Ma olen talvest täiega väsinud ja tahaks juba PÄRIS kevadet, nii et nüüd ma vingun. Niigi oli eelmine nädal juba poole vinnaga, kella keeramine tegi VEEL uimasemaks. Nüüd on nagu valgem küll, aga kaks päeva järjest olen koju minnes esimese asjana hoopis poolteist tundi lõunauinakut teinud. Täna on lõpuks vaikselt inimese tunne, aga igapäevased jõuharjutused näitavad, et jõudu ja tasakaalu on ikkagi tavapärasest natuke vähem. Muuhulgas ostsin endale gümnastikarõngad, kujutades ette, mida kõike ma nendega tegema hakkan. Ütleme nii, et kui ma alguses plaanisin hakata minuti kaupa plankima käed rõngastes ja jalad pallil, siis tegelikult on juba selle asendi mõneks sekundiks stabiilselt võtmine TÄIEGA raske.
Skype vaevleb ka vist kevadväsimusega. Jamab juba mitu nädalat, olen uuendanud jne, aga ikka teeb kehvematel päevadel nii, et kasutajanime laseb sisestada, aga parooli sisestamise lehe viskab ainult korraks ette, et siis tagasi kasutajanime lehele minna. Üsna tüütuks läheb, nii et vajutasin lõpuks siis kirjale “Probleemid sisselogimisega?”, mida nad nii lahkelt pakuvad – ja sealt saab abi ainult siis, kui ise oled loll olnud ja parooli äraunustanud, nendepoolsest veast teavitamise kohta seal ei olegi. 😀
Muidu avastasin, et minu liigne mehelikkus hakkab juba tervisele. Nimelt oli mul probleem (ja ühel sõbrannal ka, nii et eks ta ka peab nüüd naiselikumaks hakkama). Muidu iial pea ei valuta, aga nädal aega järjest olid kobarpeavalud, ainult ühel pool, samal ajal ka üks ninapool kinni. Ma seostasin seda üldise väsimuse ja kehva enesetundega, aga nüüd tuli välja, et ongi kohe selline sündroom, kuigi see 90% juhtudest meestel esineb. Pidi olema migreeni alaliik, eelkõige hooajaline (seoses päikesevalguse hulga muutumisega), kuigi mul seda küll õnneks migreeniks ei saanud nimetada, lihtsalt selline pisike häiriv tüütus. Sel nädalal on juba ok olnud, nädalavahetusel ei tulnud peavalu pärast undki.
Ja võin uhkusega öelda, et olen korterikaaslase õpetanud endaga boulderdamist vaatama. Ometi möödub mu ronimisvaba nädal telerist vastavaid võistlusi vaadates ja teoreetilise poolega tegeledes. Ta oskab küsida, kas keegi flashis või mitte, teab, mis on dyno, oskab selgitada, et keegi kasutas heel hook’i, ja kui keegi ütleb “no nüüd on küll käes”, saab juba silmi pööritada ja öelda, et “ei tea midagi, ta pole kahe käega topis ju veel”. Ronimine ilmselgelt ei ole keeruline, vähemalt teoreetilisel tasandil mitte. Nii et kõik ettevalmistused peagi saabuvaks selle aasta esimeseks boulder cupiks on tehtud.
Ahjaa, meile jagati ka firma kalendrid, kus on firma töötajate tehtud fotod. Mõned neist on ikka megaägedad, mulle meeldib see, et Tieto laseb inimestel ka oma muid oskusi näidata (alles hiljuti osalesid nad firmabändide võistlusel ka). Minu lemmik on muidugi koeraga (välk on minult ilmselt, kodus alles avastasin):
Lisa: kuidas ma küll unustasin. Mul on iga kuu mingi väljakutse, eks. Veebruari väljakutse tuli instagrammist piffide vormikaks treenitud tagumikke vaadates (näiteks see, kuigi tahaks rohkem teada, mis harjutustega ta oma rinnad suuremaks treenis) – tahtsin vaadata, kas kuu aega trenni valgel inimesel toob mingeid muudatusi kaasa või mitte. Mõõtmete koha pealt küll midagi aru saada pole (ei, ma ei pane pilte), kuigi tiba pringim on (mis võib vabalt olla soovmõtlemine). Kolm aastat ei viitsi teha ka seda katset, nii et olgu lihtsalt öeldud, et Kardashiani tagumiku saamiseks tuleb siiski Peep Pree juurde minna, mitte trenni. Ausalt öeldes arvan, et see katse oli seotud ka mu trennivigastusega, natuke liiga kummaline juhus tundub see, et ma just samal ajal ronides kannilihase ära juhtusin tõmbama (kolm nädalat hiljem ja ikka valutab, saatuse märk, et ei tasu liiga pinnapealsetele asjadele keskenduda).
Aga märtsi väljakutsena otsustasin rippumist treenida. Ma nimelt võin olla tugev nagu loom, aga ma olen ühe käe otsas rippumises HARULDASELT kehv, mis on ka loogiline, sest ma kaalun umbkaudu miljon kg rohkem kui keskmine minupikkune ronija (soost olenemata). Nii et aprillis ripun iga päev ja vaatan, palju kuu lõpuks tuleb. Huvi pärast testisin täna pärast muud trenni: suutsin parema käega rõngas rippuda ainult 5 sekundit ja vasakuga poole vähem, nii et nutune (kangi peal on tulemus ikka tiba parem olnud, aga mitte oluliselt, parema käega ca kümpsi kanti, vasakuga vähem). Aga see-eest on palju arenguruumi, mida aprillis kenasti täita.
Pärdikute päevaraamat 