinnanguid andma.

        • Ma ütlen nüüd lühidalt, sest ma ei viitsi enam jaurata, MINA sain kõik südamelt ära öeldud – sinu mõnitamine pole minu eesmärk, kui ma ütlen, et sa oled nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt tõenäoliselt selles suhtes nõrgem pool, pole see ilkumine. Sa osaled ise avalikus väitluses ja ma ei ole mitte mingeid täiendavaid andmeid kuskil kogunud. Olemasolevate andmete üle teoretiseerimine ja muude andmete kogumine on kaks eri asja. Inimene, kes ise juhtunust (avatud kommentaariumiga!) artikleid kirjutab ja neid Facebookis jagab, ei tegutse sellega privaatsfääris. Kui mu toon on ebameeldiv ja vastik, on see tingitud sellest, et ma olen üks ebameeldiv ja vastik inimene. No mitte päris vägivallatseja, aga ei viitsi väga vaielda ja taielda kellegagi teemal “kas ma võin ikka avalikust infost kokkuvõtteid teha ja selle põhjal arvamust avaldada”. Ja mul polnud plaanis sinu nägu kuskile kleepida ega sinu nimegi avaldada, sina astusid ise rambivalgusesse, nii et igaüks võib nüüd käia internetis pilte vaatamas. Sa ei ole ju mingi kuulsus, “Mihkel Kunnuse naine” ütleb midagi ainult minusugustele Tartu poolhipidele, kõik teised oleks õlgu kehitanud ja edasi elanud, 99% poleks viitsinud seda supilinna ehitussaagatki välja guugeldada. Ja sinu isik ei huvita mind otseselt, kui elasid üle murtud ninaluu ja olid võimeline andestama, leiad ehk oma südames ükskord ka mulle väikese killu, lihtsalt nagu Mihkel on öelnud, ei saa teksti autorist eraldi lahata. Naised, kes on lapsena vägivalda kogenud või näinud, satuvad mitu korda suurema tõenäosusega vägivaldsesse suhtesse. Ja mitu korda suurema tõenäosusega ei lahku, vähemalt mitte kohe. Ja neist saavad kergemini kaassõltlased. Jne. Jne. Sa oled indiviid, ma saan aru. Aga sa oled ka osa statistikast. Nagu me kõik. Sinu jaoks on selle statistika ümber ka suur hulk emotsioone ja Armastust ja Põhjuseid ja paljusid muid asju. Minu jaoks on ainult statistika. Mina seda teemat rohkem ei kajasta, nii et minu poolt vaibubki maha.

  10. Lugesin mõlema osapoole avalikku pihtimust EPL-s. Ma pisut imestan, et paljud kommenteerijad sotsiaalmeedias keskenduvad sellele, KUIDAS Kärt või Mihkel PEAVAD mõtlema, mitte aga sellele, mismoodi asjaosalised püüavad selgitada ja iseennast halva loo taustal lasevad välja paista. Nende kirjutiste järgi tunduvad mõlemad inimesed olevat sedavõrd mõtlemisvõimelised, et nad ilma vaevata oleksid suutnud kirjutada selliselt, et publikum oleks olnud eetilis-moraalsetes kategooriates liikudes rahul. Nemad aga valisid pihtimustes teise tee, mis minu jaoks on iseenesest isiksusmustreid analüüsides mõtlemapanevalt huvitav.

    • See pole küll üldse see koht, aga mul on nii hea meel, et sa tagasi oled. Olin vahepeal päris mures, kui sa mitu kuud kadunud olid.

      Aga teemasse – väga intelligentsed inimesed võivad emotsioonidesse puutuvas teha väga rumalaid otsuseid.

      • Mulle tundus Kärt oma mõtetes olevat vähemalt siiras. Mis siis, et paljudele vist häirivalt vastuvõtmatu. Mihkli “vastus” (perekonna PR projekt on igatahes leidlik!) tundub mulle pisut abitum, literatuurselt andetum. Ise oleks vast heitnud kõrvale intelligentsuse ja keskendunud põhilisele selgitusele – naine “saagis” nii kaua, närv läks mustaks ja saigi kolaka, aamen – lihtne ja maalähedane.

        • Siiras küll, aga kõigil, kes sarnaseid asju ise kõrvalt näinud, võtab lihtsalt abitult käed rippu. Ma olen NII palju kuulnud tuttavate naiste käest seda, et “no asjas X on ta küll mölakas, aga MUIDU on ta ju nii suurepärane”. Ja see piir, et kui suur mölakas peab olema, et seda suurepärasuse kaalukeelt üles kaaluda, kipub neil aastate jooksul muudkui nihkuma ja nihkuma.

  11. Mind isiklikult väga häirib selline diagnoos:

    “et kogu Tartu teab, et ühe osapoole jaoks on perevägivald ja düsfunktsionaalsed peresuhted lapsest saadik norm olnud. Avalikult on sealt internetis jagatud nii selliseid seisukohti, mida normaalse taustaga inimesel lihtsalt ei teki (no kasvõi see, et piiride seadmine on egoistlik), kui ka konkreetselt selliseid asju, mis näitavad, et vägivalda ei kiideta küll heaks, aga see on seal peres tugevalt normaliseeritud, seda peetakse vältimatuks elu osaks.”

    Väga jõuline väide. Ja ma pole nõus sellega, et peetakse vältimatuks osaks ja ma pole nõus sellega, et sa võtad õiguse sellist asja minu kohta öelda.

    Näe, hakkan vastu.

    • Seda on küll rõõm kuulda. Mäletan lihtsalt minevikust, kuidas sa oma rasestumist kirjeldasid kui midagi, mis lihtsalt JUHTUS, ilma et sul seal mingit osalust või kontrolli oma saatuse üle oleks olnud, muuhulgas mainides seda, et EI öelda ei sobi, isegi seksile mitte (stiilis “no ta ei meeldinudki mulle, aga muudkui tahtis külla tulla, kuidas ma siis ikka ei ütlen”). Sellest on nüüdseks küll juba väga palju vett merre voolanud, nii et tõesti on ainult hea meel, kui nüüdseks on sellised seisukohad minevikku jäänud ja usud, et inimene võib minema astuda või teise osapoole pikalt saata, kui talle toimuv ei meeldi või ta sellega rahul ei ole.

      • Seda pole küll rõõm kuulda, et Sul selline asi nii äraspidiselt meeles on, tundub, et eeldused ja järeldused värvivad üksteist, sest ma pole kumbagi öelnud või arvanud. Aga ilmselt pole ma ka võimeline ise järeldusi tegema, sest mul on vigane taustsüsteem ja ootan nüüd, et Sa lahkelt need minu eest ära teeks.

        • Mul on see lihtsalt teravalt meeles, sest tookord ma veel kommenteerisin seda, sain vastuseks esmalt veidi hüsteeriat ja siis kustutati postitus ära. Loomulikult pole olemas sellist asja nagu 100% täpsed mälestused, sest mälestus on juba olemuslikult konstruktsioon, aga ohvrimentaliteet paistis sealt väga selgelt välja (mina ei tea, miks, äkki oli lihtsalt raske aeg, depressioonihoog või mida iganes, aga nii see minu seisukohast oli). Sul on muidugi täiesti õigus nii oma mälestusi kui ka järeldusi täiesti iseseisvalt konstrueerida, see lihtsalt ei vähenda kuidagi minu õigust eriarvamusele jääda.

        • Ei, see postitus pole kustutatud, lihtsalt lukus. Kui nii teravalt meeles on, ehk mäletad ka, mida ütlesid ja mis nime all, ma tahaks üle vaadata, mis see mu hüsteeriline vastus oli. Mitte et seal saakski muid variante olla, eks.

        • Ma tõesti ei mäleta, sest see oli nii ammu. See ausalt öeldes ka ei huvita mind nii väga, mu point oli pigem selles, et kui inimesed oma eraelu ise internetti laiali laotavad ja ise aktiivselt moraali ja vägivalla teemal sõna võtavad, on ainult loomulik, et ühelt hetkel teevad seda ka teised. Mida vaiksemalt võtta ja mida vähem teisi sõimata, seda kiiremini it will just blow over.

  12. Aga Kärt, eks sa siis seleta ära, mis värk nende nn feministidega oli. Näiteks, et sind visati sealt grupist välja, sõnadega “sa pole õige feminist”, aga siis ikka räägitakse sinust, ilma, et sa saaks ise midagi öelda.

  13. Inimest löödi, inimene andis asja politseisse, lööja sai karistada, asjaosaliste jaoks oli asi lõpetatud, inimene andis teada, et ei soovi asja avalikku lahkamist ning mainis sealhulgas feministe. Feministid solvusid, teatasid, et nemad teavad paremini, kuidas sellises olukorras end tundma peaks ning selleks, et asjale vunki juurde anda, hakkasid avalikult lahkama asjaosaliste pereelu.
    Mu meelest fakt, et keegi pidas blogi, ei anna õigust seda tema vastu kasutada. Kõike, mida oled öelnud, võidakse kasutada sinu vastu? Aga miks, mida annab see teise inimese tümitamine, kas tõesti kannab see mingit üllast vägivalla ennetamise eesmärki? Mu meelest kvalifitseerub selline asi hoopis vaimse vägivalla alla ning teades, et igaühel on võimalus sellise pasarahe alla sattuda, vähendab tunduvalt võimalust, et tulevikus keegi teine vägivallast üldse teatada julgeb.

  14. Ma ei tea, kas see on kellelegi vajalik või kasulik info, aga minu meelest ajab Rents õiget asja. Sest kui teema on asjaosaliste endi poolt juba eredalt avalikuks kirjutatud, on TÄIESTI loogiline sellest midagi ka teistel arvata.
    Ning jah, muidugi näebki vahel kõrvalseisja asju paremini, kui asjaga seotu. Miks kohtusüsteemis, politseis, terapeutidel on reegel, et asjaga isiklikult seotud inimesed ametialaselt sellega ei tegele?! Inimesi endid esmase allikana uskuda … et kui kuritegu üles ei tunnista, ohver ka ütleb, et nojah, kahju, et avalduse esitasin, tegelt pole hullu, olgugi inimene vaba ja muretu ja keegi ei mõtlegi karistada?

    • Kärdi mõte ongi ju see, et suhete seadusjärgne klattimine peab olema võimalik ILMA meedikärata. See on olulisem punkt kui konkreetse suhte asjaolud.

      Aga jah – kui jama juba ON avalik, siis on kaasamõtlemine (ka ebaviisakal moel) normaalne.

  15. Rents, sa võiks siiski nõustuda, et Kärdi jutus on oluline iva. Kollane ja neti-meedia teevad seaduse poole pöördumise raskeks. Või võimatuks. Sisuliselt on politseisse minek avalik tegu. See ei tohiks nii olla.

    • Seda küll, aga sel juhul tuleks juba seadust muuta ja perevägivallaga seotud infot üldse mitte avalikustada (nagu see on näiteks laste seksuaalse ärakasutamise korral – kui on oht, et lapse identiteet tuleb seeläbi avalikuks, ei avaldata üldse midagi). Praegu on seaduse silmis kõik võrdne, aga kui inimestel endil on ajakirjanduse abi vaja (näiteks ehituslooga), on “oh, me oleme kuulsad, läheme meediasse”, aga kui mingil põhjusel tahetakse meediakära vältida, siis tuleb järsku meelde, et “miks ma peaksin kuulsa mehe pärast kannatama”. Seda vastutust ei saa hakata suvaliste kõrvalseisjate peal rakendama teemal “jah, ajaleht kirjutas, meie ka kirjutasime, aga ära SINA nüüd kirjuta”.

  16. Oh.. inimesed, kes on ohvrid lähisuhtevägivallas ning suudavad sellest väljuda on tugevad. Nad on tugevad ja nad on ohvrid, need pole üksteist välistavad sõnad. Tundub, et Eestis ei näe ka ohvrid end tihti veel tugevatena. Kahju, kui inimene, kes on ise selles positsioonis olnud viitab sellele nagu ohvriks olemine on miskitmoodi hädine või halb.
    Oma nõrkuste või puudujääkide aktsepteerimisega saavad hakkama vaid tugevad inimesed, sama ka siin. Ma tunnen, et tal oleks nagu häbi olla ohver ning oma avaliku kirjutisega näitab teistele naistele, (kes praegu võisid seda lugeda ja olla vägivaldses suhtes) et mehepoolne peksmine on alati väljavabandatav ning tema on hädine, sest ta on kellegi ohver. Aga nad ei ole hädised, sama ka siin, ta on julge ja tugev ohver. Ohvriks olemine pole naeruväärne, pole hädine, pole halb, ei tee inimest nõrgaks, ei tee inimest ei ingliks ega kurja juureks.
    Loodetavasti ühel hetkel julgevad nad mõlemad iseendale otsa vaadata ja lõpuks tõeliselt aktsepteerida oma probleeme, nõrkusi, oma tugevust ning ohvristaatust. See mees pole küll kuidagi aru saanud, et ta tõesti pole ilmeksimatu ja ei teadvusta oma probleeme veel kuidagi. Ja see naine, no oma nõrkuse tunnistamine võiks talle olla väga empowering ja ehk see aitab ka tegeleda ta kunagiste pereprobleemidega ning olla küllalt tugev ja ennast armastav, et mitte kunagi ennast sellisesse suhtesse jätta. Ma nii soovin, et tal oleks rahulik jõuluaeg, kus ta saab aega võtta vaid enda jaoks ja suudaks järgmisel aastal ennast iga päev rohkem armastada ja iseendasse suurema respektiga suhtuda.

  17. Ma siinkohal mainin, et kuna meespool polnud varem kriminaalkorras karistatud, siis tegelikult on enne kokkuleppemenetlust võimalus arutada ka lepitusmenetlust. Selleks peab süü väike olema, osapooled peaksid nägema leppimisvõimalust (siin ju naine justkui näeks seda) ja mis kõige tähtsam – prokurör peab nägema, et selles asjas saab lepitusmenetlust kohaldada ja osapooled saaks rahulikult edasi minna (mitte ilmtingimata koos). Ehk tegemist olekski sellise mõnekorrase joobes juhtumiga, kus mees kahetseb jm. Kui naine ka prokuröri ees tundus nagu tüüpiline lähisuhtevägivalla ohver, kes ennast süüdistab, siis prokurör kindlasti lepitusmenetlust ei paku. Sealt Kärdi artiklist: “Rääkisin psühholoogiga, kes taunis seda, et ma peresisese juhtumi perest välja ehk politseisse viisin”. Kuule ole hea, anna selle psühholoogi nimi ja number. Tundub teine väga adekvaatne olevat. Teiseks, kas isand Kunnus peab ennast kuidagi paremaks nendest teistest meestest, kes oma naisi füüsilise vägivallaga “omal kohal” hoiavad? Persse, see feminismi jutt. Fakt on see, et Kärt ongi ohver ja pealekauba veel loll (või siiski?) ohver. Kui sa üritad ennast veenda selles, et sa ei tahtnud, et avalikult asja arutatakse, siis sa teeksid sadat muud asja, kui kirjutaksid samal teemal artiklit. See, et sa oled lähisuhtevägivalla ohver, ei tähenda automaatselt, et sinust peaks muus osas kahju olema ja eelnevaga sinu käitumist õigustama. Mitte keegi ei tohiks taluda mehe poolt sellist käitumist, ka sina mitte. Aga muus osas tundud imelik inimene olevat.

    • No aitäh. Olen imelik inimene. Küllap on sellega kogu diskussioon lõpetatud ja kõik muud selgitused üleliigsed. Jumalale tänu, et keegi Mart sai asjadest aru ning oli heast tahtes nõus mind valgustama. Ma olen imelik inimene! Selles asi oligi!


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

  • Kategooriad