Emotsionaalne agiilsus

Loen sellist Susan Davidi raamatut. Mõte on siis selles, kuidas mitte sisseharjunud mustritesse langeda, mis on varem mingis olukorras kasulikud olnud, aga enam ei ole. Teie loete sellest selle pärast, et mul ei ole ju mälu, nii et pean kirja panema endale mõned asjad, et hiljem mäletaksin, millest jutt käis. Raamat on muidu väga ladusalt kirjutatud, selline ameerikalik, hea lihtne lugemine, tuletab meelde, et arengu eelduseks on courage over comfort ehk maakeeli “kes ei riski, see šampust ei joo”.

Miks see üldse oluline on? Sest inimene on harjumuse ori ja usub seda, mida ta on harjunud uskuma. Näiteks näitavad katsed, et madala enesehinnanguga inimesed eelistavad nende inimeste seltskonda, kes neid halvasti kohtlevad – sest nad pole ju paremat väärt. Teiseks kipuvad inimesed eelistama tuttavlikku ja kardavad muutusi, isegi kui tuttavlik tähendab mölakat, kes vahel tassi tõrjudes ninaluu purustab vms.

Need on äärmuslikud näited, aga me kõik oleme olnud olukordades, kus me läheme närvi ja käitume valesti – ja teised inimesed ütlevad abivalmilt, et me peaks mitte närvi minema või positiivselt mõtlema. Susan räägib konksudest, mille külge inimes kinni kipuvad jääma, mis neid negatiivseid mustreid vallandavad. Peamisi konkse on neli:

• mõtete süüdistamine – noh, nagu “mõtlesin, et teeksin endal lihtsalt margi täis, nii et ei läinud peol kellegagi rääkima,” kui reaalsuses on selge, et tegevus või tegevusetus ei ole tingitud ühest mõttest, vaid pigem mingist sügavamast veendumusest;
• sisemise ahvi rooli laskmine – see on see, kui on stressisituatsioon, sa kaotad pea, lased oma sisemisel ahvil üle võtta ja kerid ennast lihtsalt vihasemaks ja vihasemaks, kuigi tegelikult oleks olukorda ehk lihtne lahendada (mina olen selles väga osav, SELLES mõttes olen ma lausa suurepärane ahv);
• vanadesse veendumustesse kinnijäämine – no ütleme, et sinu eelmises suhtes läks naine kogu aeg närvi, kui sa temaga kudrutada üritasid, sest ta pidas seda ebamehelikuks, nii et nüüd ei tee sa seda uue naisega ka, kuigi ta on korduvalt öelnud, et sa võiksid oma emotsioone rohkem välja näidata (ehk siis sõna otseses mõttes see koht, kus just emotsionaalset agiilsust vaja on);
• iga hinna eest õigluse tagaajamine – see on vist ilmselge, see on see, kui konflikt oleks ammu ise maha vaibunud, aga mõlemad osapooled ajavad ikka oma õigust taga.

Negatiivsete sündmuste korral on üldiselt kaks halba käitumisviisi – üks on see, kui negatiivseid tundeid üritatakse alla suruda ja neid ignoda, mis tegelikult ei toimi (selle tulemuseks on see, et lähed sõpradega heas tujus kahte õlut võtma ja siis nutad nende soolapähklitesse), ja teine on see, kui inimene hakkab negatiivseid mõtteid muudkui ketrama ja ketrama ja kehvemal juhul ajab end selle käigus järjest vihasemaks ja vihasemaks. Eriti kehval juhul ketrab see tüüp seda TEISTELE inimestele, rikkudes sellega kõigi tuju – ja probleem jääb ikka lahendamata, sest selle tulemusel ei muudeta iial midagi.

Eriti põhjalikult on siin räägitud positiivse mõtlemise kahjulikkusest (oleks tahtnud mõnele inimesele koopia saata) – see on muidugi loogiline ka. Kui inimene viib positiivse mõtlemise nii üle piiri, et hakkab reaalsust ja oma tõelisi emotsioone ignoma, ei saa sellest head nahka tulla. Oma emotsioonidega tuleb tegeleda ja reaalsust tuleb tunnistada. Kui sul sureb sõber ära ja sa ei luba endale leinaperioodi, vaid keskendud ainult sellele, et “aga kümme aastat oli meil koos nii tore”, jäävad negatiivsed emotsioonid töötlemata ja lõppkokkuvõttes on veel üks asi lihtsalt kalevi alla pandud. Mingi kuulus India vanamees ütles selle kohta kõkutades, et see, mida me eitada üritame, kipub meid ühel hetkel tagumikust hammustama. 😀

See ei tähenda, et peaks negatiivne olema. See tähendab, et peaks ausalt oma vigu ja vajakajääke tunnistama – kuid end mitte selle pärast liigselt piitsutama. Parema poole saab püüelda ka end mineviku vigade pärast piitsutamata, “läheb-läheb” öeldes. Lihtsalt kui iseenda vastu lahke ei ole, ei julge inimene riskida, sest kardab end häbistada (siin eristatakse tegelt guilti ehk süütunnet, mis on kasulik, ja shame’i ehk häbi, mis on kahjulik, teine on siis kuidagi osa enesedefinitsioonist, esimene mitte.

Võrdlemine on halb, ka siis, kui parem oled. Aga oma negatiivsetest tunnetest tuleb rääkida või kirjutada (kasvõi omaette päevikusse) ja seejuures sõnastada ka see, mida sa kogemustest õppinud oled või mis halvasti läks. See on otseselt seotud teadlik olemisega (mindfulness) – oma emotsioonidest tuleb teadlik olla. Mitte pahakspanevalt ega midagi, lihtsalt inimene peab endale tunnistama, mida ta parajasti tunneb ja miks. See ei tähenda sugugi, et nende tunnete ajel tuleb käituda – nagu suitsunäiteski, sa võid tunnistada, et sul on suitsunälg, ilma et see tähendaks, et sa pead suitsu tegema. Ja noh, see täiesti erakordne ja uskumatu fakt käidi ka välja, et kui sa tunned, et sa tahad midagi teha, oled sa tõenäolisemalt edukas, kui siis, kui sa mõtled, et sa pead midagi tegema. Maailm on täies üllatusi.

Korrutati ka seda vana tõde, et sind ümbritsevad inimesed mõjutavad sind. Nii sõbrad kui võõrad – kui su sõbrad söövad rämpstoitu, teed sina tõenäoliselt sama, kui sinu kõrval istuv inimene lennukis tellib midagi, on 30% suurem tõenäosus, et sa sama teed. Nii et tasub oma väärtushinnangute üle mõelda, et need teadlikult valitud oleks – ja seejärel need ikkagi automatiseerida, sest muidu ei tee me stressisituatsioonis õigeid valikuid, vaid lihtsamaid valikuid. Nii et tuleb varakult õiged valikud lihtsaks teha – kui sa tahad kaalust alla võtta, siis ei hoia šokolaadi kodus, nii ei saa seda ka näksida jne.

Ja viimase punktina trenni kohta (või miks mitte viiulimängu õppimise kohta) – praktika arendab, aga mitte lihtsalt praktika, vaid TEADLIK praktika. St mitte näiteks niisama ronimine ja seinal ukerdamine, vaid teadlikult ronimine, enese analüüsimine jne.

Sry, ma ei viitsinud sujuvamaks teha neid punkte, jääb täna nii.