Kevadväss

Olen mina Tallinnas, eks. Koer on vanaema juures. Sugulane on iga kahe nädala tagant helistanud, et öelda, et ma olen kehv koeraomanik, sest ei käi koeral külas. Ma olen iga kord selgitanud, et ei taha teda ilmaasjata närvi ajada, sest ta pärast seda muidu äkki jälle ei söö normaalselt kaks päeva ning käib ja otsib ning on kurb. Nüüd aga ei pidanud vastu, sest igatsus läks liiga suureks, ja tõin koera nädalavahetuseks koju. Sugulane küsis, kuidas ma ometi nii hoolimatu saan olla, sest koer on ju juba maal harjunud. Ja helistas, et öelda, et kui ta minuga ikka ei lepi, võin ta tagasi saata. Noh, teate küll, juhuks, kui koer, kes siiani kümme aastat minuga on elanud, järsku enam minuga ei lepi. Ehk siis tee, mis sa teed, ikka on valesti.

Koer tundus suht rõõmus küll. Õnneks päris lolliks ei läinud, nii et on vist ikkagi seal ka kenasti harjunud. Mul on seda konkreetset praktikat küll ainult kolm nädalat jäänud, aga hetkel ei tea ju mitte keegi, mis edasi saab. Iseenesest on Vali IT! selles mõttes täiesti ideaalne programm, et kedagi ei jäeta ripakile. Need, kes pärast esimese praktika lõppu praktikafirmas tööle ei hakka, saadetakse lihtsalt uuele ringile mõnes teises kohas. Mis on äge, sest alustatu viiakse lõpule, aga üldise elu mõttes tähendaks see muidugi jätkuvat ebakindlust.

Kuna ma olin alles jälle haige, tundub praegu küll, et arenemisruumi on mul veel 50 aasta jagu ja ma pole saavutanud pooltki neist eesmärkidest, mis ma iseendale alguses seadsin. Mul on nimelt trennist harjumus seada endale alati nädala eesmärk, umbkaudu kuu eesmärk ja pikaajaline eesmärk (overachiever much, tean). Kui me IT-st räägime, pole ma juba vähemalt kaks nädalat endaga üldse rahul.

Nagu te ilmselt ka postitussagedusest aru olete saanud, siis üsna raske on. Meid on kokku kolm praktikanti ja üsna ootuspäraselt on kõige rohkem arenenud see, kellel on kõige vähem muid kohustusi. Üks praktikant vist lihtsalt teeb praktikat, teisel on kaks last (ja ta sõidab iga päev pea 300 km edasi-tagasi) ning mina teen kogu aeg palgatööd ka, sest vaja on. Viimase projektiga töötasin aga mitmel rindel võimeldes üle ja jäin kohe pärast selle esitamist haigeks. See, et ma suure projekti vastu võtsin, tähendab, et saan kohe varsti (ideaalis nädalakese pärast) mõnda aega töötamata olla – aga praktika näiteks kestab veel ainult kolm nädalat, üle poole on juba möödas.

Seetõttu käisin seal muidugi ka nohus ja köhasena, sest ei taha ju ilma jääda millestki – reaalsuses oli tulemus see, et tagantjärele tarkusena võin öelda, et oleks võinud kaks-kolm päeva lihtsalt kodus istuda ja magada ning siis normaalse inimesena praktikale tagasi minna, sest praegu läks neist kahest vindunud haigusega nädalast vähemalt pool lihtsalt raisku. Vedasin end väsinuna kohale, aga ei suutnud tegelikult üldse keskenduda. Ja kui mina ei suuda keskenduda, tähendab see seda, et ma teen asja lahti, jõllitan seda ja siis avastan, et olen à la 15 minutit instagrammis kassipilte vaadanud. Ja mulle isegi ei meeldi kassid! Panen kinni, teen asja lahti … ja kordub sama. Mul on niigi natuke see probleem (imeline, kuidas trennis avastad asju, mis tegelikult kogu ülejäänud elu kohta palju ütlevad), et kui ma usun, et mulle antav ülesanne on tehtav, olen ma valmis pingutama kasvõi kaks päeva järjest. Kui see tundub mulle liiga keeruline, on proovimisjaksu ainult mõneks katseks. No ronijate keeles* – Nalle jaksas Lappnori projekti kolm aastat teha, sest ta uskus, et see on tehtav. Kui ma väsinud olen, ei usu ma isegi seda, et ma ise vannituppa hambaid pesema jõuan. Üritasin siis otsese töö asemel internetist õppida kasulikke asju (Javascripti, jQueryt), aga no ei olnud mul töötavat aju. Lisaks tegin kohe, kui end normaalsemalt tundsin, veidi trenni ka, sest kui iga asi halvasti on, siis tahaks selle “hea asja” doosi ju ka vahele. Väsinuna sai sealt muidugi ainult kurnatuse, mitte head, kui välja arvata see, et hiljuti fb videos näidatud v4 sai ikka tehtud.

(Vahelepõikena. Mulle endale haakus see jutt kohe inimestega, kes tõsimeeli usuvad, et näiteks ülikoolis ei tohiks kooli kõrvalt töötada ja õppida võib ainult täiskohaga. Selle tulemuseks on kohe see, et need inimesed, kel ei ole kodus rahakassat, on kas haiged ja/või ületöötanud või loobuvad. Kui nad on ületöötanud ja hakkama saavad, ei saavuta nad siiski pooltki nii palju, kui nad võiksid saavutada. Ja minu puhul räägime me ümberõppest, võib öelda, et see ongi minu eralõbu, aga üliõpilaste puhul see ju nii pole.)

Ehk siis see sama vana lugu – kehv olukord sai oma lollusest ja oskamatusest pidurit tõmmata veel kehvem. Nüüd istusin maha, mõtlesin natuke elu üle järele ja sai parem. Teen pärast pühapäevast roniüritust vähemalt nädalase ronipausi (see oli nagunii oma aega ootamas ja plaaniline, alustan lihtsalt nädal aega varem), üritan igal õhtul kell 11 magama minna ja keskendun ainult õppimisele, üldse mitte töötamisele. Kui tööandja üle peaks laskma, küsin vanaemalt kartuleid ja nillin jõukatelt korterikaaslastelt (ikkagi IT-inimesed!) apelsini, aga mõistlik tuleks olla ja puhkama peab ka. Lisaks tahaks märtsikuu jooksul teha mingi natuke pikaajalisema plaani, sest nüüd on mingi ettekujutus, mis oskusi üldse vaja võiks olla, seega saab hakata kirja panema, mida neist võtta, mida jätta, ja kuidas lünki täitma hakata. Plaan on paigas, mis nüüd ometi viltu võiks minna!

SELLE pärast on mu uusaastalubadus olnud mitu aastat, et vähemalt üritan rohkem puhata.

P.S. Ta ei ole mul paks, ta on kohev. Huvitaval kombel läheb vanaema juures käies alati kohevamaks.

* Jah, ma kujutan ette, kui närvi see kõiki mitteronijaid ajab, aga ma räägin ikka nii.

Advertisements

7 kommentaari

  1. Trennimurede ühtivusest elumuredega. Sul on teema, et kui eesmärk on liiga keeruline, siis tulemust ei tule, jah? Äkki on siis valesti eesmärgi seadmine? Koerad on ses osas head asjad, et nad ütlevad otsekohe, et oled liiga suure sammu võtnud, millestki olulisest üle libisenud ja nemad nüüd küll ei tea, mida nad tegema peaksid. See õpetab lammutama igasuguseid tegevusi pisijupikesteks, millest igaühega tegedakse eraldi, igaga kaasneb saavutus ja sammukehaaval eesmärgi poole liikumine ning lõpuks juppide kokkupanemine ja lõpptulemuse saamine. Sest kui võtad suure ampsu, siis jääb kurku kinni. Mitte et iseenda ellu seda teadmist maru lihtne üle oleks kanda. Aga äkki see teadmine on sulle abiks? On maru inimlik kugistada oskust omandada ja alles siis alla anda, kui mittesooritusse lämbuma hakkad. Ja hull on see, et päris sageli liiga suur amps ei jäägi kurku kinni ning saad positiivse kinnituse oma tegevusele ning proovidki vbl mitu korda teiste eesmärkide puhul sama taktikat kasutada. Isepremeeriv käitumine, noh. 🙂 Kuni pidurdavalt lämmatava ampsu võtmiseni.

    • Teoorias olen nõus, aga IT-praktikaga (ja kahjuks ronimises arenguhüppe saavutamisega) on ikkagi osaliselt nii, et simd visatakse võõras kohas vette ja sa pead tuimalt pingutama ja pingutama ka, et pinnal püsida ja sellest august üle saada.

      • Nojaa, mis ma ikka jauran. Ma olen ju tglt see, kes halab, et ei saa hakkama ja siis läheb tegema ja loodab, et tuleb inspiratsioon. Vahel tuleb, vahel ei tule. 😀 Aga ses osas olen ma siiski suht kindel, et kui mingi meetod annab 10 korda järjest tulemuseks ebaedu, siis on mõistlik proovida mingit muud meetodit. Ja samas analüüsida, miks see algmeetod nii edutu oli.

        No ei ole mõtet teha 20 kaadrit samast punktist, sama valgusega ja sarnaste tehniliste näitajatega, kui esimesed kolm tulid mõttetud. Ikka otsid teise valgusnurga, muudad ava, säri, ISO, objektiivi, kadreeringut, mida iganes. Teadlikult, poolteadlikult või lausa tunde järgi või eksperimendi korras. Vbl mulle lihtsalt klapivad tegevused, mis ei talu tuima nühkimist. Ka variant. 😀

        • Pingutamine ei välista ju kuidagi erinevate variantide proovimist?

        • “Tuimalt pingutama” kõlab küll nagu suht välistaks, see “tuimalt” seal … eee … ma ei kujuta ette tuimalt eksperimenteerimist. 😀 Ok, kommunikatsiooniprobleem oli. 🙂

        • Mina jälle ei kujuta ette, kuidas programmeerimises järjest sama varianti proovida saaks. 😀 Ronimises veel kuidagi, aga õnneks on ronimine üldiselt ikkagi rühmasport, teised inimesed ka soovitavad beetat jne. Sõna “tuimalt” oli seal sees küll, aga mina mõtlesin sellega pigem seda, et ei saa kohe lahendust kätte ja ei ole ainult fun and games. Eile näiteks otsisime poolteist tundi vales kohas olevat semikoolonit taga, minu jaoks see ON tuim pingutamine.

  2. Mitte et ma öösel kell südaöö üldse üles leiaksin, kust ma selle “tuimalt” võtsin – kas su tekstist või oma tatiga täidetud peast. 😀


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid