Disclaimer: tegin postituse võimalikult neutraalseks, äkki kulub mõnele teisele koeraomanikule ära. Nagu ma juba varem ütlesin, ma ei saagi seda postitust isegi otse Mallule suunata, sest te ei kujuta ette ka, kui palju selliseid loomaomanikke ma olen näinud. Muuhulgas ka selliseid, kes mulle halvustavalt ütlevad, et “no sinu koer peab ju nööri mööda käima” – ignodes fakti, et ma saan oma koerale tunduvalt rohkem vabadust lubada just tänu sellele, et ta on VAJADUSEL võimeline nööri mööda käima.
Miks? Sest koer, kes käsklustele “siia” ja “stopp” ei reageeri, ei peaks MITTE KUNAGI rihmast lahti olema. Kui tema aed pole selline, kust ta igatahes välja ei saa, ei peaks ta üksi aias olema. Väga lihtsad reeglid, eks? Kui inimesed neist päriselt kinni peaksid, oleksid pooled probleemid olemata. Mure tekib sellest, et inimesed on süüdimatud, ei adu tegude ja tagajärgede vahelisi seoseid ning pole võimelised vastutust võtma. Näiteks. Kui su koer on aastal 2016 kokku kümme (või mõni muu suvaline suur number) korda jooksu pääsenud ja sa täna ütled õlgu kehitades, et nojah, naabrilapsed kisuvad väravat lahti, on see SINU süü, et värav lukku ei käi. Jah, naabrilapsed on tropid, aga pärast seda, kui sa saad teada, et su naabrilapsed on tropid, teed SINA informeeritud otsuse. Otsus probleemi ignoda on ka otsus, selle peale ei saa hiljem õlgu kehitada.
Iga elusolend siin ilmas üritab võimalikult lihtsalt ja meelelahutuslikult oma eksistentsi mööda saata. Kuni sa ei nõua koeralt, et ta ei sikutaks, ta sikutab. Kuni sa ei nõua lapselt, et ajagu nüüd ise oma puder lusikaga suhu, ei ole tal plaaniski seda tegema hakata (ja ma ei mõtle siin nüüd individuaalset arengut, see on muidugi selge, et igaüks areneb omas tempos). See ei loe, mis emotsionaalne ajend sul on, tulemus on sama. Ja mõlema puhul on põhiteemaks järjekindlus. Reegel on reegel on reegel, täna, homme, iga päev. Minu koeral on rihma otsas kaks reeglit. Esiteks ei tohi sikutada, muidu jäädakse seisma (ja jäädki alguses kaks nädalat järjest IGA jalutuskäigu ajal tuhat korda seisma – mis siis? ja kui peaks hommikuse kiire pissiringi ajal sikutama, siis on see tema isiklik mure, et selle võrra lühem ring tuleb). Teiseks peab koer alati hoidma vasakule, sest teda on lihtsalt treenitud nii, et rihm on alati vasakus käes, seega on loogiline, et rihmas olev koer ei hakka mul jalus vänderdama. (Mõni inimene ütles mulle, et talle pole see üldse oluline – see muutub oluliseks siis, kui sul on korraga näiteks koer ja poekott/jalgratas/lapsevanker. Kui koeraga nagunii eraldi jalutatakse, polegi oluline.)
Tundub, et kogu see jama võtab maru palju aega? Aga täitsa tõsiselt, mida te koera võttes mõtlesite? Või kuidas see kutsika planeerimine välja nägi? Inimesed arutavad ju omavahel läbi, kuidas koera liikumisvajadus rahuldatakse, kes, millal ja kui palju koeraga tegelema hakkab, sealhulgas logistika (kuidas kutsikakooli saab, kes seal käima hakkab jne). Kui teil neid asju ei arutatud, siis tulemus on vastav. Praegusel ajal annab iga koolitaja juba kontaktiharjutusi ka, sest need koolitajad ei koolita koeri, nad koolitavad omanikke – ei ole võimalik, et inimene, kes on paar kordagi koertekooli jõudnud, ei TEA, kuidas oma koera kasvatada. See ei jää informeerituse taha. Jah, koerad on erinevad, jah, neid kõiki pole ühtviisi lihtne kasvatada. Üks meie koertest oli ka TOHUTULT kangekaelne, on siiani. See tähendab seda, et kui ma käratan “stopp”, siis ta väriseb üle kere, sest nii tahaks minna. See EI tähenda, et ta läheb. Aga meil oli kasvamisperioodil (st põhimõtteliselt esimesed poolteist aastat) ka IGA PÄEV mingi rividrill ja pärast seda sai paar korda nädalas ikka kinnistatud, et ei harjuks lõdvalt võtma. Ei ole seda aega? Õnneks keegi ei sunni koera võtma ka.
Inimesed mõistavad hukka nagunii ja nagunii elate te kõik naabrite meelest oma elu valesti. Tehke need otsused siis vähemalt elusolendi heaolust lähtudes ja kui ise ka saate ühel hetkel kaine pilguga vaadates aru, et teiega on sellel loomal sitt elu, siis andke ta mõnda paremasse peresse ära. Kuni te uut ei võta, on see kõigile kasulikum.
Pärdikute päevaraamat 
Amen.
😀
Ei saaks olla rohkem nõus!
Aamen minugi poolt. Ma ise ei võtagi selleks koera, et ma ei taha temaga tegeleda iga jumala päev, sest ma tegelen lastega ja sellest ülejäänud aja tahaks teha mitte midagi või midagi mulle huvitavat.
Aamen! Inimesel peaks olema häbi, aga vist ei tunne ja õigust jääb ülegi. Oleks siis, et noor ja seetõttu loll, aga pole nagu noor ka enam.
Poolt kõigi jäsemetega. Üks samasegane seltskond on ka need nn koerapaitajad, kellele selgitad, et näpi koera. Isegi siis kui ta väga nunnu on, ikka ei näpi iseseisvalt ja ilma peremehe käest küsimata.
Koerateema osas loomulikult nõustun (lugesin just ka aastataguseid sõnu, kui läbimõeldud otsus Lotte võtmine perre väidetavalt oli…) aga mis probleem on sellega, kui beebi saab värsket õhku ainult terrassil vankris magades ja temaga ei jalutata? Siiralt küsin – ma pole veel ema ja minu lapsed sellest nkn ilma ei jääks, sest mulle lihtsalt meeldib liikuda aga on siin lapse seisukohalt mingi oluline põhjus ka? Et see näiteks aitab kuidagi tugevdada immuunsüsteemi, “kohtudes” erinevate õhus leiduvate bakteritega vms?
Päris imiku puhul pole vahet, siis lihtsalt pole mõtet kuut vankrit hankida, võib ka kastis hoida. Aga hiljem, kui ta juba istub ja ringi vahib, on hea, kui ta natuke maailma avastada saab. Kui ma ise tuttava titte hoidsin, siis ta magas alati väljas ja jäi liikuvas vankris hulga paremini magama, aga see on muidugi individuaalne.
Jalutatava käru õõtsumine meenutab emaüsas toimunut, kus teadupärast ei saagi olla kõik tehnoloogiliselt liikumatu ja vaikne, seega nii mõnigi laps jääbki pigem liikuvas kui seisvas kärus magama. Ja oh häda, kui seivas kärus/voodis üldse keeldutakse magamast.
*sügav kummardus*
Lugesin ise selle süüdimatu beibe hala kuidas kõik talle liiga teevad ja tema gudzukest tänavale lasevad ja ausalt, käed tõmbusid rusikasse. Sigigu nagu jänes kui tahab, tema vabakasvatuse tõelisi tulemusi on 10-15 aasta pärast näha ja eks riik peab seda üleval kui vaja aga loomad näitavad juba paari nädalaga, kui kuskil on rämedalt mööda pandud ja antud juhul seda selgelt on, ent endiselt pole ta võimeline õppust võtma. Masendav lihtsalt. Millal ometi kehtestatakse mingisugunegi kompetentsustest enne looma võtmist…
Kõik õige, va “mismõttes laps vankriga terrassil”. Beebi vajab värsket õhku, selleks ei pea käru liikuma. Sel ajal, kui laps tereassil magab, on emal hindamatu aeg teha muid asju (magada, syya, kasvõi perekoolis passida, teise lapsega tegelda, tööd teha vms)
Aga kui jutt juba koerakasvatamisele läks, siis kuidas sa kommenteerid koera puuris hoidmist? Küsin sellepärast, et mul oli suur koer, elas korteris (koos minuga loomulikult) ja sai vabalt seal ringi liikuda, aga ööseks puges kõige kitsamasse, pimedamasse ja külmemasse nurka. Sellest võiks ju eeldada, et koer tahabki öösel pesas olla, AGA vahel kuulsin, kuidas ta keset ööd vett jooma läks või mind nuusutama tuli. Kas siis pigem lasta koeral vabalt ringi liikuda või sulgeda ta tema oma ruumi?