Feministid röövisid Kunnuse meheau!

Vähemalt nii väitis ta ise eilses perevägivallale pühendatud saates “Suud puhtaks”. Seda ma neist feministidest usun küll, neil ju pidev peenisekadedus. Või olgem ausad, mis neil, meil. Ma muud ei söögi, kui ainult m…oosi. Muuhulgas rääkis Kunnus ka sellest, et kurjategijat ei tohi häbistada, sest häbistamine ajab inimese vägivaldseks. Ehk siis kõik oleks hulga parem, kui peksasaanu, soost olenemata, ise pehmem ja mõistvam oskaks olla. Miks seaduserikkujaid kutsutakse rääkima sellistest asjadest? Värdjad ei saa ju ise aru, et nad on värdjad. Samasse aknasse lähevad just Daki vahendatud lood (see ja see ning see), kust tuleb väga ehedalt välja, et pedofiil võibki sulle tuimalt näkku öelda, et “aga ma arvan, et sa ikkagi 11aastasena tegelikult tahtsid mind”. Inimesed ei taha oma peas halvad inimesed olla, nad väänavad lugu ükskõik kuidas, et end paremini tunda. Seejuures pole vahet, kas me räägime siin mõrtsukatest või sellistest väiksematest moraalitustest. Mulle näiteks ütles alles hiljuti üks suhtes mees, kes on põhimõtteliselt igat kaaslast petnud, et MUL on imelikud standardid, sest ma ei ole huvitatud suhtes inimestega sebimisest – järelikult on ta osanud oma hooramise endale oma pisikeses peakeses kenasti sirgeks mõelda (selle asemel, et näiteks teadvustada endale, et ta on selline inimene, kellele sobiks rohkem vaba suhe, polüamooria vms tänapäeva moodsas ühiskonnas vabalt kättesaadavad vormid, mille käigus ei pea kellelegi pidevalt valetama, või trussikud natuke tihedamalt ümber tõmmata ja võõrastest naistest vähe kaugemale hoida).

Olen sellele viimasel ajal mõelnud just nende ilmselgelt reaalsusega mitte väga tihedalt kontaktis olevate meedianäidete varal (mehed, kes räägivad Õigetest Meestest, elades ise koos 21aastase Uue Armastusega, vägivaldurid, kes räägivad, kuidas feministid on süüdi selles, et nende rusikas tõuseb tihedamini kui nende meheau, mille need samad feministid julmalt kohitsenud on jne). Inimene on ju karjaloom, seetõttu lähtub ta üldiselt eeldusest, et teised inimesed mõtlevad nagu tema. Selle üks pool on see, et värdjad mõtlevad, et kõik teised on ka värdjad (no nii, nagu näiteks sellised “lihtsad” seksile ja söögile orienteeritud inimesed usuvadki täiesti siiralt, et mees ja naine ei saa lihtsalt sõbrad olla, sest nende kogemuspõhises maailmas asjad ei käi nii). Selle teine pool on see, et normaalsed inimesed ei suuda uskuda, et värdjad on värdjad. Täiskasvanud inimeste puhul pole probleemi, võime öelda, et ongi viimane aeg aru saada, et ilus jutt on kena küll, aga see on ainult soe õhk, mis suust välja tuleb, käitumine on see, mis loeb (lihtsustame: kui ta räägib armastusest, aga ei käitu armastavalt, siis ta ei armasta, kuigi ta võib (aga ei pruugi) vabalt ise uskuda, et armastab; armastuse võib siin asendada mis tahes muu väärtusega). Meil näiteks on tutvusringkonnas üks tüüp, kes on tore inimene, aga TÄIESTI ebausaldusväärne, st ta lubab omal algatusel maa ja ilma kokku, kui parajasti midagi korraldatakse, aga kui aeg kätte jõuab, selgub tihti, et pole seda kärbsepesagi kuskil, suurtest linnadest rääkimata. Nüüdseks on kõik lihtsalt selgeks saanud, et kui ta tuleb näiteks ürituse korraldamisega abi pakkuma, siis naeratatakse ja öeldakse, et saame ise hakkama. Või kasvõi ebameeldivate sugulastega – täiskasvanud inimene saab aru, et kellegagi suhtlemine pole kohustus, ja ongi maailm kohe hulga meeldivam koht. Aga olen kohtunud mõne väga ratsionaalse inimesega, kes on valmis tuimalt edasi suhtlema inimesega, kes neid kord nädalas nutma ajab, sest nende jaoks ongi “aga ta on ju mu ema/isa” piisav põhjendus – mis ilmselgelt on seotud sellega, et neile on lapsest saadik (kehvemal juhul sõna otseses mõttes) sisse taotud teadmine, et teine osapool võib teha, mis pähe tuleb, aga neil on moraalsed kohustused ja vastutus. Veel hullem on see, kui tegu on päris lastega, nagu tolles Postimehe artiklis, sest nemad ju ei saa aru. Nad ju mõtlevadki tõsiselt, et äkki vanaisa oleks normaalsem inimene, kui mina ISE oleksin natuke parem. Sest kui nad eeldavad, et inimese tavaolek on “hea”, siis järelikult, kui inimene käitub halvasti, on miski selle käitumise tinginud ja pisike karjaloom, kes tahab VÄGA karja kuuluda, on valmis end pooleks väänama, et see karjaliige läheks tagasi tavaolekusse. Samas, kui see teine osapool mõtleb äkki, et “krt, see 5aastane ilmselgelt tahab mind, ega ta muidu liivakastis seda liiva nii sensuaalselt ei kallaks”.

Ehk siis see teema, mille peale ma mõelnud olen, on kuidas üldse õpetada inimestele, eriti lastele, ilma inimvihkaja muljet jätmata, et tegelikult ei tasu uskuda, mida inimesed räägivad või usuvad või mida nende sotsiaalsed ja kultuurilised rollid PEAKSID ette kirjutama (no nagu siin näites, et “vanaisa peaks sind armastama”, seda enam, et hetkel vanaisa ise ilmselgelt enda arust armastaski), vaid lähtuda ainult nende käitumisest. Ja et inimesed EI mõtle nagu sina, pooled neist on tropid, aga suur osa neist peab targemaks seda varjata. Saab sellist asja üldse õpetada või ainult elu õpetab?

Jah, ma olengi selline naiivitar, et mind häirib see, et kuskil on kaitsetud inimesed, kes ei saa aru, et pool maailma koosneb troppidest. Või isegi saavad, aga ei suuda enda vajadusi esikohale panna. Olen viimasel ajal näinud mitut inimest, kellest mul on natuke kahju, aga kes ei saa lihtsalt aru, kui neile öelda, et nende heaolu on oluline. Sest neid on kasvatatud uskuma, et kõigi teiste heaolu on olulisem.

Ja nüüd palun vabandust, aga ma ei viitsi sadat erinevat postitust kirjutada, nii et panen siia tõsise jutu taha kokku kõik mõtted, mis mul veel on nädala jooksul olnud, aga pole blogisse jõudnud.

Esiteks. Just sain teada, et üks mu igikestva infantiilsuse silmatorkavatest märkidest on see, et ma ei pane kartulisalati sisse keeduporgandit. Mina jälle tahaks teada, mis on viga inimesel, kes kartulisalati sisse üldse hapukoort ei pane. Oled inimene või ei ole, Boris? Mis rasva sa ajad näost sisse?

Ja kui juba venelastest juttu on, siis Eesti venelaste vene keel on ikka äge. Just kuulsin köögis, kuidas üks ütles teisele “posle katseaeg i arvestus”, millele teine vastas siis pika venekeelse jutuga, millest käis korduvalt läbi eestikeelne “java arendaja”. Huvitav, kas asi on ainult selles, et siin räägitakse tööasjadest palju eesti keeles ka, või nad peaksidki Moskvas pingutama, et mitte “java arendaja” või “java developer” öelda.

Kolmandaks. Pildil on maailma ägedaimad sussid. Peaks vanaemale soovikirja saatma.

Neljandaks. Päeva laul (Pendulum Showdown).

Advertisements

7 kommentaari

  1. On viimasel ajal ka au olnud kokku puutuda inimesega, kelle enesesisenduse jõud on nii suur, et ta suudab hetkega end panna uskuma absoluutselt ükskõik mida. Et kui käitub tropilt, siis “tegelikult ei käitunud” või kui ütleb midagi halvasti, siis “tegelikult ma ei mõtle niimoodi”. Selline isereguleeruv süsteem, kus ta keha ja käitumine elavad ühes (päris) maailmas, aga pea ja mõtlemine kusagil paralleelreaalsuses. Müstiline, kuidas inimesed teiste käitumises mustreid näevad, aga enda mustrid on ikkagi täiesti seosetute juhtimite jada, mis kogemata niimoodi läheb, iga kord lihtsalt samamoodi. Näiteks kroonilised hilinejad.

    +Keeduporgand kartulisalati sees on lihtsalt rõve.
    +väga tõsine teema, aga “liiva sensuaalne kallamine” on ikkagi naeruturtsatust väärt.

  2. Oojaa, mulle just meenus mu eks (olen nüüd õudne feministist meestevihkaja, kes kohe armukadedusest oma eksi bashima hakkab, onju), kes mind veel aasta peale lahkuminekut pidevalt ahistas. Kui sai teada, et ma olen teiste meestega väljas käinud, siis sõimas litsiks ja veel hullemate väljenditega. Sest ei olevat normaalne, et peale lahkuminekut nii kiiresti üle saadakse. Siis kuulsin aga, et tal endal on juba pikemat aega olnud temast poole noorem alaealine tüdruksõber. Ja enne teda oli veel teine. Ka alaealine. Silmakirjalik?

  3. Täiega huvitav post. Kuidagi mu enda hetkeeneseanalüüsiga ka kooskõlas.
    Nagu – endale räägitavad lood ja et inimesed arvavad teisi endataolised olevat ja mis see reaalselt tähendab.
    Edasi ja edasi mõtlemise koht mul, täh veidi nihutatud vaatenurga eest!

  4. 1. Amen.
    2. Sa ple feminist, vaid normaalne ajudega naine.
    3. Kartulisalati sisse EI KÄI keeduporgand.
    4. Eesti venelastest raamatupidajad räägivad täiesti sujuvalt “s käibemaksam” ja “bez käibemaksa” ja on suht üllatunud, kui selle üle imestada.

  5. Ou jee, mai piipz – minu arust ka ei käi keeduporgand, eriti külmana, peaaegu mitte kuhugi, KINDLASTI MITTE ühegi salati sisse. Mul on muidugi veel kiikse, sest minu arust ei käi ka värske kurk sinna (milleks?).

  6. Oma peaga mõtlen ainult viimases hädas. Ja ka sel teemal on juba küllalt olnud võimekaid inimesi, kel on rahastus ja aeg teemasse põhjalikult süveneda.
    Au, häbi ja vägivalla suhetest vt nt

    või
    https://www.amazon.com/Violence-Reflections-National-James-Gilligan/dp/0679779124
    aga saatesse mineku põhjus oli mul seal ka käes:
    https://www.rahvaraamat.ee/p/ah-et-sind-on-avalikult-h%C3%A4bistatud/865607/et?isbn=9789949589234

  7. Keeduporgand on hea, üks parimaid toite üldse. teda kartulisalati sisse panna on keeduporgandi rüvetamine.Majonees rikub kartulisalati ära. Ma ei kakle neil teemadel, ma lihtsalt söön või ei söö. 🙂

    Aga mul on päris värske ja päris sürr kogemus sellega, et kui vahetad elukohta ja uues kohas on sul ainult üks või paar tuttavat, siis tabab sind tõepoolest n.ö Stockholmi sündroom ja sa hakkadki vaatama maailma selle inimese pilguga, kes on su ainus side kohaliku või üleüldse maailmaga. Mingil hetkel, kui sealt inimeste sekka saad, saad aru, et tglt sinu maailm on ikka veel olemas ja see isolatsioonielu oma on see, mis pea peal seisab. Aga kui tagasi isolatsiooni satud, siis hakkab UUESTI tunduma, et su endine ja objektiivselt võttes normaalne maailm on imelik ning normiväline ja sa ise peaksid oma elu muutma vastavalt selle sind n.ö välisilmaga siduva isiku, kelle kaudu sa nii-öelda eksisteerid oma uues elus, reaalselt pea peal seisvale maailmapildile. See ON absurdne, et sa tglt TEAD, mis toimub, aga sa lased sellel toimuda.

    Ma saan aru, et see ongi valem, millega vägivaldsed peresuhted aastate kaupa toimivad. Mitteperesuhted ja mittevägivaldsed toimivad ka. Ma ei usuks, kui ma ise ei oleks seda kogenud. Vabaneda sellest pea peal seisvast maailmast saab ainult uues kohas uusi tuttavaid ja oma normmaailmaga paremini klappivat taustsüsteemi leides. Vägivallasuhete puhul on see jube raske kui mitte võimatu. Vaesuslõksu, geograafilise isolatsiooni jne puhul ka keerukas. Vaatad peeglisse ja mõtled, et kuidas ma nüüd ikkagi NII hull olen. Pääsed hetkeks minema rahva sekka ja saad aru, et see on kõverpeegel, kuhu vaatasid. Huuuuu! See efekt on tglt vist võõras keskkonnas ellujäämiseks mõnes mõttes kasulik, aga enda puhul seda tajuda on ikkagi õõvastav. 😦

    Ega ma tglt ei tea, vbl on lammas-inimestel sellises olukorras lihtsam, sest nad ongi IGAS elusituatsioonis lambad ja neil ei kerki iial seda maailmade konflikti probleemi, sest elavad nagunii alati kellegi teise ussripikuna.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

  • Kategooriad