Miks me väldime raskeid küsimusi?

Ütlesin alles hiljuti, et totakad on need blogijad, kes igast väikesest tülist kirjutama peavad, nii et täna kirjutan ma loomulikult konfliktist teiste blogijatega! Või noh, tegelikult mitte, kirjutan mõtetest, mida üks hiljutine konflikt minus tekitas. Olgu öeldud, et lasin neil mõtetel enne avaldamist ikka pisut settida ja andsin oma parima, et taktitundeline olla, nii et algallikaid te seekord ilmselt välja ei guugelda, lihtsalt üldine arutelu teemal “igaüks on oma reaalsuse sepp”.

Ütleme, et elas kord üks blogija, seitsme maa ja mere taga või ehk siiski tiba lähemal. Blogija polnud enam esimeses nooruses, aga sellest hoolimata väga emotsionaalne – suisa nii emotsionaalne, et iga kord, kui miski ta hingekeeled värisema lõi, oli vaja sellest kohe vahutav postitus kirjutada. Ja kuna tema siseelu võiks võrrelda ühe keskmise maavärinaga, olid keelekesed muidugi kogu aeg värisemas, sai kogu aeg postitusi kirjutada, et need siis hiljem maha kustutada, kui näiteks selgus, et tegelikult ei olegi vahepeal aset leidnud Tohutu Tragöödia, vaid kõigest väike möödarääkimine.

Noh, see polnud just kõige haruldasem muinasjutt, pigem meie blogimaastiku igapäevaelu. On hulk emme- ja ilublogijaid ning hulk inimesi, kelle elu liigub ühest väiksest skandaalist teiseni. Mis mind aga hämmastab, on see, et pooled neist ei tundu üldse aru saavat, et nende elu tulekahjud on kõik nende enda valveta jäetud lõketest tekkinud, tihti nende endi süütevedeliku ja nende endi avatud akna abil. Erinevalt siis minust, eks ole, kes ma rõõmu ja täie teadlikkusega põlevate sildade valgel läbi pimeda öö jalutan. Ja ma ei pea siin ühte konkreetset blogijat silmas, neid näiteid on mitmeid, kõige karmim, mis hetkel meenub, on blogija, kes kirjutas mitu kuud, kuidas ta oma mehele pinda käib ja tema peale vihane on, sest mees ei taha kogu peret viia kohta X, kuigi tema TEAB, et pere oleks seal õnnelikum – ja kõigest kuue kuu pärast kirjutas see sama inimene süüdimatult uues blogipostituses, kuidas ta vihkab oma meest (just nii tugevaid sõnu kasutades), sest see on nende pere vastu tema tahtmist kohta X vedanud, kuigi tema on algusest peale selle plaani vastu olnud.

Ka see pole iseenesest üllatav, eks me kõik elame MILLEGI suhtes eitusfaasis, see on ometi kohati külma ja kõleda maailmaga võrreldes nii soe ja mõnus paik. Peaagu et lemmikkoht. Ei pea vastutust võtma, ei pea päriselt probleemidega tegelema jne. Lihtsalt erinevus blogimaailma ja (minu!) päris elu vahel on see, et kui ma päris elus mingi draama kokku keeran, küsivad mu sõbrad minu käest, kas ma olen end segi si lolliks läinud ja kas ma ikka saan aru, et ma iseendale parajasti aknast sisse sülitan ja et äkki lõpetaks, sest ma käitun parajasti nagu debiilik. Lisame sinna veel mõne, kes seisab kõrval ja laseb nagu treenitud papagoi “ise tegi, ise tegi” (enamasti küll väljamaa keeles, self-inflicted, self-inflicted). Aga kui internetis on taas kord lahti rullumas mõni neist ilmselgelt “ise tegi” draamadest, hämmastab mind see, et KOHE tekib sinna ümber selline armas vaimse masturbatsiooni ring, kus kõik õrnalt vaesele vaimuhaigele kinnitavad, et tal on õigus ja (antud näite puhul siis) on alles värdjas mees, tõepoolest. Ja mina mõtlen, et need on kõik püsikommenteerijad ju, nad LUGESID seda iba kuus kuud tagasi, nad ei saa ju päriselt arvata, et tal õigus on. Inglise keeles öeldakse selle kohta enabling – sa võimaldad inimesele ebanormaalset käitumist, et ta ometi end muutma ei peaks ja ei oleks sunnitud reaalsusega arvestama (päris elus on nii mõnegi värdja puhul suisa nii, et sugulased heidavad TEISTELE inimestele ette, et “miks sa ometi X-iga viisakam ei olnud, sa tead ju, et ta läheb kergesti ilma põhjuseta närvi, ole natuke arvestavam”). Kas see ongi interneti võlu, et siin võib igaüks loll olla ja halvasti öeldakse ainult selja taga Perekoolis, postituse all kirjutab igaüks, et “no ei ole kandiline, ei ole”? Kas te ei leia, et te tegelikult takistate sellega inimese isiklikku arengut? Või mis eesmärki see kõik kannab?

Muidu on kõik halvasti, sest ma olen haige olemisega nii paljude asjadega maha jäänud, raha teenimisega, õppimisega, kõigega, millega maha jääda saab. Nüüd nutan ja teen hambad ristis, aga pole õrna aimugi, millal jälle järje peal olen.

P.S. Kuna me siin juba blogijatest räägime ja see teema on hetkel õhus, siis olgu öeldud, et Mallukal on tõesti alati hetkega ekskremendid ventikasse visanud, ei ole see mingi uus asi. Ja pirtsutaja on ta ka alati olnud, näiteks kas te teadsite, et Mallukas ei suuda süüa jäätist, mis on sügavkülmast välja võetud ja siis poolikuna sinna tagasi pandud? Sellise asja eest tuleks vangi panna. Nii et kui äratõusmisest rääkida, siis ma pakun, et see toimus tal ilmselt ca kaheaastasena, hiljutiste arengutega siin küll tegemist ei ole.

Advertisements

29 kommentaari

  1. Mulle väga meeldib, kui sa blogiklatšist kirjutad 😀 Kahju ainult, et nii kursis pole kõigi blogidega, et lillede vahelt läbi lugeda, kellest juttu on.
    Kui üldse vaadata kuidagi… inimkonda keskeltläbi (hea üldistus), on eneseanalüüsi võime ja muidugi ka tahe ning enese kõrvaltvaatamise oskus võimed, mida minu arvates just väga paljudele jagatud ei ole, n’est-ce pas?

  2. Nagu näha, jätsid kasutamata võimaluse parafraseerida Koidulat: käib ja kargab ühe jala pealt teise jala peale ja laseb nagu lõoke, et “ise tegi, ise tegi”…

  3. Krt, ma just karjusin teise inimese peale. Nüüd mõtlen, kas ma olen X lausest “miks sa ometi X-iga viisakam ei olnud, sa tead ju, et ta läheb kergesti ilma põhjuseta närvi, ole natuke arvestavam”.

    Kuigi samas – ma karjun inimeste peale tegelt suht harva. Ütleme korra kvartalis.
    Sest vihastan suht harva. Lihtsalt kui vihastan, väga tagasi ei hoia.

  4. Täiesti teemast väljas, aga millegi pärast meenusid kohe sina kui facebooki natgeowildFR lehel 18 jaanuari videol kitsesid nägin 😉 Muideks ka ülejäänud videod on ägedad. https://www.facebook.com/natgeowildFR/

    • Konkreetselt siis see video ? https://www.facebook.com/natgeowildFR/videos/1255518371193051/

      • Tuleb tunnistada, seos on olemas… Kuigi kitsed on pisut graatsilisemad ja daamilikumad…

        • See sama video, aga ma arvan et preili on siiski daamilikum. Teiseks seoseks oleks veel prantsuse keel 😉

        • Notsu ütleb täpsemalt, aga tuleb sõnast “socii” ehk “liitlased”. Facebook, Twitter, blogisabad on kõik liitlasvõrgustikud. Muidugi ei sobi liitlasele öelda, et kebi pekki oma deprekaga või et viis, kuidas sa oma jõmpsikaid kasvatad, ei taga sulle tasemel vanadekodu.

        • See oli siis vastus küsimusele “mis on sots-meedia”, läks puus vale oksa peale, päikest teile!!!

        • pigem “kaaslased”, väidetavalt on sama tüvi, mis “sequor” ehk järgnema, järgima, jälgima. nii et followmine on kõige sociaalsem tegevus.

        • “kaasastilpnejad” pmst siis. aga eks see liitlase tähendus sigines kah ajapikku.

          ld kasutusviiside kohta vt
          http://www.perseus.tufts.edu/hopper/text?doc=socius&fromdoc=Perseus%3Atext%3A1999.04.0059

  5. Ma võin süüa kergelt hapnenud salateid, liha ja kala, millelt on vaglad enne kokkamist maha pestud (eeldusel, et need PÄRIS raiped ei ole), praadida kergelt libedaid keedukartuleid, ära hävitada peaaegu võõraste inimeste praejäägid (kui see vähegi aktsepteeritavatesse sots normidesse jääb või seda salaja teha saab), aga sügavkülma tagasi rännanud jäätis, mille pakk on vahepeal avatud – ei söö, tõsine näljahäda peaks olema.

    • W on tagurpidi M!

      Sots-meedia kõiketakkakiitev mõju on ohtralt läbi uuritud. “Praise addiction machine” jne. Kannab see muidugi seda eesmärki, et me tahamse ise samamoodi kiidetud saada, ükskõik mida või mis lollusi me siis ei teeks.

      • Misse sots-meedia on?

  6. Ükski normaalne inimhing ei saa süüa jäätist, millel on külmkapi maitse juures! Huvitav, mis minuga kaheaastaselt juhtus, et ma ära tõusin? See jääb igaveseks müsteeriumiks…

  7. Hmm… ma millegi pärast arvan, et tegu pole mitte jäätises vaid külmkapis (või äärmisel juhul jäätise pakendis), kui mõne päevaga imelik mekk külge tuleb.

    • a jääkristallid kogunevad ikka või ma ei tea, mis imekuiv külmkapp see peaks olema, kus jääkappi jääkristalle ei tekiks. kui jäätis piisavalt kauaks sügavkülma unustada, siis hakkavad üldse huvitavad protsessid toimuma ja rasv hakkab ennast vedelikust eraldi korjama, kuni lõpuks on kämp jäätumata rasvollust ja hunnik lund.

      ja jäätis ka oksüdeerub, isegi sellisel madalal temperatuuril. ega see jäätisepakk ju hermeetiliselt kinni ei ole ja isegi kui oleks, satuks sinna esimesel avamisel mingi kogus õhku sisse.

      mulle pole paar päeva külmas seisnud jäätis veel probleem, aga nädalavanusega hakkan juba leiutama, mis koogitaina või -täidise sisse see ära panna.

      • Mkm, Mallul on konkreetselt see, et kui ta paneb hommikusöögist ülejäänud jäätise külmikusse, siis lõunaks ka enam ei lähe. No ÜLDSE ei lähe enam, noh.

        • Sa jälle testid meie tähelepanelikkust, eks. “Jäätist jääb üle” – sellist asja päris elus ei juhtu, ometigi.

        • meil kogu aeg juhtub. sel moel, et ma lendan hajameelselt sellesse orki, et oi, liitrisel jäätisel on ju nii palju odavam kilohind kui pooleliitrisel. ja unustan ära, et me ei söö sageli isegi pooleliitrist kahe peale esimese korraga ära. isu saab otsa ja kõht täis (eriti kuna reeglina ei alusta söömaaega ju jäätisega).

  8. Kui ollakse mõniaeg kuskil asustamatta saarel kus saab ainult blogisi lugeda, siis tekkib küll maastikuvaade, Siis ikka tekkib, nagu oleks teadlikkuse paisumine ja arusaamine et kõigil ventilaatorid toodavad täpilist tapeeti ja hea on näidata näe käis täppe parandamas. 🙂

  9. See on üks äärmiselt amoraalne postitus, mis viib inimesed libedale rajale diivanist külmkapini ja sunnib keset ööd sööma jäätist. Šokolaadijäätist – ja ma isegi ei armasta šokolaadi!
    Susi teid diivasid söögu!

  10. Ma arvan. et depressioonis inimesele on vähe abi ninapidi faktidesse surumisest, tal ongi vaja “pai” ja “ikkagi oled kallis”.

    • Ja “issand, ta on sul ikka selline värdjas,” kuigi kõik teavad, et see on vale?

      • õige sõps läheb veel ja kirjutab värdjale facebooki vms ka, et on värdjas. (lisaks salaja läheb ja magab temaga, sest no värske vaba mees ometigi)

  11. Eh Rents, sa ei saa aru nõrgem olemise eelistest:))

    Meenub raamat “Must nool” kus lihtsaks kannupoisiks maskeeritud aadlipreili kipub pidevalt unustama, et ta peaks enese varjamiseks ka vastavalt käituma. Koos noore sõdalasega kahekesi läbi metsa vaenlaste eest põgenedes tikub ta oma ainsa kaitsja tegevust pidevalt halvustama. Noor mees saab saab lõpuks nii vihaseks, et tahab seda jultunud poissi (nagu ta arvab) rusikaga lüüa. Kuid ei suuda, sest “poiss” ehmub, tõmbub küüru ja näeb niivõrd habras ning kaitsetu välja.

    Sõdalane peab siis “poisile” umbes sellise monoloogi:
    Äh, lüüa ma sind ei suuda. Kuigi tuleks seda teha… Mina olen aru saanud niimoodi, et nõrk olla on väga mugav. Sa ratsutad minu hobuse seljas, samal ajal, kui mina jooksen jala. Sa sööd minu leiba, jood minu veini, sind soojendab minu antud mantel ning sa mõnitad pidevalt kõike, mida ma teen ja oluliseks pean.

  12. Võimaldamise teema kohta ma ütleks, et hurjutamine ja manitsemine võivad täpselt samamoodi võimaldamiseks kujuneda nagu kaasa tundmine – ja mõnikord isegi rohkem. “Sa elad oma elu valesti” pole tavaliselt see loosung, mida inimene kergesti omaks võtaks. Sellele hakatakse vastu vaidlema, oma seisukohti tsementeerima ja tulemus pole käitumise muutus just selles suunas, mida hurjutaja ehk taotles.
    Kui mitte – ja ka see on üpris sage nähtus – polnudki hurjutaja taotlus hoopis tõdeda, et kuna inimesed ei muutu, siis on see, kes elab teisiti (hurjutaja), kui see, kes elab valesti (hurjutatav) vaikimisi parem inimene.
    Alati on iseenda jaoks meeldiv olla… parem inimene.

    • Kui mina pean hullumeelsetega suhtlema, on see tihti pigem enesekaitsereaktsioon. Kui sa mu nõu nagunii kuulda ei võta, olen ma valmis oma õlga nutmiseks pakkuma ainult x arv kordi, sest mul on oma eluga paremat ka teha. See ei tähenda, et ma peaks end paremaks inimeseks, mõni hull on väga tore, lihtsalt ma ei lase kellelgi mind endaga põhja tõmmata.

  13. Mälu on mõnel blogijal tõesti nõrk. Ei ole suur blogide lugeja, kuid ühe blogija, kes pidevalt oma tekste kustutab, kirjutistes leidsin ka mina neid tema “mälukaotusi” lausa hulgim. Näiteks 4-5 kuud tagasi märkis oma sünnikohaks Lõuna Eesti linnakese, kuid hilisemas postituses oli sünnilinnaks juba Tallinn. On kuidagi kahestunud oma tegemistes.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid