Praktiseerime

Nüüd on siis praktika esimene nädal läbi ja koos sellega ka täpselt pool kogu koolitusest tervikuna. Sattusime täitsa ägedasse firmasse. Ma ei tea, kas nad tahaksid, et ma neist kirjutaksin, nii et ütlen siis lihtsalt, et tegu rahvusvahelise suurfirmaga ja meie korrusel on ka hästi mitmekesine seltskond. Täna näiteks avastasin end “blin” ütlemas, kui pastakas maha kukkus, sest oleme ühes ruumis muuhulgas ühe Läti venelasega. Külge hakkab.

Algas kõik muidugi suurepäraselt, nagu mul ikka – suutsin esimesel päeval hiljaks jääda. Ja mitte niisama hiljaks, mis juba iseenesest on halb, esmamulje jne, vaid tehnilistel põhjustel, st ei saanud keerulise IT-maailma haldamisega hakkama. Vaatasin nimelt google mapsist, mis bussiga ma praktikakohta saan, see ütles, et tule maha peatuses X ja kõnni 200 meetrit. Tulin mina peatuses maha, vaatasin, et huvitavalt vale majanumber on otse ees, võtsin telefoni välja – ja avastasin, et tegelikult on sellest peatusest praktikakohta 2,9 km. Kusjuures täpselt praktikakoha ees on ka bussipeatus ja see sama buss, mille pealt ma maha ronisin, sõidab kenasti sinna välja. Väga piinlik.

Esimene nädal möödus põhiliselt igasuguse tarkvara paigaldamise ja enda maailma asjadega kurssi viimisega. Näiteks öeldi esimesel päeval, et tasub vähemalt algtasemel SQL-ist, HTML-ist ja Javascriptist aru saada, nii et guugeldasime innukalt kõiki neid asju, mida me veel õppinud pole. Päris palju jäi veel guugeldada, küll see internet on alles suur.

Samuti tutvusime esimesel nädalal uute peaaegu-et-kolleegidega. Kõik on väga sõbralikud ja abivalmis. Kuigi üks mees tuli mulle köögis ligi, tutvustas end ja küsis, kas ma olen ikka aru saanud, et kui ma IT-alal tööle tahan hakata, siis eraelu mul enam ei ole. Ma hakkasin selg ees köögist välja taganema, ta hüüdis mulle veel järele, et ma veedan varsti kõik õhtud kodus õppides.*

Ahjaa, juhendajaga on meil ka täiega vedanud. Ma mõtlesin, et ta on üsna otse koolist tulnud, sest ta näeb nii noor välja, aga selgus, et tegelikult on ta täiesti iidne, st minuvanune. Aga ta on kõrgest east hoolimata täiega äge. Esiteks on minu egoistlikust seisukohast kindlasti lahe see, et ta on iseõppija, st tal pole formaalset akadeemilist tausta, mis meiesugustelegi lootust annab. Ja teiseks on ta selline tüüp, et ta räägib oma teemast nii entusiastlikult, et sa saad kohe aru, et talle päriselt meeldib see, millega ta tegeleb. Kolmandaks viitsib ta küsimustele alati vastata ja selgitab põhjalikult. Nii et vähemalt esimese hooga tundub küll, et oleme sattunud kohta, kus võiks päriselt targaks saada, kui ise ka natuke pingutada. Nüüd on mul selleks õnneks aega ka, nagu ma kohe selgitan kõigile mittetõlkemaailma inimestele äärmiselt igavas lõigus, nii et ärge teie siis lugege. Tahtsin lihtsalt tööasjadest ka rääkida ja ei viitsinud eraldi postitust teha.

* Omamoodi on sel härrasmehel kindlasti õigus. Mul oli siin näiteks just täiesti kohutav kahenädalane periood. Nodsu põhjendas hiljuti halbade tõlgete tekkimist sellega, et projektijuht käib pinda ja siis võetakse tõlketöö vastu, kuigi end pädevana ei tunta ja kiire on jne. Mina kortsutasin veel kulmu, sest minu tavalises büroos käib nii, et Krissu pakub mulle tööd, ma ütlen, kas see tundub mulle sobiv teema või mitte. Kui on sobiv teema, siis ta uurib, millal ma selle valmis saaksin. Koos vaatame, kas õnnestub end ajalimiiti mahutada või mitte. Ja ALATI loeb keegi teine selle veel üle, sest see iseenda toimetajaks olemine ei ole ikka õige asi. Aga nüüd juhtus mul endal nii, et jaanuaris pakuti tööd, ma ei tahtnud võtta, sest tahtsin koolile keskenduda ja niigi on kiire. Tüüp pressis, rõhutas, et no ainult viis lk päevas ju ja palju kordusi (teate küll, tõlkemäluprogrammid, särgid-värgid) ja kõik jutud, nii et andsin järele ja võtsin vastu. Kui kätte sain, oli esimesel lehel märge, et pean ise toimetama ka, mis on täiesti absurdne, tegu on tehnilise tõlkega, vähemalt tehnilise toimetaja käest võiks selline asi ju läbi käia. Nii et lõpuks oli ikka nii, et kuna töö viimane osa oli hoopis teist masti, tõlkisime siin kogu perega (õnneks teavad korterikaaslased kahepeale üsna palju nii serverite toimimisest kui ka sellest, millal on okei “liitmik” öelda ja millal mitte), õigeks ajaks valmis ei saanud, pidin pikendust küsima ja ikka rabelesin öösiti tõlkida ning suutsin muuhulgas näiteks oma treeningpartneri pikalt saata, kui ta väsinud printsessi õrnade tunnetega piisavalt ei arvestanud ja teda pingutama sundis.

Ja võin kihla vedada, et ei mäleta keegi hiljem, et ma selle töö üldse ainult survestamise ja meelitamise peale vastu võtsin, meelde jääb ainult see, et “lubas teha, aga näed, õigeks ajaks valmis ei saanud”. No ja selge see, et selle kõrvalt eriti õppida ei jõua. Peab hakkama karmilt ei ütlema sellistele asjadele. Nüüd õnneks peakski saama praktika lõpuni välja lisatööga üsna rahulikult võtta ja päriselt programmeerimisele keskenduda. See on veidi põnevam ka. Täna näiteks tegime ise servletti, äge ju. Aga selleks, et siin targaks saada, peaks TÕESTI igal õhtul kodus natukenegi end täiendama. Kui ainult päeval mingeid asju vaadata ja mitte tausta juurde otsida, olen mina küll üsna segaduses hiljem. Nii et saan veel hullemaks nohikuks hakata, kui ma senini olin.

Jälle ta heietab

Peaksin tegelikult lõunapausi praegu asjalikuks tõlkepausiks kasutama, sest tähtaeg läheneb, aga ma ei suuda, nii et kirjutan hoopis teile. Raske on teooria viimastel päevadel end asjalikuks sundida. Praktika algus tähendab ometi seda, et mõne nädala pärast peaks ka hakkama vaikselt mõtlema, kus ma tulevikus tööle asun. Nii valdkonna mõttes, kui ka selles mõttes, et kas otsiks endale ja pitsule Tallinnasse korteri või läheks Tartusse tagasi.

Ahjaa, klienditeenindus on ka ronimisministeeriumis suurepärane. Eile näiteks läksin ühe noore daami juurde ja ütlesin, et mu treeningpartnerit pole kohal, aga mulle oleks ühe harjutuse jaoks hädasti vaja kedagi, kes mulle käe põlvede vahele paneks. Ta ei küsinud ka midagi, ütles ainult, et lähme siis sinna kardina taha. 😀 Õige ka, ei hakka kellelegi avalikult ju käsi jalgevahele toppima. Kuigi ma ausalt öeldes tüdinesin ära sellest, et peab sellist asja outsource’ima kogu aeg, nii et õpetasin hoopis ühe korterikaaslase seda tegema. Tore ikka, et ma nii abivalmis inimestega koos elan.

Ahjaa, kuna minu kõrval vaadatakse kogu aeg seriaale, siis olgu öeldud, et Sense 8 on nagu Leegioni kehvemini tehtud tiinekast sugulane, pideva emomise ja geipropagandaga (tõsiselt, iga heterosuudluse kohta on kolm geiseksistseeni), kus läbimõeldud süžee asemel on otsustatud iga olemasolevat klišeed kasutada. Näiteks hetkel on kaheksa osa kaheteistkümnest läbi ja põhiprobleem pole mitte see, et valitsus tahab neid kõiki tappa (kuigi tahab), vaid vaataja peaks põnevusega ootama, kas Lito tuleb kapist välja ja kas tema armastust Hernandoga õnnestub päästa. Üldse on rõhk kogu aeg pigem mingitel tähtsusetutel pisidraamadel. Aga Ascension on see-eest üsna hea.

P.S. Kuidas teie trenn välja näeb? Minu trenn näeb välja selline, nagu ülaloleval pildil. 😀 Kuigi pilk trennikalendrile näitab, et sel nädalal peaks pisut kestvust ka tegema, aga no väike lõbutsemine on ometi ka lubatud.

P.P.S. Kas pole mitte kenad patsid? Sai juba arutatud trennikaaslastega, et nendega näen ma nii 13 välja, et vabalt võiksin panna tutvumiskuulutuse, mis kõlab umbes nii:

Kas oled pedofiilsete eelistustega, aga tahad jääda seaduse piiridesse? Sel juhul oled õnnega koos, sest infantiilne naisterahvas, kes armastab kommi ja kaubikuid, otsib küpset kaaslast.

Viimane teoorianädal

Ma täiega kardan, sest see tähendab, et nädala pärast peab praktikale minema ja see on hirmus. Me peaksime hetkel Scene Builderiga kasutajaliidest ehitama, aga täiega keeruline on. St seal kujunditega mängimine ei ole, aga nende kenasti sidumine on küll. Nii et see ülalolev pilt võtab kenasti kokku kõik selle, mis mind häirib. 😀 Täna saime teada ka, kes kuhu praktikafirmasse läheb (mõni läheb sellisesse, kus javat üldse ei kasutatagi, eks nad siis lihtsalt eeldavad, et inimene teab, mis OOP on jne), nii et nüüd on vähemalt selgus majas, aga paras hirm on ikka ka.

Minu hiljutise postituse teemaks olev lahutus tuli arutlusele ka EKRE sõprade klubis Facebookis. Üks vaene mees, kes julges öelda, et lahutus on ka patt ja tuleb ikka oma naisega sõbraks saada, tehti sõelapõhjaks. Muuhulgas räägiti polügaamia eelistest. Nojah, esmalt lõi jumal inimese, seejärel naise. Tee nüüd selgeks sellisele, et tegelikult naine ei ole inimese parim sõber, kohe pärast koera, vaid tal võiks ka sõnaõigus olla. See variserlus on vist ka see, mis mind kõige rohkem häirib. See, et taotakse endale rusikaga rinnale ja kasutatakse sõnu nagu “vastutus”, aga tegelikkuses selgub, et see käib ikka kõigi teiste kohta – naine ei hoolinud ja selle pärast mindi ära (ehk siis ise pole süüdi), tema on küll inimese abordile lükanud, aga ärge teie nii tehke (ehk siis “mina ei võtnud vastutust, aga teie ikka võtke”). Mis see tegelikult on? Ikka vana hea “minu vigadel on sügavad põhjused, teie teete vigu, sest olete värdjad”. Iu, ökk, väkk. Kui mõistmist, siis ikka kõigile ja kirssidega, mitte valikuliselt.

P.S. Sarjast “vahepeal ma ei mõtle ikka üldse, mida ma suust välja ajan”. Meie programm oli algselt vist mõeldud inimestele, kes parajasti ei tööta, eks ole. Ehk siis nagu töötutele, ma tean, et mitmed kuulsidki sellest töötukassa kaudu ja neile makstakse mingeid päevarahasid ja sõidukulusid jne. Ja inimestele üldiselt ei meeldi töötu olla, tean seda täitsa omast lühikesest kogemusest. Aga kuna mina ju töötan ja mu pinginaaber töötab, läheb see meelest ära, nii et suutsin täiesti süüdimatult ühele klassivennale kurtma hakata, et nii raske on, kui peab korraga õppima ja toiduraha teenima, mille peale ta üsna taktitundeliselt vastas, et eks ta muidugi ole mõlemat pidi raske, nii samal ajal teenida, kui ka siis, kui seda võimalust pole. Ma oleks häbi pärast maa alla vajunud, tõsiselt. Shame-shame-shame! Vahel oleks tõesti targem kasvõi rusikas suhu suruda ja vait olla, kui kõik suust välja lasta, mis sülg sinna parajasti toob.

P.P.S. See ei lähe muu jutuga üldse kokku, aga kuskil tahaks ju jagada. Tellin endale pidevalt internetist asju. Alati tulevad kohale. Nüüd tellisin ühe sõbra palvel talle novembri alguses ühe paki – ja no ei tule ega tule! Ilgelt nõme tunne ka, kui kellegi teise eest asju ajades mingi jama on. Jaanuaris saatsin ähvarduskirja ja lubasin veebruaris raha tagasi nõuda, aga veebruari alguses sai kolm kuud täis ja pandi tellimus hoopis lukku. Nii et olin juba täiesti kindel, et seda pakki ei näe me enam kunagi – ja täna jõudis siis Valgamaale. Ma arvan, et nad tahtsid saatekulude pealt kokku hoida ja panid pisikese asiaadi jalgsi teele sellega, sest no millegi muuga seda ei seleta. Aga kohale tuli!

Juhuks kui teil elu on (leeeeegion)

Lõpetage kohe ära see rabelemine ja asjade saavutamine, ei ole vaja. Pakun teile midagi hulga paremat. Uus hea sari on saabunud. Esimene osa oli megahea. Ja mitte ainult selle pärast, et seksikad hullumeelsed on just minu moos.

“Expanse“’il on ka uus hooaeg. “Viikingid” alustasid uuesti (kuigi peategelane on nüüd vana ja kole). Ja kellel “Utoopia” veel vaatamata,siis see oli ka hea.

Teagi, kas tasub tööle minna järgmisel nädalal?

Inimesed ikka suudavad mind üllatada

Ma niigi ei salli kedagi ja ikka pean vahel avastama, et mõni on veel suurem lontrus, kui ma arvasin. Näiteks saite te kõik ilmselt niigi aru, et ma arvan, et 36-aastane Martin Plaser, kes kaitseb innukalt traditsioonilisi väärtusi ning kirjutas alles nädalakese eest, et vastikud naised võiks vähem aborti teha ja (veel läinud sügisel!) et üksikemade lapsed on hädapätakad, on moraalne värdjas. Noh, selgus, et ta on VEEL HULLEM.

Nimelt rääkis ta alles eile Objektiivis perekonna toredusest ja meeste kohustustest perekonna ees – ja nüüd loeme Kroonikast, et ta läks oma naisest lahku, et uue 20-aastase kallimaga kokku kolida (tehes oma lastest, kellest nooremad on viiene ja kolmene, seega vist hädapätakad). Vaata, Martin, küsisid aborditeemas üleolevalt, et miks küll mõned naised arvavad, et mehed peaksid aborditeemas suu kinni hoidma, kui need on ju mehe lapsed ka. Selle pärast, et sinusuguseid ei saa usaldada. Sa võid 17 aastat kellegagi koos elada, talle neli last teha ja siis ikka jumala rahuga minema kõndida. Kusjuures me ei loe Kroonikast, et sa kasvõi ühe neist lastest endaga kaasa võtaksid, ometi mitte, need neli jäävad kõik naise kaela. Nii et selge see, et see inimene, kes neid igatahes kandma, välja pressima, kasvatama ja kasima peab, saab nende planeerimises natuke rohkem sõnaõigust, kui see inimene, kes soovi korral kahest viimasest tegevusest osa võib võtta. Sest sina võid siin rääkida eetikast ja “mehe vastutusest” (hahaha, bitch please), aga mina pean olema see, kes hindab kainelt tõenäosust, et paari aasta pärast oled sa 20-aastasega tuld tõmmanud. Nii et shut your whore mouth.

Nagu üks mu hea sõber üht pea sama lolli inimest kunagi kommenteeris – seksikate inimestega on soost olenemata see probleem, et neid ei saadeta perse, kui nad lolli juttu ajavad, nii et tihti nad ei teagi, kui lollid nad on. Kui Allah annab, hakkab see tainapea ka veel Kunnust tegema, saame mitu päeva ajalehest lugeda, kuidas naine ise rusika peenise ette astus.

TÄIENDUS: Nüüdseks on muidugi avaldatud ka tema vastulause teemal “halvad inimesed mõistavad detaile teadmata hukka” ja “armastus lihtsalt tuli” (täielik vedamine, et sattus 16 aastat noorem, mitte vanem, ega armastus ei küsi). Kulla mees, mitte keegi ei mõistaks sind hukka, kui sa põhiliselt kuulsust ei koguks teiste inimeste lahmiva hukkamõistuga. Selles on siin see kühvel. Ja kui sa end korraliku kristlasena esitad, on oma naise noorema mudeli vastu väljavahetamine samasugune patt nagu abort, nii et tõmba veits tagasi selle retoorikaga ja pideva vastutusest laulmisega.

P.S. See mainitud lapsuke, kellega Martin nüüd armuõnne naudib, kirjutas muide paari aasta eest gümnaasiumis kodutöö teemal “Vanema vajalikkus laste elus”. Huvitav, mis ta teada sai ja mis järeldused ta sellest tegi?

P.P.S. Kui me siin juba avaliku elu tegelaste asjades sorime – tea, mis see alimendimakse ka nelja lapse pealt tuleb? Annab äriplaani teha?

Päeva laul (Ex Girlfriend’s Perfume)

Otsisin seda just 20 minutit taga, nii et pean ometi siia panema, et järgmine kord kergemini üles leiaks.

Urrrrr

Tule taevas appi, ma mõtlesin, et mul on kohutavad sõbrad, sest üks ütleb, et ma olen “muskuliinne” (täiega hea uudissõna oleks, kui see minu kohta ei käiks) ja teine soovitab pitspesu osta, sest “äkki sa ka siis korra elus skoorid” (ostsin, siiani pole veel skoorinud, peaks vist riiete peal kandma), aga täna sain teada, et Tallinnas saadavad blogijad teineteisele pilte surnud beebidest, ja peavad seda ise sõbralikuks žestiks. Et … Olgu kohe öeldud, et nutuvideot ma ei vaadanud ja rohkem sellest midagi teada ka ei taha, kui klatši tasemel kuulsin, aga damn, bitches, you are all cray-cray.

Brr. Talvepüksid saatsin ma muidugi Tartusse ära, nii et hea kohe, et homsest natuke soojem on jälle.

Koolist. Täiega ajab närvi. Mul on väga tore ja asjalik pinginaaber. Ma olen ise väga tore ja asjalik. Ja me konkreetselt reede hommikust saadik nägime vaeva, et Javas üht ühendust ära teha (et aruandevälju saaks ühendada teatud ID-numbriga), mõtlesime ja pusisime ja feilisime ühte pidi ja teist pidi ja … Lõpuks kutsusime eile koolitaja appi. Henn vaatas hetkeks peale, kirjutas ühe rea koodi ja kõik. Kokku vähem kui 30 sekundit, ilma liialdamata. Täna vaatas ta meie lõputut klassihunnikut ja ütles, et pangu me kõik üheks klassiks kokku (st main + üks lisaklass). Kui pusima hakkasime, avastasime, et seitsmest klassist neli sai maha kustutada ja endise mitmesaja koodirea asemel on nüüd alles alla saja, aga kõik on loogilisem ja töötab paremini. Selle jaoks pidime enne üle nädala pusima. 😀

Kusjuures mul on täiega vedanud, sest mu pinkar on minust ehk natuke ees, aga üldises plaanis ikka suhteliselt samal tasemel. Meil on klassis üks megatark piff ka ja seal on kohati näha, et pinginaaber vahib segaduses näoga, nii ilmselt ei õpi nii palju, kui võiks. Tundub, et see tüdruk ei pea ka vabal ajal raha teenima (ja ei raiska trennis aega), sest ta ütles, et ta on juba mitu tuhat rida koodi kirjutanud. Mina näiteks ei ole, aga Hennuga sel teemal vesteldes tundus, et meil läheb siiski üsna kenasti.

Aga mu elu suurim tragöödia on praegu see, et mul on nii palju tööd, et pole olnud aega Murca blogi lugeda. See on nimelt selline asi, mida ma tahan teha rahulikult kohvitassitaga, ja no ei paista kuskilt seda pooltundi tulevat.

Andke eesti keele nõu

On mul üks seade, täpsemalt kontaktor. Ja see kontaktor on à commande sensitive. Ehk siis otsetõlkes tundliku juhtimisega, inglise keeles nagu trigger-friendly, st viisakalt öeldes sensitive control. Tähendab paned sõrme õrnalt vastu ja juba reageerib.

Puutetundlik nagu ei ole, see eeldaks vist, et sul on liides ja saad miljonit asja teha. “Survetundlik” meeldiks mulle endale, aga tundub, et see on ka väga konkreetne termin.

Panengi “tundliku juhitavusega pöördlüliti” v? Ei kõla nagu nii ilusasti kui võiks. Tahaks normaalselt teha ka, tuttav hakkab toimetama seda, muidu väga pläss hiljem ja suhted rikutud.

Ajuragin on juba Paldiskini kuulda.

Kodu on seal, kus on nagi

View this post on Instagram

#TakeFlightInFeb Day1, going from crow to chaturanga. Forgot the fact that after my phone is done zooming in, instagram will zoom in some more. 😀 Hosts: @gesticulate @katie_yoga1 @yogisoli

A post shared by Rents (@rrrents) on Feb 2, 2017 at 3:28pm PST

Kustutasin eelmise postituse ära ainult selle pärast, et ma ei oska end väljendada. Alustame ehk algusest. Mul oli eile kokku 19-tunnine päev, olen ikka veel kerges unevõlas, nii et raske on mõtteid koondada.

Ma olen varem ka mõelnud selle peale, mida hea inimene olemine tähendab. Näiteks. Ma olen võõra teismelise poisi üles korjanud tee äärest ja talle öömaja pakkunud, sest ta hääletas kell 11 õhtul ja no kuidas ma jätan lapse pimedas välja. Teoreetiliselt nagu heategu, aga kui mul kodus ruumi on, ei kaota ma sellega ju ise mitte midagi. Hmm, see vist jälle ei anna mu mõtet edasi …

Ütleme nii, et see, kui ma heateo jaoks ei pea üldse oma mugavustsoonist välja astuma, tähendab minu jaoks pigem seda, et see pole otseselt heategu, vaid osa Inimeseks olemisest. Kui ma olen näljas, mul on kuu lõpuni kümme eurot ja ma annan kolm neist teisele näljas inimesele, on see heategu. Kui mul parajasti raha on, siis see, kui ma vaesele sõbrale koju 20 euro eest süüa ostan, on ainult normaalne Inimeseks olemine. On loogiline?

Eelmises näites siis – ootaks mind Tartus Elu Armastus või maailma parim töökoht, võiks rääkida mingist altruismist, aga mul ei ole seal selliseid asju, nii et mul on ausalt öeldes üsna ükskõik, kus ma elan. Mul ei ole mingeid tugevaid tundeid ka suuremas plaanis, mul pole erilist vahet, kas ma kolin Tallinnasse või Pariisi, kuni saan oma koera kaasa võtta ja kuni seal ronida saab. Kumbki ei ole tänapäeval eriline piirang. Ma olen piisavalt sotsiaalne inimene, et igal pool kähku uusi tuttavaid/sõpru leida, ja piisavalt nohik, et pool mu PÄRIS suhtlusest nagunii internetipõhine oleks. Ok, kolmveerand. Kui mul on näiteks hea sõber, keda ma näen kolm korda aastas, siis pole vahet, kas ma sõidan talle külla Islandilt või Tartust. Ma arvasin, et me kõik driftime läbi elu, jäädes pidama sinna, kus parajasti miski kinni hoiab.

Ja kodutunnet mul vist üldse ei ole. Kodu seostub mul pigem inimestega. Praegu on mu Tallinna korterikaaslased mõlemad ära ja ma täiega igatsen – ja mitte ainult selle pärast, et keegi minust instapilte ei tee (kuigi see on ka oluline, teen uut väljakutset kaasa parajasti), vaid ma olen sotsiaalne inimene, üksi elamine ei ole minu teema.

Ahh, ma lähen liiga diibiks ära, vaadake parem väljakutse esimese päeva videot. Teid ju ometi kindlasti huvitab, kuidas ma vareseasendist chaturangasse lähen.