Mul oli siin mõnda aega tagasi läbimurre, hakkasin mõne sekundi kaupa tasakaaluasendit leidma. Ja no mitte mingit edasiminekut, paar hingetõmmet paremal päeval ja kõik. Nii et panin endale kirja, mis veel kitsaskohad on, mis mind tagasi hoiavad, et nende kallal natuke tõsisemalt vaeva näha, sest muidu olen ma viimased kuu aega lihtsalt iga päev paar korda kätelseisu teinud, mitte tõsisemalt vormi parandamisega tegelenud. Kirjapandud asjadest tegin endale viieminutilise hommikuvõimlemiskava, nii on kindel, et saab hommikul normaalselt üles ja igapäevaselt midagi tehtud.
Aga hetkel on probleemsed asjad siis sellised (lühidalt – kõike võiks arendada):
Painduvus – tavaliselt pole probleem, aga see vigastatud lihas tõmbas ettepainutamist korralikult tagasi ja seda on KOHE kätelseisus tunda. Kui saad ette kummardudes ilma probleemideta niimoodi peopesad maha, et saad end veidi edasi-tagasi kõigutada, on hulga rohkem mänguruumi normaalselt kätelseisu minekuks. St teeb tõusuosa sujuvamaks, mis teeb tasakaalu leidmise kergemaks. (Tuletan meelde tuntud joogatõde, et igale painutusele võiks olla ka vastupainutus, kui venitad ette, venita ka taha.)
Õla- ja ülaseljalihased. Selle jaoks teen neid tüüpilisi seinaharjutusi ja erinevaid kätekõverdusi, mida on kirjeldatud näiteks siin. Ehk siis laiali kätega kätekõverdusi, madala tooli pealtt nn teemant- (ideaalis pea maha) ja tavalisi kätekõverdusi.
Kerelihased. Need on kätelseisu harjutamisega juba niigi megatugevaks läinud, aga neist on igal pool kasu, nii et neid tuleb nagunii alati teha. Eelkõige teen lisaks plankimisele ja tavalistele harjutustele muidugi kaks korda päevas hollow body holdi.
Kaal. Mida vähem kaalud, seda kergem on seda hoida. Nii et mõistlik oleks iseenesest seda hästi aeglaselt veits langetada (aeglaselt juba selle pärast, et mitte samal ajal jõus kaotada). Nii et kui ma ütlen “aeglaselt langetada”, ei mõtle ma otseselt dieeti, vaid seda, et ei pea igapäevaselt tuuletaskuid sööma (nuuks).
Iseasi muidugi, et kaal tundub tegelikult suht teisejärguline olevat, sest ma näen igas kaalus inimesi seda kenasti tegemas, lõpuks on asi ikka tasakaalutunnetuses. St kergemana on lihtsam, aga see pole esmane, sest nagu näete, on olemas inimesi nagu see pereema, kes teevad igasugu imetrikke ka padurasedana, hoolimata seljas elavatest lastest ja loomadest:
Ma olen talvest täiega väsinud ja tahaks juba PÄRIS kevadet, nii et nüüd ma vingun. Niigi oli eelmine nädal juba poole vinnaga, kella keeramine tegi VEEL uimasemaks. Nüüd on nagu valgem küll, aga kaks päeva järjest olen koju minnes esimese asjana hoopis poolteist tundi lõunauinakut teinud. Täna on lõpuks vaikselt inimese tunne, aga igapäevased jõuharjutused näitavad, et jõudu ja tasakaalu on ikkagi tavapärasest natuke vähem. Muuhulgas ostsin endale gümnastikarõngad, kujutades ette, mida kõike ma nendega tegema hakkan. Ütleme nii, et kui ma alguses plaanisin hakata minuti kaupa plankima käed rõngastes ja jalad pallil, siis tegelikult on juba selle asendi mõneks sekundiks stabiilselt võtmine TÄIEGA raske.
Skype vaevleb ka vist kevadväsimusega. Jamab juba mitu nädalat, olen uuendanud jne, aga ikka teeb kehvematel päevadel nii, et kasutajanime laseb sisestada, aga parooli sisestamise lehe viskab ainult korraks ette, et siis tagasi kasutajanime lehele minna. Üsna tüütuks läheb, nii et vajutasin lõpuks siis kirjale “Probleemid sisselogimisega?”, mida nad nii lahkelt pakuvad – ja sealt saab abi ainult siis, kui ise oled loll olnud ja parooli äraunustanud, nendepoolsest veast teavitamise kohta seal ei olegi. 😀
Muidu avastasin, et minu liigne mehelikkus hakkab juba tervisele. Nimelt oli mul probleem (ja ühel sõbrannal ka, nii et eks ta ka peab nüüd naiselikumaks hakkama). Muidu iial pea ei valuta, aga nädal aega järjest olid kobarpeavalud, ainult ühel pool, samal ajal ka üks ninapool kinni. Ma seostasin seda üldise väsimuse ja kehva enesetundega, aga nüüd tuli välja, et ongi kohe selline sündroom, kuigi see 90% juhtudest meestel esineb. Pidi olema migreeni alaliik, eelkõige hooajaline (seoses päikesevalguse hulga muutumisega), kuigi mul seda küll õnneks migreeniks ei saanud nimetada, lihtsalt selline pisike häiriv tüütus. Sel nädalal on juba ok olnud, nädalavahetusel ei tulnud peavalu pärast undki.
Ja võin uhkusega öelda, et olen korterikaaslase õpetanud endaga boulderdamist vaatama. Ometi möödub mu ronimisvaba nädal telerist vastavaid võistlusi vaadates ja teoreetilise poolega tegeledes. Ta oskab küsida, kas keegi flashis või mitte, teab, mis on dyno, oskab selgitada, et keegi kasutas heel hook’i, ja kui keegi ütleb “no nüüd on küll käes”, saab juba silmi pööritada ja öelda, et “ei tea midagi, ta pole kahe käega topis ju veel”. Ronimine ilmselgelt ei ole keeruline, vähemalt teoreetilisel tasandil mitte. Nii et kõik ettevalmistused peagi saabuvaks selle aasta esimeseks boulder cupiks on tehtud.
Ahjaa, meile jagati ka firma kalendrid, kus on firma töötajate tehtud fotod. Mõned neist on ikka megaägedad, mulle meeldib see, et Tieto laseb inimestel ka oma muid oskusi näidata (alles hiljuti osalesid nad firmabändide võistlusel ka). Minu lemmik on muidugi koeraga (välk on minult ilmselt, kodus alles avastasin):
Lisa: kuidas ma küll unustasin. Mul on iga kuu mingi väljakutse, eks. Veebruari väljakutse tuli instagrammist piffide vormikaks treenitud tagumikke vaadates (näiteks see, kuigi tahaks rohkem teada, mis harjutustega ta oma rinnad suuremaks treenis) – tahtsin vaadata, kas kuu aega trenni valgel inimesel toob mingeid muudatusi kaasa või mitte. Mõõtmete koha pealt küll midagi aru saada pole (ei, ma ei pane pilte), kuigi tiba pringim on (mis võib vabalt olla soovmõtlemine). Kolm aastat ei viitsi teha ka seda katset, nii et olgu lihtsalt öeldud, et Kardashiani tagumiku saamiseks tuleb siiski Peep Pree juurde minna, mitte trenni. Ausalt öeldes arvan, et see katse oli seotud ka mu trennivigastusega, natuke liiga kummaline juhus tundub see, et ma just samal ajal ronides kannilihase ära juhtusin tõmbama (kolm nädalat hiljem ja ikka valutab, saatuse märk, et ei tasu liiga pinnapealsetele asjadele keskenduda).
Aga märtsi väljakutsena otsustasin rippumist treenida. Ma nimelt võin olla tugev nagu loom, aga ma olen ühe käe otsas rippumises HARULDASELT kehv, mis on ka loogiline, sest ma kaalun umbkaudu miljon kg rohkem kui keskmine minupikkune ronija (soost olenemata). Nii et aprillis ripun iga päev ja vaatan, palju kuu lõpuks tuleb. Huvi pärast testisin täna pärast muud trenni: suutsin parema käega rõngas rippuda ainult 5 sekundit ja vasakuga poole vähem, nii et nutune (kangi peal on tulemus ikka tiba parem olnud, aga mitte oluliselt, parema käega ca kümpsi kanti, vasakuga vähem). Aga see-eest on palju arenguruumi, mida aprillis kenasti täita.
Meil on sel nädalavahetusel ronimishooaja avaüritus tulemas, aga lisaks sellele käisin ma täna ka vabavõitluse amatöörvõistlusi vaatamas. Ja lisaks tavaeestlastele olid võistlemas ka Eesti venelased. Või noh, kõigi andmete kohaselt on nad Eesti venelased, käitumise järgi oleks arvanud, et Moskvast (täiendan: sain vahepeal teada, et Pihkvast, nii et mitte ikka “meie omad”). Tüüpide treeneril oli päriselt dressikas kirjaga CCCP ja pärast võitu vehkisid nad uhkelt vene lipuga (kordan, mingil suvalisel amatööride võistlusel). 😀
Mul tärkas kohe soov Ukraina särgiga nende trenni minna. Võiks ju midagi sellist olla, nagu üleval, ütleks lihtsalt, et arvasin, et ilus on, millest te räägite. Kuigi tulemus oleks ilmselt see, et mind tambitaks haledalt ära ja siis ma nutaksin ja süveneks sümbol, et jälle sai Ukraina Venemaalt tuupi. Aga isegi ühtegi Eesti lippu ei paistnud, naljakad sellid.
Aga see on ikka täitsa huvitav, kuidas visuaalne viide toimib teisiti kui lihtsalt teadmine/kuulmine. Näiteks vanasti rääkisin ma ju ronimisest söögi alla ja söögi peale, kedagi ei huvitanud. Reet pidi ise trenni tulema, et ära armuda. Mul on igasugu võitluskunstidega nii, et ma olen ju vanasti pikalt karated teinud, need on minu jaoks teoreetilisel tasandil huvitavad, aga mitte nii huvitavad, et neid kogu aeg aktiivselt jälgida, tean ainult mingeid kuulsamaid tegelasi. Aga kui siis ise võistlustele satud, tõmbab ikka kohe vere käima ja on päris huvitav vaadata. Mine või ikka proovima.
Muuhulgas näitas see kohe ära, kui erinevalt treenerid ka nii kähku käiva asja käigus sportlasi tagasisidestavad. Mõni karjub “Ära kuku!” (inimesel jalad juba õhus, mis ta ikka teeb) või “Ära lase endast kinni võtta!” (bitch, could you be a bit more specific?), samas kui teine karjub näiteks maasvõitlejale “Pane käsi näo peale! Suru parema käe küünarnukk lõua alla!” ning annab seega väga spetsiifilist ja lihtsamini järgitavat nõu. Iseasi, et selleks pead sa oma treenerit muidugi täiega usaldama, sest meil on näiteks trennis alpinistidega kogu aeg see jama, et KÕIK neist karjuvad kogu aeg beetat ja igaüks neist muidugi erinevat, üldiselt üldse sinu pikkuse ja võimetega arvestamata. Aga kui sa tead, et see inimene päriselt sulle head nõu annab, on see sada korda kasulikum kui “proovi nüüd püsti saada!” või meie trenni klassika “läheb-läheb” või “proovi kõrgemale minna” (ei, ma oma aruga oleks hakanud siin allapoole ronima hoopis).
Olen mina Tallinnas, eks. Koer on vanaema juures. Sugulane on iga kahe nädala tagant helistanud, et öelda, et ma olen kehv koeraomanik, sest ei käi koeral külas. Ma olen iga kord selgitanud, et ei taha teda ilmaasjata närvi ajada, sest ta pärast seda muidu äkki jälle ei söö normaalselt kaks päeva ning käib ja otsib ning on kurb. Nüüd aga ei pidanud vastu, sest igatsus läks liiga suureks, ja tõin koera nädalavahetuseks koju. Sugulane küsis, kuidas ma ometi nii hoolimatu saan olla, sest koer on ju juba maal harjunud. Ja helistas, et öelda, et kui ta minuga ikka ei lepi, võin ta tagasi saata. Noh, teate küll, juhuks, kui koer, kes siiani kümme aastat minuga on elanud, järsku enam minuga ei lepi. Ehk siis tee, mis sa teed, ikka on valesti.
Koer tundus suht rõõmus küll. Õnneks päris lolliks ei läinud, nii et on vist ikkagi seal ka kenasti harjunud. Mul on seda konkreetset praktikat küll ainult kolm nädalat jäänud, aga hetkel ei tea ju mitte keegi, mis edasi saab. Iseenesest on Vali IT! selles mõttes täiesti ideaalne programm, et kedagi ei jäeta ripakile. Need, kes pärast esimese praktika lõppu praktikafirmas tööle ei hakka, saadetakse lihtsalt uuele ringile mõnes teises kohas. Mis on äge, sest alustatu viiakse lõpule, aga üldise elu mõttes tähendaks see muidugi jätkuvat ebakindlust.
Kuna ma olin alles jälle haige, tundub praegu küll, et arenemisruumi on mul veel 50 aasta jagu ja ma pole saavutanud pooltki neist eesmärkidest, mis ma iseendale alguses seadsin. Mul on nimelt trennist harjumus seada endale alati nädala eesmärk, umbkaudu kuu eesmärk ja pikaajaline eesmärk (overachiever much, tean). Kui me IT-st räägime, pole ma juba vähemalt kaks nädalat endaga üldse rahul.
Nagu te ilmselt ka postitussagedusest aru olete saanud, siis üsna raske on. Meid on kokku kolm praktikanti ja üsna ootuspäraselt on kõige rohkem arenenud see, kellel on kõige vähem muid kohustusi. Üks praktikant vist lihtsalt teeb praktikat, teisel on kaks last (ja ta sõidab iga päev pea 300 km edasi-tagasi) ning mina teen kogu aeg palgatööd ka, sest vaja on. Viimase projektiga töötasin aga mitmel rindel võimeldes üle ja jäin kohe pärast selle esitamist haigeks. See, et ma suure projekti vastu võtsin, tähendab, et saan kohe varsti (ideaalis nädalakese pärast) mõnda aega töötamata olla – aga praktika näiteks kestab veel ainult kolm nädalat, üle poole on juba möödas.
Seetõttu käisin seal muidugi ka nohus ja köhasena, sest ei taha ju ilma jääda millestki – reaalsuses oli tulemus see, et tagantjärele tarkusena võin öelda, et oleks võinud kaks-kolm päeva lihtsalt kodus istuda ja magada ning siis normaalse inimesena praktikale tagasi minna, sest praegu läks neist kahest vindunud haigusega nädalast vähemalt pool lihtsalt raisku. Vedasin end väsinuna kohale, aga ei suutnud tegelikult üldse keskenduda. Ja kui mina ei suuda keskenduda, tähendab see seda, et ma teen asja lahti, jõllitan seda ja siis avastan, et olen à la 15 minutit instagrammis kassipilte vaadanud. Ja mulle isegi ei meeldi kassid! Panen kinni, teen asja lahti … ja kordub sama. Mul on niigi natuke see probleem (imeline, kuidas trennis avastad asju, mis tegelikult kogu ülejäänud elu kohta palju ütlevad), et kui ma usun, et mulle antav ülesanne on tehtav, olen ma valmis pingutama kasvõi kaks päeva järjest. Kui see tundub mulle liiga keeruline, on proovimisjaksu ainult mõneks katseks. No ronijate keeles* – Nalle jaksas Lappnori projekti kolm aastat teha, sest ta uskus, et see on tehtav. Kui ma väsinud olen, ei usu ma isegi seda, et ma ise vannituppa hambaid pesema jõuan. Üritasin siis otsese töö asemel internetist õppida kasulikke asju (Javascripti, jQueryt), aga no ei olnud mul töötavat aju. Lisaks tegin kohe, kui end normaalsemalt tundsin, veidi trenni ka, sest kui iga asi halvasti on, siis tahaks selle “hea asja” doosi ju ka vahele. Väsinuna sai sealt muidugi ainult kurnatuse, mitte head, kui välja arvata see, et hiljuti fb videos näidatud v4 sai ikka tehtud.
(Vahelepõikena. Mulle endale haakus see jutt kohe inimestega, kes tõsimeeli usuvad, et näiteks ülikoolis ei tohiks kooli kõrvalt töötada ja õppida võib ainult täiskohaga. Selle tulemuseks on kohe see, et need inimesed, kel ei ole kodus rahakassat, on kas haiged ja/või ületöötanud või loobuvad. Kui nad on ületöötanud ja hakkama saavad, ei saavuta nad siiski pooltki nii palju, kui nad võiksid saavutada. Ja minu puhul räägime me ümberõppest, võib öelda, et see ongi minu eralõbu, aga üliõpilaste puhul see ju nii pole.)
Ehk siis see sama vana lugu – kehv olukord sai oma lollusest ja oskamatusest pidurit tõmmata veel kehvem. Nüüd istusin maha, mõtlesin natuke elu üle järele ja sai parem. Teen pärast pühapäevast roniüritust vähemalt nädalase ronipausi (see oli nagunii oma aega ootamas ja plaaniline, alustan lihtsalt nädal aega varem), üritan igal õhtul kell 11 magama minna ja keskendun ainult õppimisele, üldse mitte töötamisele. Kui tööandja üle peaks laskma, küsin vanaemalt kartuleid ja nillin jõukatelt korterikaaslastelt (ikkagi IT-inimesed!) apelsini, aga mõistlik tuleks olla ja puhkama peab ka. Lisaks tahaks märtsikuu jooksul teha mingi natuke pikaajalisema plaani, sest nüüd on mingi ettekujutus, mis oskusi üldse vaja võiks olla, seega saab hakata kirja panema, mida neist võtta, mida jätta, ja kuidas lünki täitma hakata. Plaan on paigas, mis nüüd ometi viltu võiks minna!
SELLE pärast on mu uusaastalubadus olnud mitu aastat, et vähemalt üritan rohkem puhata.
P.S. Ta ei ole mul paks, ta on kohev. Huvitaval kombel läheb vanaema juures käies alati kohevamaks.
* Jah, ma kujutan ette, kui närvi see kõiki mitteronijaid ajab, aga ma räägin ikka nii.
Vähemalt nii väitis ta ise eilses perevägivallale pühendatud saates “Suud puhtaks”. Seda ma neist feministidest usun küll, neil ju pidev peenisekadedus. Või olgem ausad, mis neil, meil. Ma muud ei söögi, kui ainult m…oosi. Muuhulgas rääkis Kunnus ka sellest, et kurjategijat ei tohi häbistada, sest häbistamine ajab inimese vägivaldseks. Ehk siis kõik oleks hulga parem, kui peksasaanu, soost olenemata, ise pehmem ja mõistvam oskaks olla. Miks seaduserikkujaid kutsutakse rääkima sellistest asjadest? Värdjad ei saa ju ise aru, et nad on värdjad. Samasse aknasse lähevad just Daki vahendatud lood (see ja see ning see), kust tuleb väga ehedalt välja, et pedofiil võibki sulle tuimalt näkku öelda, et “aga ma arvan, et sa ikkagi 11aastasena tegelikult tahtsid mind”. Inimesed ei taha oma peas halvad inimesed olla, nad väänavad lugu ükskõik kuidas, et end paremini tunda. Seejuures pole vahet, kas me räägime siin mõrtsukatest või sellistest väiksematest moraalitustest. Mulle näiteks ütles alles hiljuti üks suhtes mees, kes on põhimõtteliselt igat kaaslast petnud, et MUL on imelikud standardid, sest ma ei ole huvitatud suhtes inimestega sebimisest – järelikult on ta osanud oma hooramise endale oma pisikeses peakeses kenasti sirgeks mõelda (selle asemel, et näiteks teadvustada endale, et ta on selline inimene, kellele sobiks rohkem vaba suhe, polüamooria vms tänapäeva moodsas ühiskonnas vabalt kättesaadavad vormid, mille käigus ei pea kellelegi pidevalt valetama, või trussikud natuke tihedamalt ümber tõmmata ja võõrastest naistest vähe kaugemale hoida).
Olen sellele viimasel ajal mõelnud just nende ilmselgelt reaalsusega mitte väga tihedalt kontaktis olevate meedianäidete varal (mehed, kes räägivad Õigetest Meestest, elades ise koos 21aastase Uue Armastusega, vägivaldurid, kes räägivad, kuidas feministid on süüdi selles, et nende rusikas tõuseb tihedamini kui nende meheau, mille need samad feministid julmalt kohitsenud on jne). Inimene on ju karjaloom, seetõttu lähtub ta üldiselt eeldusest, et teised inimesed mõtlevad nagu tema. Selle üks pool on see, et värdjad mõtlevad, et kõik teised on ka värdjad (no nii, nagu näiteks sellised “lihtsad” seksile ja söögile orienteeritud inimesed usuvadki täiesti siiralt, et mees ja naine ei saa lihtsalt sõbrad olla, sest nende kogemuspõhises maailmas asjad ei käi nii). Selle teine pool on see, et normaalsed inimesed ei suuda uskuda, et värdjad on värdjad. Täiskasvanud inimeste puhul pole probleemi, võime öelda, et ongi viimane aeg aru saada, et ilus jutt on kena küll, aga see on ainult soe õhk, mis suust välja tuleb, käitumine on see, mis loeb (lihtsustame: kui ta räägib armastusest, aga ei käitu armastavalt, siis ta ei armasta, kuigi ta võib (aga ei pruugi) vabalt ise uskuda, et armastab; armastuse võib siin asendada mis tahes muu väärtusega). Meil näiteks on tutvusringkonnas üks tüüp, kes on tore inimene, aga TÄIESTI ebausaldusväärne, st ta lubab omal algatusel maa ja ilma kokku, kui parajasti midagi korraldatakse, aga kui aeg kätte jõuab, selgub tihti, et pole seda kärbsepesagi kuskil, suurtest linnadest rääkimata. Nüüdseks on kõik lihtsalt selgeks saanud, et kui ta tuleb näiteks ürituse korraldamisega abi pakkuma, siis naeratatakse ja öeldakse, et saame ise hakkama. Või kasvõi ebameeldivate sugulastega – täiskasvanud inimene saab aru, et kellegagi suhtlemine pole kohustus, ja ongi maailm kohe hulga meeldivam koht. Aga olen kohtunud mõne väga ratsionaalse inimesega, kes on valmis tuimalt edasi suhtlema inimesega, kes neid kord nädalas nutma ajab, sest nende jaoks ongi “aga ta on ju mu ema/isa” piisav põhjendus – mis ilmselgelt on seotud sellega, et neile on lapsest saadik (kehvemal juhul sõna otseses mõttes) sisse taotud teadmine, et teine osapool võib teha, mis pähe tuleb, aga neil on moraalsed kohustused ja vastutus. Veel hullem on see, kui tegu on päris lastega, nagu tolles Postimehe artiklis, sest nemad ju ei saa aru. Nad ju mõtlevadki tõsiselt, et äkki vanaisa oleks normaalsem inimene, kui mina ISE oleksin natuke parem. Sest kui nad eeldavad, et inimese tavaolek on “hea”, siis järelikult, kui inimene käitub halvasti, on miski selle käitumise tinginud ja pisike karjaloom, kes tahab VÄGA karja kuuluda, on valmis end pooleks väänama, et see karjaliige läheks tagasi tavaolekusse. Samas, kui see teine osapool mõtleb äkki, et “krt, see 5aastane ilmselgelt tahab mind, ega ta muidu liivakastis seda liiva nii sensuaalselt ei kallaks”.
Ehk siis see teema, mille peale ma mõelnud olen, on kuidas üldse õpetada inimestele, eriti lastele, ilma inimvihkaja muljet jätmata, et tegelikult ei tasu uskuda, mida inimesed räägivad või usuvad või mida nende sotsiaalsed ja kultuurilised rollid PEAKSID ette kirjutama (no nagu siin näites, et “vanaisa peaks sind armastama”, seda enam, et hetkel vanaisa ise ilmselgelt enda arust armastaski), vaid lähtuda ainult nende käitumisest. Ja et inimesed EI mõtle nagu sina, pooled neist on tropid, aga suur osa neist peab targemaks seda varjata. Saab sellist asja üldse õpetada või ainult elu õpetab?
Jah, ma olengi selline naiivitar, et mind häirib see, et kuskil on kaitsetud inimesed, kes ei saa aru, et pool maailma koosneb troppidest. Või isegi saavad, aga ei suuda enda vajadusi esikohale panna. Olen viimasel ajal näinud mitut inimest, kellest mul on natuke kahju, aga kes ei saa lihtsalt aru, kui neile öelda, et nende heaolu on oluline. Sest neid on kasvatatud uskuma, et kõigi teiste heaolu on olulisem.
Ja nüüd palun vabandust, aga ma ei viitsi sadat erinevat postitust kirjutada, nii et panen siia tõsise jutu taha kokku kõik mõtted, mis mul veel on nädala jooksul olnud, aga pole blogisse jõudnud.
Esiteks. Just sain teada, et üks mu igikestva infantiilsuse silmatorkavatest märkidest on see, et ma ei pane kartulisalati sisse keeduporgandit. Mina jälle tahaks teada, mis on viga inimesel, kes kartulisalati sisse üldse hapukoort ei pane. Oled inimene või ei ole, Boris? Mis rasva sa ajad näost sisse?
Ja kui juba venelastest juttu on, siis Eesti venelaste vene keel on ikka äge. Just kuulsin köögis, kuidas üks ütles teisele “posle katseaeg i arvestus”, millele teine vastas siis pika venekeelse jutuga, millest käis korduvalt läbi eestikeelne “java arendaja”. Huvitav, kas asi on ainult selles, et siin räägitakse tööasjadest palju eesti keeles ka, või nad peaksidki Moskvas pingutama, et mitte “java arendaja” või “java developer” öelda.
Kolmandaks. Pildil on maailma ägedaimad sussid. Peaks vanaemale soovikirja saatma.
Enne alustamist ütlen ausalt ära, et varastasin kõik ilma igasuguste südamepiinadeta Jorgen Matsi väga huvitavast spordimotivatsiooniteemalisest loengust, mida igaüks Youtube’is täies ulatuses kuulata võib. Huvilistel soovitan vaadata tervet videot, aga kuna mind huvitab eelkõige just tagasiside andmise osa (eelkõige sportlase ja ta treeningpartneri omavahelises suhtluses, aga ka siis, kui treener tagasisidet annab). See on lihtsalt teema, millest meil on enda trennis palju juttu olnud (õigemini pigem sellise tagasiside puudumisest), sest inimesed ikka kurdavad vahel, et tunnevad end eksinu ja hüljatuna. Ja mina olen sada korda solvunud, sest ma ronin näiteks midagi lõpuks ära ja mu treeneri tagasiside on, et “ammu oleks aeg olnud”. Nii et panen kirja, kuidas üks KASULIK tagasisidestamine trennis käib. Tagasiside on jagatud kolme ossa – ja EI, üks osa neist pole vigadele osutamine, vaid kolm osa on alljärgnevad:
Sarrustus
Õpetus
Julgustus
Sarrustus tähendab, et kiidad seda, mida ta juba õigesti tegi. Ronimises näiteks ütled, et “väga tubli, käed olid korralikult sirgu ja puusad seina lähedal”. Esiteks on positiivne tagasiside ja teiseks suurendab tõenäosust, et ta teeb järgmine kord seda sama asja. Kui ta ei teinud kumbagi neist, siis ütled kasvõi, et “vähemalt proovisid, kuigi teadsid, et raske rada, väga äge”.
Õpetus. Ütleme, et inimese puusad olid seina ääres, aga käed olid kogu aeg keha ligi tõmmatud. Ei ütle, et “puusad olid kenasti seina ääres, aga käed olid keha ligi, see on halb”, vaid ütled “puusad olid kenasti seina ääres, aga proovi nüüd nii, et hoiad käsi sirgena”.
No ja kolmas on lihtsalt see, et selle kõige lõpuks tuleb midagi julgustavat ka öelda. Ehk siis kokkuvõttes terviklikult kasvõi:”Väga hea, puusad olid juba seina ääres, hoia nüüd käed sirged ja svingi vasakule, küll siis kohe varsti tuleb ka.”
Lühidalt: mölise vähem, suuna rohkem, kiida selle eest, mida õigesti teeb.
P.S. Panen siia parimad ülakehajõudu arendavad harjutused ka, sest no kuskile pean ma need ju panema. Et ma ei peaks iga kord eraldi klikkima, siis need on: muscle-up, rippudes õlaringid (ühe või kahe käega), dead hangs hangboard’il (õlad on muidugi engaged), rinnatõmbed (st ei tõmba lõuga üle lõuatõmbekangi, vaid proovid rinna kangini tõmmata) ja ilma jalgadeta boulderdamine (kasulikum kui campus, kuigi põhipoint sama – nii ei liigu ainult otse üles, vaid on rohkem varieeruvust).
Tänase päeva feminismiteema on ilmselgelt Peetri koolist, kus on kohustuslik koolivorm. Juba ainuüksi see, et RIIGIkoolis üldse ON kohustuslik koolivorm, on minu jaoks täiesti imelik, sest see maksab ca sada eurot (ja kaltsukast seda igatahes ei saa), nii et mind täitsa huvitaks, kas vaesematele vanematele makstakse see lõbu siis kinni või on meil tegu ainult jõukatele mõeldud kooliga, mille kulusid miskipärast riik katma peab.
Aga see pole hetkel teema, meedias on nad selle pärast, et erinevalt normaalse koolivormiga koolidest on Peetri koolis kuni neljanda klassi lõpuni tüdrukutele ette nähtud AINULT seelik – st isegi juhul, kui tüdruk ise avaldab soovi pükse kanda, pole see talle lubatud. Mina mõtlesin, et see on täiesti absurdne ja järgneb üleüldine pahameelelaine, aga võta näpust, Facebook ja Postimehe kommentaarium on täis arutelu teemal “aga see ju ongi naiselik” ja täiesti tõsimeelseid väiteid teemal “see ei ole ju diskrimineerimine, lihtsalt erinevatele sugudele on erinevad reeglid”. See viimane on, muide, põhimõtteliselt soolise diskrimineerimise definitsioon, JUST SEE ongi sooline diskrimineerimine. Gümnaasiumis ma saaks veel aru, et ise valid, kas lähed sinna kooli või mõnda teise, aga algklassides on valik ju hulga väiksem, ikka tahaks, et laps käiks võimalikult kodu lähedal ja seal, kus endised lasteaiakaaslased ees.
(Vahemärkusena olgu öeldud, et siin oleks lasteaed võinud juba hoiatav kogemus olla, sest sama kooli lasteaiaosa hoolekogus olnud naine rääkis, et seal on selline reegel, et LASTEAIAS tohivad lapsed lõunaune ajal minna pissile ainult arstitõendiga. Mul oleks samal päeval laps sellisest lasteaiast ära võetud ja kasvõi vanaema juurde viidud nii kauaks, kuni uus lasteaiakoht saadakse – aga taas, taevas teab, kas seal üldse on teisi lasteaedu. Kui kogu kandi peale üks lasteaed ongi, siis muidugi nad saavad aru, et võivad endale mis tahes debiilsusi lubada.)
Mis aga puutub põhjendusse, et see ju ongi naiselik – esimese klassi laps ei peagi naiselik olema. Ta on laps, ta võib veel lapselik olla. Kõige rohkem häiribki mind koolipoolne väide, et seelikukandmine on vajalik, et õpetada lapsi “seelikus kenasti istuma”. Mida see tegelikult tähendab? See tähendab, et me õpetame tüdrukuid arvestama riietusest tingitud piirangutega. Ehk siis me õpetame tüdrukutele, et nad ei tohi joosta, rabeleda, hüpata, ronida, isegi mitte hooletus poosis lösutada. Samas poistele sellist enesekontrolli üldse mitte õpetades. Ja hiljem väidame, et naised lihtsalt ONGI LOOMU POOLEST kammitsetumad ja ei ole valmis võitlema jne, mis sellest, et me oleme neid väiksest peale dresseerinud nagu koeri, lastes samal ajal meestel vabalt joosta (ja imestades hiljem, miks neil on kehv impulsikontroll, nad on vägivaldsemad, põhjustavad liikluses rohkem õnnetusi jne).
Ma saan aru, et on hulk tüdrukuid, kes tahavadki ise seelikut kanda. Kantagu. Aga miks seda vägisi neile peale suruda, kes seda ei taha? Täiskasvanud naiste hulgas on tänasel päeval kleidi kandmine nagunii pigem erand, mitte reegel. Kasvõi oma töö juures ringi vaadates näen rohkem pükskostüümides või lihtsalt viisakates pükstes naisi, kleiti enamasti igapäevaselt ei kanta. Nii et väita, et seelik on traditsiooniline naiste riietusese, tekitab küsimuse, mis ajast me küll räägime. Minu vanaema käib igapäevaselt pükstega. Minu ema käib igapäevaselt seelikuga. Sellest räigest erinevusest hoolimata on nad mõlemad ühtviisi naised ja emad ning naiselikkuse seisukohast ei ole nende vahel kvalitatiivset erinevust. Miks me ei võiks anda esimese klassi lastele neid samu õigusi, mida mu ema ja vanaema juba aastakümneid südamerahuga kasutavad?
P.S. Asja teeb eriti naljakaks see, et seda reeglit raevukalt kaitsev direktriss, kes lubas esmaspäevaks omapoolse arvamusartikli kirjutada, kannab ise alati pükse. Aga ilmselgelt ei peagi see, mis Jupiterile lubatud on, härjale lubatud olema.
P.P.S. Selle pika jutu oleks saanud kokku võtta minu praktikakaaslase üllatunud küsimusega:”Aga miks üldse peaksid MEHED arutama, mida NAISED seljas tohivad kanda?” Aga ma pole lühikese jutuga.
Siis ärge muretsege, siis on mu arvuti lihtsalt õhtule läinud ja sellega koos kõik mu eluks vajalik, aga muidu on ikka kõik hästi. Läpakas nimelt lõugab mul juba mitu kuud, et mu kõvaketas pole mitte lihtsalt suremas, vaid juba ammu surnud, maha maetud, kuupaistelisel ööl end välja kraapinud ja mina üritan mingit kõdunevat laipa kasutada. Kuna ma üritan seda kasutada pidevalt ka rongis ja bussis, mis HDD-dele sugugi ei meeldi, pirtsutab viimasel ajal tavalisest veel rohkem, nii et otsustasin probleemiga tegeleda ja hankisin väga mõistliku hinnaga ühe SSD. Täna õhtul hakkan seda paigaldama, nii et kui Allah tahab, olen peagi teie hulgas tagasi.
Kui ei taha, siis … Eks internetipausid tulevad ka ainult kasuks.
Ma olin juba umbes miljon aastat oodanud, et Reet oleks taas piisavalt heas vormis, et minuga Tallinnasse lõbutsema tulla. Laupäev oli see päev. Hea vorm on muidugi suhteline, aga MEGAlõbus oli. Nagu näha, jõudsime lisaks ronimisele jõutrennigi teha. Ma olen küll hetkel natuke vigane, sest suutsin eelmise nädala keskel mingi tagumikulihase (nagu tõsiselt, ise ka imestan) ära tõmmata, aga igasugu toredaid asju sai tehtud ikka.
Praktikal on jätkuvalt huvitav. Töötame nüüd põhiliselt Javascriptiga (tegelikult Jqueryga, aga no poteito-potaato), õpime palju uusi asju, näeme vaeva. Vahepeal tuli välja, et Tieto vist ikka ei häbene meid, sest tänaseks oli tellitud fotograaf, kes meist kõigist pilti tegi (mulle öeldi juba reedel, et “ära muretse, meikar tuleb ka” – ja siis minu suurte silmade peale, et “selles mõttes, et ei pea ise meiki tegema,” ma juba mõtlesin, et NII kole olen v). Ma valmistusin korralikult ja ajasin korterikaaslase koidu ajal üles, et ta mulle patsi pähe teeks, üsna kena sai:
Kusjuures meigiga pilti ma lihtsalt ei julge panna, sest meikar ütles mulle, et “teeme sellise hästi õrna meigi, töö juures ju midagi tugevat ei sobiks”, aga minu meelest oli tulemus ikka selline, et karjus veits näkku. Samas oli asi ilmselt selles, et ma pole meigiga üldse harjunud ka. Lisaks kinnitasid nii fotograaf kui meikar, et kuna fotod tehakse eredas valguses, siis see nö “sööb” meigi ära ja see paistab vähem välja nagunii. Nii et eks paari päeva pärast näeme, kui pildid kätte saame. Aga see, et muuhulgas mul puudriharjaga kõrvad üle tõmmati ja lisaks seda põhimõtteliselt ninna topiti, on küll natuke imelik. Naised elavad imelikku elu. Aga no eks ma saan aru, et ninasõõrmed ja kõrvad ei saa väga erinevat tooni olla.
Lisaks intervjueeriti kõiki praktikante. Selline meeldiv üsna vabas vormis jutuajamine, kus räägiti taustast, hobidest, IT-st, plaanidest elus jne. Näitan teile ka, kui sealt midagi tuleb ükskord.
Ja nüüd ma nutan kogu selle toreda jutu peale natuke, sest tundub, et mu arvuti kõvaketas on otsi andmas ja siis olen ma arvutitu ja õnnetu.
P.S. Leidsin täiega naljaka sarja. Brooklyn Nine-Nine, selline politseinike absurdikomöödia. Esimese osa peale naersin konkreetselt silmad märjaks – ja oleks mul midagi muud, mida märjaks naerda, oleksin seda ka teinud.
Pärdikute päevaraamat 