Disclaimer: tegin postituse võimalikult neutraalseks, äkki kulub mõnele teisele koeraomanikule ära. Nagu ma juba varem ütlesin, ma ei saagi seda postitust isegi otse Mallule suunata, sest te ei kujuta ette ka, kui palju selliseid loomaomanikke ma olen näinud. Muuhulgas ka selliseid, kes mulle halvustavalt ütlevad, et “no sinu koer peab ju nööri mööda käima” – ignodes fakti, et ma saan oma koerale tunduvalt rohkem vabadust lubada just tänu sellele, et ta on VAJADUSEL võimeline nööri mööda käima.
Miks? Sest koer, kes käsklustele “siia” ja “stopp” ei reageeri, ei peaks MITTE KUNAGI rihmast lahti olema. Kui tema aed pole selline, kust ta igatahes välja ei saa, ei peaks ta üksi aias olema. Väga lihtsad reeglid, eks? Kui inimesed neist päriselt kinni peaksid, oleksid pooled probleemid olemata. Mure tekib sellest, et inimesed on süüdimatud, ei adu tegude ja tagajärgede vahelisi seoseid ning pole võimelised vastutust võtma. Näiteks. Kui su koer on aastal 2016 kokku kümme (või mõni muu suvaline suur number) korda jooksu pääsenud ja sa täna ütled õlgu kehitades, et nojah, naabrilapsed kisuvad väravat lahti, on see SINU süü, et värav lukku ei käi. Jah, naabrilapsed on tropid, aga pärast seda, kui sa saad teada, et su naabrilapsed on tropid, teed SINA informeeritud otsuse. Otsus probleemi ignoda on ka otsus, selle peale ei saa hiljem õlgu kehitada.
Iga elusolend siin ilmas üritab võimalikult lihtsalt ja meelelahutuslikult oma eksistentsi mööda saata. Kuni sa ei nõua koeralt, et ta ei sikutaks, ta sikutab. Kuni sa ei nõua lapselt, et ajagu nüüd ise oma puder lusikaga suhu, ei ole tal plaaniski seda tegema hakata (ja ma ei mõtle siin nüüd individuaalset arengut, see on muidugi selge, et igaüks areneb omas tempos). See ei loe, mis emotsionaalne ajend sul on, tulemus on sama. Ja mõlema puhul on põhiteemaks järjekindlus. Reegel on reegel on reegel, täna, homme, iga päev. Minu koeral on rihma otsas kaks reeglit. Esiteks ei tohi sikutada, muidu jäädakse seisma (ja jäädki alguses kaks nädalat järjest IGA jalutuskäigu ajal tuhat korda seisma – mis siis? ja kui peaks hommikuse kiire pissiringi ajal sikutama, siis on see tema isiklik mure, et selle võrra lühem ring tuleb). Teiseks peab koer alati hoidma vasakule, sest teda on lihtsalt treenitud nii, et rihm on alati vasakus käes, seega on loogiline, et rihmas olev koer ei hakka mul jalus vänderdama. (Mõni inimene ütles mulle, et talle pole see üldse oluline – see muutub oluliseks siis, kui sul on korraga näiteks koer ja poekott/jalgratas/lapsevanker. Kui koeraga nagunii eraldi jalutatakse, polegi oluline.)
Tundub, et kogu see jama võtab maru palju aega? Aga täitsa tõsiselt, mida te koera võttes mõtlesite? Või kuidas see kutsika planeerimine välja nägi? Inimesed arutavad ju omavahel läbi, kuidas koera liikumisvajadus rahuldatakse, kes, millal ja kui palju koeraga tegelema hakkab, sealhulgas logistika (kuidas kutsikakooli saab, kes seal käima hakkab jne). Kui teil neid asju ei arutatud, siis tulemus on vastav. Praegusel ajal annab iga koolitaja juba kontaktiharjutusi ka, sest need koolitajad ei koolita koeri, nad koolitavad omanikke – ei ole võimalik, et inimene, kes on paar kordagi koertekooli jõudnud, ei TEA, kuidas oma koera kasvatada. See ei jää informeerituse taha. Jah, koerad on erinevad, jah, neid kõiki pole ühtviisi lihtne kasvatada. Üks meie koertest oli ka TOHUTULT kangekaelne, on siiani. See tähendab seda, et kui ma käratan “stopp”, siis ta väriseb üle kere, sest nii tahaks minna. See EI tähenda, et ta läheb. Aga meil oli kasvamisperioodil (st põhimõtteliselt esimesed poolteist aastat) ka IGA PÄEV mingi rividrill ja pärast seda sai paar korda nädalas ikka kinnistatud, et ei harjuks lõdvalt võtma. Ei ole seda aega? Õnneks keegi ei sunni koera võtma ka.
Inimesed mõistavad hukka nagunii ja nagunii elate te kõik naabrite meelest oma elu valesti. Tehke need otsused siis vähemalt elusolendi heaolust lähtudes ja kui ise ka saate ühel hetkel kaine pilguga vaadates aru, et teiega on sellel loomal sitt elu, siis andke ta mõnda paremasse peresse ära. Kuni te uut ei võta, on see kõigile kasulikum.
Pärdikute päevaraamat 