Pool teooriat on läbi

Ja seoses sellega tahaks öelda, et jeesus, Maria ja Joosep, tulge appi. Minu kogemuse selle kursusega võtab seni kokku ülalolev pilt (kui sellele vajutada, läheb suuremaks ka). Alles meil oli see, et “teeme nüüd kõik koos õpetaja abiga programmi, mis arvutab välja, palju aiaehitamiseks materjali kulub” (mis on umbes kaks sammu edasi ülesandest “tehke nii, et programm “tere” kirjutaks”), ja nüüd on järsku see, et “tehke ise funktsionaalne programm, mille abil saab esitada kuluaruandeid, kusjuures töötaja pääseb ligi enda omadele, ülemus oma otseste alluvate omadele ja raamatupidaja kõigile, kuluaruannetele peab saama lisada jpg- ja pdf-faile ning lisaks on veel sellised piirangud, et …” Et … Teab keegi, kas parajasti kuskil Lõuna-Ameerikasse odavaid üheotsapileteid ka müüakse? Niisama küsin.

Lisaks olen ma parajasti Tallinnas täiesti üksi ja hüljatud, sest mu korterikaaslased on ära. Jah, inimesed on valmis kasvõi Tallinnast lahkuma, et mitte minuga koos elada. Nii et peaksin kasutama seda aega, et usinalt õppida (käisin kaks päeva järjest järeleaitamistunnis, natuke oli isegi kasu) ja tööd teha, sest homme on ühe tööasjaga juba esimene vahetähtaeg. Ving võimendub. Kuigi nagu ikka, seal, kus mõni näeb ainult probleeme, näeb mõni teine lahendusi. Ehk siis minu kalli sõbra lähenemine:

pilt

Nii me elame. Ärge muretsege, kallid sõbrad, teie korter on suurepärastes kätes! Ja küll need töö- ja kooliasjad ka kõik tehtud saavad!

Advertisements

päeva laul (Elton John)

Täiega valetan muidugi, tegelikult on asi püstipüsimisest kaugel, kohe vajun voodisse ära. Krt, see video on nii dope, ma muudkui vaatan ja irvitan. Samas olen ma muidugi magamatusest natuke sooda ka.

Tervitan kõiki, kes mind tunnevad, välja arvatud sind. Sa tead küll, kes sa oled.

Miks me väldime raskeid küsimusi?

Ütlesin alles hiljuti, et totakad on need blogijad, kes igast väikesest tülist kirjutama peavad, nii et täna kirjutan ma loomulikult konfliktist teiste blogijatega! Või noh, tegelikult mitte, kirjutan mõtetest, mida üks hiljutine konflikt minus tekitas. Olgu öeldud, et lasin neil mõtetel enne avaldamist ikka pisut settida ja andsin oma parima, et taktitundeline olla, nii et algallikaid te seekord ilmselt välja ei guugelda, lihtsalt üldine arutelu teemal “igaüks on oma reaalsuse sepp”.

Ütleme, et elas kord üks blogija, seitsme maa ja mere taga või ehk siiski tiba lähemal. Blogija polnud enam esimeses nooruses, aga sellest hoolimata väga emotsionaalne – suisa nii emotsionaalne, et iga kord, kui miski ta hingekeeled värisema lõi, oli vaja sellest kohe vahutav postitus kirjutada. Ja kuna tema siseelu võiks võrrelda ühe keskmise maavärinaga, olid keelekesed muidugi kogu aeg värisemas, sai kogu aeg postitusi kirjutada, et need siis hiljem maha kustutada, kui näiteks selgus, et tegelikult ei olegi vahepeal aset leidnud Tohutu Tragöödia, vaid kõigest väike möödarääkimine.

Noh, see polnud just kõige haruldasem muinasjutt, pigem meie blogimaastiku igapäevaelu. On hulk emme- ja ilublogijaid ning hulk inimesi, kelle elu liigub ühest väiksest skandaalist teiseni. Mis mind aga hämmastab, on see, et pooled neist ei tundu üldse aru saavat, et nende elu tulekahjud on kõik nende enda valveta jäetud lõketest tekkinud, tihti nende endi süütevedeliku ja nende endi avatud akna abil. Erinevalt siis minust, eks ole, kes ma rõõmu ja täie teadlikkusega põlevate sildade valgel läbi pimeda öö jalutan. Ja ma ei pea siin ühte konkreetset blogijat silmas, neid näiteid on mitmeid, kõige karmim, mis hetkel meenub, on blogija, kes kirjutas mitu kuud, kuidas ta oma mehele pinda käib ja tema peale vihane on, sest mees ei taha kogu peret viia kohta X, kuigi tema TEAB, et pere oleks seal õnnelikum – ja kõigest kuue kuu pärast kirjutas see sama inimene süüdimatult uues blogipostituses, kuidas ta vihkab oma meest (just nii tugevaid sõnu kasutades), sest see on nende pere vastu tema tahtmist kohta X vedanud, kuigi tema on algusest peale selle plaani vastu olnud.

Ka see pole iseenesest üllatav, eks me kõik elame MILLEGI suhtes eitusfaasis, see on ometi kohati külma ja kõleda maailmaga võrreldes nii soe ja mõnus paik. Peaagu et lemmikkoht. Ei pea vastutust võtma, ei pea päriselt probleemidega tegelema jne. Lihtsalt erinevus blogimaailma ja (minu!) päris elu vahel on see, et kui ma päris elus mingi draama kokku keeran, küsivad mu sõbrad minu käest, kas ma olen end segi si lolliks läinud ja kas ma ikka saan aru, et ma iseendale parajasti aknast sisse sülitan ja et äkki lõpetaks, sest ma käitun parajasti nagu debiilik. Lisame sinna veel mõne, kes seisab kõrval ja laseb nagu treenitud papagoi “ise tegi, ise tegi” (enamasti küll väljamaa keeles, self-inflicted, self-inflicted). Aga kui internetis on taas kord lahti rullumas mõni neist ilmselgelt “ise tegi” draamadest, hämmastab mind see, et KOHE tekib sinna ümber selline armas vaimse masturbatsiooni ring, kus kõik õrnalt vaesele vaimuhaigele kinnitavad, et tal on õigus ja (antud näite puhul siis) on alles värdjas mees, tõepoolest. Ja mina mõtlen, et need on kõik püsikommenteerijad ju, nad LUGESID seda iba kuus kuud tagasi, nad ei saa ju päriselt arvata, et tal õigus on. Inglise keeles öeldakse selle kohta enabling – sa võimaldad inimesele ebanormaalset käitumist, et ta ometi end muutma ei peaks ja ei oleks sunnitud reaalsusega arvestama (päris elus on nii mõnegi värdja puhul suisa nii, et sugulased heidavad TEISTELE inimestele ette, et “miks sa ometi X-iga viisakam ei olnud, sa tead ju, et ta läheb kergesti ilma põhjuseta närvi, ole natuke arvestavam”). Kas see ongi interneti võlu, et siin võib igaüks loll olla ja halvasti öeldakse ainult selja taga Perekoolis, postituse all kirjutab igaüks, et “no ei ole kandiline, ei ole”? Kas te ei leia, et te tegelikult takistate sellega inimese isiklikku arengut? Või mis eesmärki see kõik kannab?

Muidu on kõik halvasti, sest ma olen haige olemisega nii paljude asjadega maha jäänud, raha teenimisega, õppimisega, kõigega, millega maha jääda saab. Nüüd nutan ja teen hambad ristis, aga pole õrna aimugi, millal jälle järje peal olen.

P.S. Kuna me siin juba blogijatest räägime ja see teema on hetkel õhus, siis olgu öeldud, et Mallukal on tõesti alati hetkega ekskremendid ventikasse visanud, ei ole see mingi uus asi. Ja pirtsutaja on ta ka alati olnud, näiteks kas te teadsite, et Mallukas ei suuda süüa jäätist, mis on sügavkülmast välja võetud ja siis poolikuna sinna tagasi pandud? Sellise asja eest tuleks vangi panna. Nii et kui äratõusmisest rääkida, siis ma pakun, et see toimus tal ilmselt ca kaheaastasena, hiljutiste arengutega siin küll tegemist ei ole.

Teine nädal

Üks nädal on möödas, nii et oleks vist paras aeg väike vajekokkuvõte teha. Olen vahepeal ära õppinud, kuidas erinevatest rohkem käidavatest kohtadest ise koju saada (kuigi mind ajab siiani närvi, et kui ma tahan näiteks Vabaduse väljakult Õismäele sõita, siis Vabaduse väljaku peatuses peatub neli erinevat bussi, mis kõik sõidavad ühes suunas, aga otse loomulikult ei peatu need samas peatuses, vaid üks peatub näiteks ühel pool teed ja teine sõidab sellest peatusest mööda ja peatub kohe teisel pool ristmiku teises peatuses, sest miks ka mitte) ja tean, et kui uksest välja astuda ning suvalises suunas astuma hakata, pole näljasurma karta, sest kohe varsti põrkad sa mõne Maxima vastu. Avokaadosid küll ei saa, aga eluks tarvilikud asjad saab kätte.

Kursusega on nii, et kui ma alguses kurtsin, et natuke liiga palju räägitakse hobustest ja lumeinglitest jms, siis tegelikult oleme me nüüdseks juba üsna keeruliste asjade jaoks jõudnud. Anekdoote ja muud juttu räägitakse ikka vahele, mis ilmselt on taotluslik, et inimeste ajule puhkust anda (ja tundub, et paljudele istub ka, nii et ma väga valjuhäälselt ei kritiseeri, lihtsalt selline stiil), aga mulle isiklikult ei sobi üldse, sest selle tulemus on see, et ta alustab mingi koodi kirjutamist ja selgitamist, siis räägib sinna 10 minutit midagi vahele, minu tähelepanu hajub sel ajal, vahin lakke, puhun nätsumulli, õpin selgeks žongleerimise – ja siis avastan järsku, et viimased kaks minutit on asjalik jutt olnud, ülesanne sai valmis ja pandi juba kinni ära. Või olen midagi maha maganud ja ei saa enam aru, mis toimub. Õnneks koduseid töid ei ole, nii et tõmbasin lihtsalt enda isiklikku arvutisse vajalikud programmid ja saan nüüd ise mingeid asju harjutada. Ja tegelikult oli reede hommikul tagasiside andmise aeg, kus paljud sama asja kurtsid, nii et nüüd teeme nii, et iga harjutuse lõpus kordame üle ja selgitame, mis toimus, miks ja kuidas. Nii et reedene päev oli juba väga asjalik, mina ise olin kohati natuke rongilt maas.

Mis sealt edasi sai, pole mul kahjuks õrna aimugi, sest pühapäeval ärkasin ma ootamatult palavikuga, mis esmaspäeval juba 39 peale tõusis, nii et kooli ma ei jõudnud. Kui hiljem juhendajaga ühendust võtsin, tuli välja, et 21 inimesest olid terved ainult neli, peale minu oli üks veel kodus haige, ülejäänud olid end siiski kohale vedanud ja köhisid seal, nii et täna saab ehk videoülekandega loengut jälgida vms. Aga suht karm tundub see gripp olevat, mis praegu ringi käib, väga paljud on pikali maas.

Nii algas

20170109_192405Olen end siin nüüd üsna kenasti sisse seadnud. Ma ei ole sedasorti inimene, kes internetis rääkimas käiks, mille eest ta täpselt tänulik on, aga kui ma OLEKSIN sedasorti inimene, siis see mõnus tugitool läheks küll sinna nimekirja. Ja see mõnus laud, mis siin kohe kõrval on, nii et hästi mõnus on sinna peale asju panna. Hmm, neile inimestele, kes mulle provaidivad seda tugitooli ja lauda, peaks vist ka tänulik olema, aga no kuskil peab selle tänutunde piir ka olema.

Mis mulle veel meeldib? Mulle väga meeldib Tallinnas trennis käia. Palju tegemist + tore treeningpartner, kes nügib õigel moel õiges suunas. Meil on üsna sarnane arusaam sellest, millele keskenduma peaks, aga ta on suht põhjalik ja süstemaatiline. Viimati tegime isegi kerelihaseharjutusi koos, mida ma kodus iial nii palju ja mitmekesiselt ei viitsi teha. Nii võib veel tugevaks saada.

Kursusest ei oska ma veel suurt midagi rääkida, sest täna oli esimene sissejuhatav päev, kus põhiaur läks tutvumisele. Sain teada, et kandideerijaid oli nii palju, et lõpuks oli 11 inimest kohale, mis on tõesti päris karm. Mis mind aga üllatas, oli see, et tundus, et kogu meie 20 inimesest koosnevas grupis pole ühtki venelast ega muud mitte-eestlast (ühel inimesel oli selline nimi, et ehk on ta lihtsalt eestlaslike näojoontega väga hästi eesti keelt rääkiv muulane). Kahtlustan, et see võib olla kuidagi seotud info liikumisega, sest muidu on puhtstatistiliselt üsna ebatõenäoline, et riigis, kus muulased moodustavad ühe kolmandiku, ükski neist rühma ei satu. Sooline jaotus on üsna võrdne (meie rühmas 9 meest, 11 naist, teises rühmas paar meest rohkem), päris mitmel inimesel ka varasem kokkupuude programmeerimisega olemas. Nii palju saime teada, et meie hakkame õppima Javat, paigaldasime täna selleks vajalikud programmid, aga päris õppetöö algab homme. Tundub, et koduseid töid meile ei jäeta, sest õppetöö toimub nende lauaarvutitega – mis minu seisukohast on päris hea, sest nii saan ma ehk õhtuti toiduraha teenida ja ei suregi nälga. Jutt eestlaste suurest kohmetusest ei pea ka sugugi paika, lõuna ajal vadistasid kõik juba üksteisega. Nii et esmamulje oli kena.

Ahjaa, tegin just kodust Kodu:

20170109_210040

Kas ma kirjutasin just terve postituse teemal “nii tore, nii tore, nii tore”? Kirjutasin vist jah. Anna või iseendale vastu kõrvu.

vali mind!

Hilja juba, kõik on valitud. Ehk siis mulle tuli meelde, et ma ei ole suurtest lubadustest hoolimata kirjutanud, MIKS ma Tallinnasse lähen. Vastus on väga lihtne. Igavene üliõpilane läheb taas end harima. Nimelt avastasin hiljuti, et olemas on selline programm nagu vali-IT, kus võetakse inimesed, kel on juba vähemalt üks kõrgharidus, ja õpetatakse neile 14 nädala jooksul kõike tarkvaraarendusega seonduvat. Kuus nädalat teoreetilisemat haridust (kuigi selle lõpuks peaks igal paaril valmima toimiv veebileht), kaheksa nädalat päris praktikat mõnes ettevõttes.

Nägin novembris kuulutust, kandideerisin kohe ja selgus, et õigesti tegin, sest nad said väga lühikese ajaga üle 400 avalduse. Nende hulgast valiti välja 40, neist üks Rents. Nii et olen suht sillas, olen juba mõnda aega tahtnud midagi uut ja huvitavat teha. Kahju on küll senisest kohast lahkuda, ma olin mõne inimesega seal väga heaks sõbraks saanud ja firma kassi JUBA igatsen, aga no eks uutes kohtades on ju uued kassid, kuigi vaevalt et nii ägedad projektijuhid.

Igatahes istun esmaspäevast alates juba usina õppurina klassis ja asun tarkust pähe ajama. Ja seda muidugi ka siin kajastama. Pilootprojektis osalemine on alati selline kahe otsaga asi, et ühelt poolt esimene ja uudne ja äge, aga teisalt oleme meie need, kellega tehtud vigadest hiljem õpitakse. Kogemused on näidanud, et jooksvat tagasisidet ei arvestata pea kunagi, tagantjärele otsustatakse, mis toimis ja mis mitte, et siis järgmise grupiga teisiti teha. See pidi selles mõttes huvitav olema, et juba üsna alguses jagatakse inimesed paaridesse, nii et pean esimesel päeval vist kohe kokteilidega sisse astuma vms, et endale sobiv kaaslane leida. See, kas klapid paarilisega või mitte, kipub sellises olukorras megaoluline olema. Nii et eks ma mõtlen midagi välja, et endale sobivad terad sõkaldest eristada. 😀

Aga jah, mina olen juba NII PÕNEVIL, kui üldse olla saab. Ainult paar päeva veel.

P.S. Hiljuti kuulsin aga, et internetis kurdetakse, et töötukassa ei reklaaminud seda koolitust ÜLDSE. Seda ka mitte kõrgharitud inimestele, kes olid neile ekstra öelnud, et on igasugustest IT-alastest koolitustest väga huvitatud. Kui see tõesti nii on, mitte lihtsalt ühe töötukassa klienditeenindaja kehv töö, on küll väga imelik. Oleks ju loogiline, et just need inimesed, kes hetkel aktiivselt tööturul ei osale, on sellest koolitusest enim huvitatud. Mina ise nägin kuulutust Facebookis, ei mäletagi, kas nad ise reklaamisid või mõni tuttav jagas.

Emotsionaalne agiilsus

20161217_182717

Loen sellist Susan Davidi raamatut. Mõte on siis selles, kuidas mitte sisseharjunud mustritesse langeda, mis on varem mingis olukorras kasulikud olnud, aga enam ei ole. Teie loete sellest selle pärast, et mul ei ole ju mälu, nii et pean kirja panema endale mõned asjad, et hiljem mäletaksin, millest jutt käis. Raamat on muidu väga ladusalt kirjutatud, selline ameerikalik, hea lihtne lugemine, tuletab meelde, et arengu eelduseks on courage over comfort ehk maakeeli “kes ei riski, see šampust ei joo”.

Jätka lugemist

  • Kategooriad