Emotsionaalne eestlane

Käisin eile ühele IT-mehele emotsioone näitamas. Neil nimelt on parajasti käsil mingi projekt, kus üritatakse luua algoritmi, mis teeks vahet tõelistel ja teeseldud emotsioonidel. Nii et ta üritas minust välja meelitada hulka päris emotsioone (näiteks tülgastuse saamiseks näitas ta mulle suurendatud videot kõrvavaigus sonkimisest, ewwwwwwwwwww) ja vahepeale palus mingeid asju teeselda.

Millest ma aga aru ei saanud, oli see, et emotsioone oli kuus ja ainult ühe jaoks näidati videot. Teiste jaoks ütles tüüp, et “kujuta nüüd ette, et sa oled väga vihane”. Ma tahaks teada, mis nüüd selle ettekujutamise ja teesklemise vahe on? Kas ma viha teeseldes ei mõtle hetkeks, et ma olen vihane? Väljendasin oma kahtlusi, tüüp arvas, et erinevus on see, et teesklemise ajal ma teesklen, aga “päris” emotsiooni ajal võiksin meenutada mõnd sündmust, mis mind päriselt vihastas. Ma küsisin, kas tal poleks lihtsam mulle öelda, et ma olen rõvedalt paks või midagi ja samal ajal kaamera käima lüüa, aga kahjuks olevat see eetikareeglitega piiratud.

Igatahes täitsa huvitav värk. Tal on iseenesest kümmet inimest veel vaja filmida enne aasta lõppu, nii et kui keegi tunneb, et tahaks ka hirmsasti Nooruse tänava algusesse talle nägusid tegema minna, siis ainult öelge, panen teid kirja.

P.S. Nägin öösel unes, et Sirks oli vannitoast vanni ja kapi välja lammutanud. Kui küsisin, miks, ütles, et tahab seal akrobaatikat harjutada. “A miks sa ei öelnud siis midagi?” – “A ma arvasin, et äkki sa ütled ei.” Siis küll, muidugi.