Enne alustamist ütlen ausalt ära, et varastasin kõik ilma igasuguste südamepiinadeta Jorgen Matsi väga huvitavast spordimotivatsiooniteemalisest loengust, mida igaüks Youtube’is täies ulatuses kuulata võib. Huvilistel soovitan vaadata tervet videot, aga kuna mind huvitab eelkõige just tagasiside andmise osa (eelkõige sportlase ja ta treeningpartneri omavahelises suhtluses, aga ka siis, kui treener tagasisidet annab). See on lihtsalt teema, millest meil on enda trennis palju juttu olnud (õigemini pigem sellise tagasiside puudumisest), sest inimesed ikka kurdavad vahel, et tunnevad end eksinu ja hüljatuna. Ja mina olen sada korda solvunud, sest ma ronin näiteks midagi lõpuks ära ja mu treeneri tagasiside on, et “ammu oleks aeg olnud”. Nii et panen kirja, kuidas üks KASULIK tagasisidestamine trennis käib. Tagasiside on jagatud kolme ossa – ja EI, üks osa neist pole vigadele osutamine, vaid kolm osa on alljärgnevad:
- Sarrustus
- Õpetus
- Julgustus
Sarrustus tähendab, et kiidad seda, mida ta juba õigesti tegi. Ronimises näiteks ütled, et “väga tubli, käed olid korralikult sirgu ja puusad seina lähedal”. Esiteks on positiivne tagasiside ja teiseks suurendab tõenäosust, et ta teeb järgmine kord seda sama asja. Kui ta ei teinud kumbagi neist, siis ütled kasvõi, et “vähemalt proovisid, kuigi teadsid, et raske rada, väga äge”.
Õpetus. Ütleme, et inimese puusad olid seina ääres, aga käed olid kogu aeg keha ligi tõmmatud. Ei ütle, et “puusad olid kenasti seina ääres, aga käed olid keha ligi, see on halb”, vaid ütled “puusad olid kenasti seina ääres, aga proovi nüüd nii, et hoiad käsi sirgena”.
No ja kolmas on lihtsalt see, et selle kõige lõpuks tuleb midagi julgustavat ka öelda. Ehk siis kokkuvõttes terviklikult kasvõi:”Väga hea, puusad olid juba seina ääres, hoia nüüd käed sirged ja svingi vasakule, küll siis kohe varsti tuleb ka.”
Lühidalt: mölise vähem, suuna rohkem, kiida selle eest, mida õigesti teeb.
P.S. Panen siia parimad ülakehajõudu arendavad harjutused ka, sest no kuskile pean ma need ju panema. Et ma ei peaks iga kord eraldi klikkima, siis need on: muscle-up, rippudes õlaringid (ühe või kahe käega), dead hangs hangboard’il (õlad on muidugi engaged), rinnatõmbed (st ei tõmba lõuga üle lõuatõmbekangi, vaid proovid rinna kangini tõmmata) ja ilma jalgadeta boulderdamine (kasulikum kui campus, kuigi põhipoint sama – nii ei liigu ainult otse üles, vaid on rohkem varieeruvust).
Pärdikute päevaraamat 
Ma loengut ei vaadanud, aga kuidas see erineb MISTAHES muust tagasidest???? Õpib laps vene keelt või kirjutas kolleeg, noh, ägeda servleti – sinu käitumine on ju täpselt sama?
(Ma olin eile treeneriks, käisin lastega Kiviõli tuhamäel, ja tegin täpselt neidsamu asju, ma ütleks, et sõna-sõnalt sinu kirjeldatud viisil, Ja sealt võetud päris-treener tegi minu arust ka. Ja kõik teised lapsevanemad, keda ma tean, üldiselt teevad ka.)
See loeng oli SPORDImotivatsioonist ja Rents kirjutas TRENNIS antavast tagasisidest. Sellest siis rõhud.
Ja mul on VÄGA hea meel, et sa tunned niii tarku inimesi. Ma ei ole kunagi sellist tagasisidet saanud. Võib-olla 17-aastasena, kui mu treener oli tõesti väga hea. Sporti olen teinud aastaid.
Seda ma ju proovisingi öelda, et see jutt ei ole kuidagi SPORDI spetsiifiline, vaid käib mistahes õppimise või tagasiside kohta. Sul on tööl vist alluvad, nendega käitud sa ju ometi samamoodi?
(ja sama küsimus teistpidi – kas sinu ülemused või üldse kestahes siis EI käitu samamoodi?)
Muidugi pole, see konkreetne loeng ja sellest tulenevalt ka postitus on läbi selle prisma.
Ega treener koguaeg iga liigutuse peale ei peagi tagasisidet andma, see muutub koormavaks näägutamiseks, aga kui treenitav ise oma ajud on väljalülitanud, siis treener tema eest ka ei suuda mõelda.See mida treener sulle ütles, tähendas ainult seda, et ta eeldas sinul on tarkust rohkem ja ega teoorja teadmine veel füüsilist võimekust ja tasakaalu anna, sa ei paista ju andetu välja.
Rents käib trennis omast lõbust (mumst), mitte teoorjaks.
Treener treeneriks, aga treeningpartneriga toimub mul küll üsna pidev tagasisidestamine. Ja ronides peab tegelikult suht palju ette mõtlema, mida teha. Või pärast ronimist mõtlema, mida paremini teha.
Treeneril on mõned suht rasked hetked selle tagasisidestamisega. Üks on see, kui sa näed, et sa sõnastad kuidagi arusaamatult või ei jõua treenitavani.
Ma tunnen end peaaegu kogu aeg maru tulemusetu treenerina, sest mu koeraomanikud justkui saavad aru, mida ma neist tahan, aga siis nad lähevad koju ja teevad oma koertega seda, mida nad said aru, et peavad tegema ja tglt nad ju end kiitmishetkel peeglist ei näinud ja videot pole. Ja nad vabalt võivad olla minu poolt täitsa valel hetkel “klikitud”, sest keset sooritust ei saa ju kiita ja pärast enam koerajuht ei mäleta, mida ta tglt tegi, sest ta veel ei oska ennast jälgida.
Nii et ma võtan siis pigem nii, et küll koerajuht õpib endaga toime tulema, aga oluline on, et ta enne motivatsiooni ei kaotaks.
Hullult keeruline Ja masendav on end tulemusetu treenerina tunda. Hea, kui asi on maiuse asendis või milleski muus konkreetselt füüsilises. Hull on siis, kui näed, et koerajuhi ja koera suhe on tglt hea, aga koerajuht ei oska siiski koera päriselt motiveerida või ta tegevus hajub või ta tahab liiga palju korraga vms. Ja sa pead motiveerima inimese oma koera motiveerima. 😛 Oma keha on ka raske motiveerida, aga võõrast keha veel raskem, ausalt.
* Ma ise tegin videoid igal võimalusel, s.t lasksin kaastreenijatel teha. ja ilmselt oleks väga kasulik videosse võtta ka oma treenimistegevus …
Jaa. Noogutan kaasa. Koertest ei tea ma halligi, aga lastele mistahes füüsilise tegevuse õpetamine annab sama tunde. KAS MA OLEN TÄIESTI IDIOOT? MIKS TA EI SAA ARU, MIDA MA TAL PALUSIN TEHA? MILLES MU PROBLEEM ON?