Empaatiavõime!!! (MAMMUTPOSTITUS)

Hüppan vahelduseks ka ühe rongi peale, sest nii Ritsik kui ka Marca kirjutasid empaatiavõimest, introvertidest ja ekstravertidest (SEE, kas kirjutada ekstra- või ekstrovert on ka mingi lõputu vaidlus teemal ajaloolised tüved, aga mina ei viitsi süveneda ja kirjutan nii, nagu harjunud olen). Minul endal meenus sellega seoses veel üks teema, millest ma juba talvel kirjutada tahtsin, aga kuidagi unustasin – kui palju inimeste käitumine ja isegi mõtted sõltuvad ümbritsevatest inimestest (ning kuidas näiteks öeldakse, et lahkuminek toob TÕELISE iseloomu välja, sest kooselus ikka kohandatakse end ja nö elatakse pidevas kompromissis). Ei mäletagi, kes sellest tookord rääkis, Murca äkki või vvn või … Igatahes.

Esiteks teeksin ma seoses Ritsiku postitusega ühe olulise eristuse – tuleb vahet teha introverdil ja mittehommikuinimesel. Eriti kehval juhul on sulle sattunud introvert, kes pole hommikuinimene. Mul on olnud näiteks üks kaaslane, kes ei rääkinud hommikuti. Mina ise ärkan üles ja olen KOHE rõõmupall. Tema tahtis esmalt omaette istuda, SIIS tuli voodi servale, SIIS ma andsin talle ühe apelsini või banaani, SIIS ta sõi selle ära ja jõi klaasi vett ja SIIS hakkas ta lõpuks ometi natuke ka rääkima. Ja oi kuidas oli näha, et minu ringirõõmlemine on tema jaoks sel hetkel väsitav, kuigi ta seda otseselt välja ei öelnud. Teine selline inimene on Reet. Kui me autoga koos Tallinnas käime, saan ma nii kaua sõimu ja ühesilbilisi vastuseid, kuni ta oma kohvitopsi kätte saab, sealt edasi läheb juba kõik kenasti. Ja ma ei ütleks, et Reet oluliselt introvertne on (märkus: kasutan neid sõnu Eesti mõttes, saades aru, et ameeriklaste meelest olen ka mina näiteks selline vaikne ja kinnine inimene).

Aga mina olen ilmselgelt Eesti ekstravert. Ma ei tõmble kogu aeg, aga mul on emotsionaalsed reaktsioonid, ma lähen kergesti käima, armastan suhtlemist, mulle istub asjade korraldamine jne. Lihtsalt kui ma juba päev otsa suhelnud olen, siis ma lähen hea meelega koju ja olen seal vait. Ja veel parema meelega teen vahepeal kolm päeva järjest, kus kogu suhtlus ongi ainult veebipõhine, sest ei ole parajasti tuju lihtsalt kedagi laivis näha. Ükskõik, kas jutt käib mu väikevennast või mu bestikatest, mind ei häiri see, kui me igapäevaselt netis suhtleme ja ehk kord kuus päriselt kokku saame. Ainus inimene, kelle füüsilist lähedust ma tavaoludes eraldi igatsema hakkan, on mu massöör, ilma temata tundub maailm pärast teatud perioodi hulga külmem ja kalgim paik. 😀

Kusjuures tundsin mitmeid ühiseid jooni Marcaga. Ka mina võin hetkega vihastada ja viie minuti pärast selle unustanud olla, aga kuna mind ajab lausa KOHUTAVALT närvi, kui keegi teine seda mulle teeb, siis ma pingutan väga, et lähedastega selle koha pealt rohkem zen olla ja mitte liigselt tõmmelda. Hingan enne kaks korda sisse ja kaks korda välja ning mõtlen, kas tasub vaeva. Enamasti ei tasu. Olen õppinud ka kohe pikalt saatmise asemel esmalt viisakalt ütlema, et see oli nüüd küll pisut kohatu/ebaviisakas, uskumatul kombel teatud inimrühmaga isegi toimib.

Samuti on mul samasugune “empaatiapuue”, mis puudutab neid, kes siseringist eemale jäävad. Kui ma oma koerale käpa peale astun, on empaatia vägagi olemas, sest ta on minu koer ja mulle oluline. Kui võõral inimesel on lahtine luumurd, siis lähen ma appi, sest talle on ju vaja appi minna, aga see ei aktiveeri eriti mingit häirekeskust ega emotsionaalset kaasaelamist, vaid pigem emotsiooni teemal “proovi nüüd mitte mu vaiba peale veritseda, ma alles ostsin selle”. Rääkimata sellest, et kogu oma elu jooksul olen ma VÄGA tõsiselt südamesse võtnud (enda seisukohast, st ca kaks kuud nuttu ja hala, samas kui näen praegu kõrvalt inimest, kel see juba aasta kestab ja tundub, et ei hakkagi üle minema) ainult ühte lahkuminekut – ja see ei olnud mu abielu (millest ma olin ilmselt vaimselt juba mõnda aega eemaldunud, sest üldiselt ei ole asjad enne lahutust väga roosilised). See oli hoopis see üks ja ainus suhe minu elus, kus mina polnud lahkumineku algataja. Nii et mul on kuri kahtlus, et siin tingisid selle reaktsiooni pigem valus ego ja ootamatud muudatused, millega aju ei osanud kohe kohaneda. Ja ma ei ütleks, et mul näiteks eksabikaasa suhtes suured tunded poleks olnud, ikka olid, need said lihtsalt üheksa aasta jooksul kenasti ära tunneldud, kuni lõpuks jäi alles küll enamvähem positiivne suhtumine teineteisse, aga mitte enam vajadust patja nutta vms. Avalduse sisseviimise hetk oli küll raske, aga taas kord, ma sain ise aru, kui naeruväärne see on, sest eelkõige oli mul iseendast kahju, nii et taas pigem egoprobleem.

Aga ma ei näe seda tegelikult mitte niivõrd empaatiapuudena, vaid elamisega kooskõlas jooga põhimõtetega. Esmalt armastan ma iseennast, ainult läbi enda armastamise saan ma energiat, et armastada ka teisi. Kui lennukis midagi juhtub, panen endale hapnikumaski pähe ja saan hakata teisi aitama. Ja armastus on ilus asi, sõprus on ilus asi, maailmas on palju toredaid asju, aga neist liiga kramplikult kinnihoidmisest või teiste porimülgastega enda voolu määrimisest pole palju kasu. Minul on õigus vabale enesemääratlusele, teistel inimestel on õigus vabale enesemääratlusele ja no kui nende avaldumisvormid ikka kokku ei sobi, mis sellest ulumisest siis ikka kasu. Kui kellelgi on lahtine jalaluumurd, on talle vaja esmaabi. See, kas ma parajasti seda tehes empatiseerin ja mõtlen, et vaeseke ei saa nüüd maratonile, pole oluline. Küll ta ema varsti ta kätt hoiab. Aga kui ma oma koerale käpale astun, siis ongi minu töö teda nunnutada, sest ta on minust sõltuv ja tal pole kedagi teist, kes sellele käpale peale puhuks. Kui veel suudaks rohkem hetkes elada ka, oleks maailm juba hulga parem paik. No näiteks, kui ma suudaks mitte muretseda ette potentsiaalsete võimalike stsenaariumide pärast, vaid teeksin lihtsalt muid asju, kuni selgub, mida siis tulevik toob.

Selle teise teema kohta. Väide, et lahkuminek toob välja TÕELISE mina, on minu jaoks alati huvitav olnud, sest see kõlab nüüd tiba imelikult, aga ma ei olnud pärast kuueteistkümnendat eluaastat vist mitte kordagi kauem päris vaba ja vallaline olnud kui kolm kuud. Ja selle põhjal tundus mulle tõesti, et kui ma parajasti vallaline olen, siis olengi kohe kõpsti sotsiaalsem ka, käin rohkem väljas, kuulan valjemat (ja metallisemat) muusikat jne. Nüüd, kui esimest korda elus olen pikemalt vallaline olnud, oskan öelda, et ilmselt on rohkem väljas käimine alguse asi, kus ei oska lihtsalt ootamatult süllekukkunud vaba ajaga midagi peale hakata. Praeguseks teen ikka suurema osa ajast omaette kodus oma asju, kui parajasti tööl või trennis ei ole. Ja muusikamaitse käib mul lainetega, st ma ei naudi Sepulturat mitte ainult pärast lahkuminekut, vaid niisama käivad ka selle hood peal. Eelmises suhtes lihtsalt oli see pisut põlu all, siis saigi sellist muusikat ainult siis kuulata, kui kaaslane ära oli. Nii et ei, oma kogemuse põhjal ma ei nõustu väitega, et kaaslane inimest nii palju mõjutaks, et ta enda muusikamaitse, toitumiseelistused jms suisa ära unustaks – kuigi mina olen muidugi üks keskmisest tiba kõvem kivi ka.

Küll aga usun ma väga seda, et ümbritsevad inimesed mõjutavad seda, kuidas me mõtleme ja milliseid eesmärke/nõudmisi me endale seame. Ma sain näiteks oma mõlemad magistritööd suuresti valmis kirjutatud seetõttu, et sõpradel, kellega igapäevaselt suhtlen, on kõigil vähemalt üks magistrikraad (mitu neist teevad doktorit või kaaluvad seda), nii et teatav surve oli kogu aeg olemas. Eriti teise töö kirjutamise ajal, sest elasin sel hetkel koos inimesega, kes töötab VÄGA palju, selle kõrvalt paratamatult viitsid ka ise rohkem pingutada, sest see saab kuidagi elu osaks, inimesed ju pingutavadki.

Või nagu inspireerivad inimesed, kellest ma eilses postituses kirjutasin. Kui minu ümber on rohkem inspireerivaid inimesi, üritan ma neid nii alateadlikult kui ka teadlikult kopeerida, sest see on minu jaoks innustav. Panen rohkem tähele enda negatiivseid mustreid ja üritan neid asendada nende positiivsete mustritega. Viitsin ehk isegi ise üritada kedagi motiveerida ning proovida lahkem ja kannatlikum olla. Nii et selles mõttes ma usun küll, et kui tahad olla edukas, ümbritse end edukate inimestega, kui tahad olla õnnelik, ümbritse end õnnelike inimestega.

Siin on ainult see konks, et see toimib ka vastupidi – üldiselt, kui inimene on parajasti augus, siis teda tülgastavad igasugused rõõmupallid, nendega suhtlemine nõuab energiat. Mina olen ise rõõmsameelne inimene, aga näiteks selliseid kogu aeg naeratavaid joogainimesi ma pikalt ei kannata, sest mul on VAJA mingit mõtestatud tegevust ja pingutust, et end inimesena tunda. Ja introverdile võib ekstravertidega ajaveetmine ka väga väsitav olla, seda enam, et aktiivsem pool kipub teatavasti aktiivsem olema, mis, olgem ausad, kõlab tihti nagu ümberkasvatamise katse. Kui ikka inimene ei taha hommikul esimesed pool tundi sõnagi öelda, pole ju mõtet teda sundida, las igaüks ikka ise valib, mis talle sobib.

Isver kui pikalt sai jälle iseendast rääkida. Küll see maailm on üks tore koht.

tahaks ühte lebotamispäeva ka juba

Ma ei viitsinud vahepeal kirjutada, sest tegemist on palju, kandideerisin siin erinevatesse kohtadesse ja üritasin veel viimastel hetkedel targemaks saada. Sellest on veel vara rääkida, järgmisel nädalal ehk tean juba kindlalt, mis elu toob. Aga näiteks koer toodi reedel koju tagasi. Vaatasin seda looma ja ütlesin sugulasele rangelt, et no kas oli vaja ta nii paksuks sööta paari kuuga (tõsiselt, ta näeb välja nagu nuumsiga). Sugulane ütles häbelikult vastu, et koer ei ole paks, ta on karvane. KARVANE. Nüüd nimetatakse seda siis nii.

Eelmise neljapäeva infotund oli olemuslikult väga informatiivne. Esiteks sain teada, et kahe rühma peale (ehk siis 40 inimese peale) sai kohe tööle neli. Targemad suudavad nüüd välja arvutada mitu protsenti see on, mina keerulise matemaatikaga ei tegele. Teiseks sain teada, et see tüdruk, kes minu meelest teoorias meil klassi parim oli, ei saanud tööpakkumist. Iseasi, kas ta seda tahtnud oleks muidugi, töökoht on tal tegelikult olemas. Üldse selgus kirjeldustest, et MEIL vedas praktikafirmaga täiega, mõned inimesed olid sellises kohas, kus neil juhendajaga eraldi kohtumisi ei olnud (Kaur leidis meie jaoks IGA PÄEV tund aega, nagu ma öelnud olen), mingit tagasisidet neile ei antud (meile mitte ainult ei antud jooksvalt tagasisidet, vaid nagu ütlesin, antakse ühe pisiprojekti kohta ka tulevikus) ja üldse olid nad üsna hüljatud, visati ülesanded ette ja nii oli. See konkreetne neiu oli peaaegu nutu äärel ja ütles, et ta pole ikka veel piisavalt hea – kuigi jutu poolest kõlas küll, et ta on väga palju juurde õppinud selle kaheksa nädalaga (alguses oli juba selge, et tal on korralik sisemine motivatsioon taga, lisaks maksis tema töökoht talle kursuse ajal palka edasi, nii et rahamuresid ka ei olnud),  nii et ma usun, et küllap ta õpib nüüdki omaette edasi ja varsti juba vastab iseenese püstitatud nõudmistele.

Ahjaa, pealinlastele infoks. Tartu on küll linn, aga see on üks selline omamoodi linn. Täna näiteks käisin külas ühes Tartu programmeerimisfirmas (anonüümsus garanteeritud), sedapuhku täitsa mitteformaalselt, tutvusin oma tulevase mentoriga, jõin teed – ja vaatasin pildil olevaid tibusid. Jah. Tibusid. Programmeerimisfirmas. Transferwise’i pallimeri on selle kõrval eelmise aasta lumi.

Trennis sain inspireeritud. Mina olen liiga tihti selline, et tulen näiteks Tallinnast Tartusse, vaatan meie ronimisseina ja liiga väheste/raskete radadega boulderseina ning kirtsutan nina. Ja siis on meil üks Brandon, kes armastab boulderdamist rohkem kui köies ronimist. Nii et mis sellest, et tal pole veel aastatki ronimiskogemust, ta veedab terve trenni ihuüksi kruvikeerajaga boulderseina ääres ja keerab ise endale sobivaid radu. Sest miks vinguda, kui sa võid otsast kinni võtta ja hakata ise oma elu paremaks tegema. Temal on kõige selle juures veel läbinisti positiivne ja lahendustele suunatud maailmavaade ka, iial ei vingu, annab asjalikku nõu jne. Imeline mees.

Lisaks sain inspireeritud ka joogatrennis. Jõudsin sinna üle nelja kuu, nii et olin juba ära unustanud, KUI palju instruktori kohalolu ja soe ruum mõjutavad. Muuhulgas suutsin iseenda suureks üllatuseks kätelseisu hoida (seisuasendid lõppevad teatavasti lühikese kätelseisuga) – ma olen sada korda lugenud seda, et enne kätelseisu treeningut tuleb ka korralikult sooja teha jne, aga see oli ikka mega. Nii et tehke korralikult sooja, kõik kes te kätelseisu harjutate. Väldite vigastusi ka jne. Seoses meeldiva joogatrenniga olen üldse parajasti väga zen ja valmis rõõmsalt andestama kõigile vaimust vaestele nende patud, sest no see pole nende süü, et nad pole veel jõudnud lasteaiatõdedeni kenasti koos mängimisest.

Oli mul veel midagi öelda v? Uni tuleb peale ju.

Ahjaa, ei suuda seda küll aknast välja vaadates sirge näoga kirjagi panna, aga valmistun suveks. Ratas käis juba kevadhoolduses ära ja muud jutud. Muuhulgas lasin ka uue sadula panna, pehmema ja suurema. Mitte selle pärast, et ma …. karvane oleksin (tegelikult olen juba soovitud kaalus, eriti edukalt käis see kaalulangetamine sedapuhku, ilma mingi tõsise kaloridefitsiidita, aga kiirete tulemustega), vaid lihtsalt mõtlesin, et ehk oleks aeg, mis sellest, et kannatused inimest õilistama peaksid jne. Tasus vist ära, seekord ei tähendanudki esimene rattasõit seda, et järgmisel päeval kann valus oleks.

Ilusat kesknädalat soovides

Alati teie …

Tagasivaade praktikale, edasivaade tulevikule (et mitte öelda tulevikuvaade)

Meil oli eile praktika viimane päev, nii et selline viisakam koogisöömine (ei-ei, mina sõin ikka viinamarja) ja muidu pidulikum üritus. Ma panin isegi kenasti riidesse, saime juhendajalt tagasisidet jne. Minu oma oli pm, et “loll sa ei ole, aga keskendumisvõimega peab vaeva nägema.” Mis, nagu te kõik teate, on sada protsenti tõsi (kui ma nüüd selle loll olemise koha pealt võin iseenda saba kergitada). Siingi olen ju kirjutanud, kuidas ma üritan tegeleda produktiivsuse suurendamisega. Natuke on isegi kasu olnud, oskan tiba kavalamalt end tööle meelitada, ja jõulisemalt sundida, aga päevad ei ole vennad ja tavapärasest rutiinist väljas (ERITI stressisituatsiooni sattudes) läheb alati tiba auru selle peale, et end üldse korralikult tööle saada.

Lahkumiskingitused ja embamised-käesurumised olid ka. Tieto kinkis meile logoga pudeli ja termokruusi. Teiste kohta ei tea, aga mina olin küll täiega sillas, sest esiteks oli mul uut veepudelit just vaja ja teiseks olen ma nii aeglane jooja, et kohv tee läheb alati tassis külmaks, enne kui mul isegi pool joodud on. Ilus värvilahendus ka, kuigi päris elus on need ikka päris rohelised, mitte sinised, nagu mu telefon valelikult väidab.
20170418_143012-e1492516145667.jpg

Ja meie kinkisime oma juhendajale karika. Ma selle pilti ei pane, sest ma ei viitsi töödelda, aga täisnime peale jätta pole ometi viisakas, äkki ta ei taha teie tähelepanu keskpunktis olla. Aga olgu öeldud, et oli sihuke parima juhendaja karikas. Tundus, et talle meeldis. Äkki lihtsalt naeratas viisakalt, mine võta kinni.

Negatiivse poole pealt tahaks kirja panna, et kuigi isegi kõik poolvõõrad inimesed käisid kallistamas ja edu soovimas, varjus meie tööruumi seksikas venelane häbelikult kööginurka. Kas ma näen tõesti nii ahistaja välja? Oleks korragi teda katsuda saanud … Mina olin omalt poolt KÕIK teinud, pea igal hommikul suutsin ikka “tere” suust välja suruda, kui teda nägin. Tema nagu üldse ei hooliks …

Aga pole midagi, küll ma sellest räägin terapeudiga pikemalt. Mis mu üldmulje nüüd tagasivaates siis praktikast on? Kas ma võiksin homme nooremarendajana tööle asuda?

Teisele küsimusele on minu vastus hetkel kindel ei. Nii palju, kui teiste inimestega rääkinud olen, tundub, et kogu praktika peale on ehk paar inimest, kes selleks hetkel valmis on (kuigi mingisse ametisse tööle saavat väidetavalt ca kolmandik, aga seda oskan paari päeva pärast täpsustada). Aga ma arvan, et keegi peale kõige nooremate ei uskunudki, et meist 14 nädalaga karmid arendajad tehakse, reklaam on reklaam ja reaalsus on reaalsus, eks. Seda enam, et kursuse aluseks on osaliselt eeldus, et kõigil on rikas Kanada onu, kes neid kursuse jooksul üleval peab, nii et päeval käid koolis ja õhtul kodus kordad või töötad iseseisvalt. Mina läksin sinna eelkõige sooviga a) näha, kas programmeerimine üldse sobib mulle, ja b) targemaks saada. Programmeerimine on jätkuvalt huvitav ja hulga targemaks sain ma ka. Nii et minu jaoks täitis kursus oma eesmärgi.

Mis mulle isiklikult ei sobinud, on praktika ülesehitus. Teoorias õppisime Javat, eks. Praktika ajal ei töötanud me Javaga, ega isegi mitte õppinud JavaScripti, vaid pidime viimasega kohe tööle hakkama. Ma olen süstemaatiline inimene, ma ei oska kuskile sukeldudes kohe kroolima hakata, ma pean enne kaldal soojendusharjutusi tegema. Mis oli maailma kehvim näide, sest ujumine on see üks asi, kus ma iial sooja pole teinud, aga saate aru küll. Kui ma õpin uut keelt, ükskõik kas inim- või programmeerimiskeelt, tahan ma enne enda jaoks tabeleid ja diagramme joonistada ja lihtsamaid konstruktsioone läbi harjutada, et seeläbi keele loogikale pihta saada. Siin anti meile ette täiesti valmis olev süsteem (st tehti seda, mida koolis kunagi ei tehta, näidati meile “halba” varianti ja öeldi, et ärge teie nii tehke, sest see süsteem oli osaliselt aastast 2006) ja öeldi, et õppige tundma. Minu meelest eeldaks see kasulikumaks toimimiseks natuke rohkem eelteadmisi, kui meil oli. Kuna ma praktika esimese poole ajal tegelesin selle hiiglasliku tõlkega, sest mul on kulukad hobid, nagu söömine, ei jäänud kodus eriti seda diagrammijoonistamiseaega ka + olin pool ajast kurnatud. (Kõige kurvem on see, et selle rabelemise tulemusel mul PRAEGU on raha, aga kui uue praktika algus kuu aega edasi peaks lükkuma, olen ma jälle vaene ja pean ikkagi selle kõrvalt kohe tõlkima ka.) Nii et ma ei ole enda sooritusega sugugi nii rahul, kui võiks, sest ma tean, et ma oleksin pisut paremaks võimeline. Praegu oli natuke liiga tihti selline treenitud ahvi tunne, et guugelda ja kopi ja peisti, aga tegelikult aru tihti ei saa, miks see uus rida nüüd asja paremini tööle paneb. Ma saan aru, et kasulik on ikka, sest ühel hetkel tekib süsteem ja tunnetus, aga ma olen ikka seda tüüpi inimene, et teooria ja praktika peavad käsikäes käima, kummastki üksi jääb natuke väheks.

Küll aga olen ma jätkuvalt väga rahul praktikafirmaga ja juhendajaga, kes tõesti andis oma parima, et üritada meile midagi selgitada ja meid jõudu mööda harida. Ta oli suisa nii abivalmis, et andis meile praegu ülesandeks ussimängu tegemise ja lubas sellele tagasisidet anda (kuigi ametlikult on praktika ju läbi). Nii et Kauri ei jõua ma ära kiita, tema on väga tore. Hammustamiseks antud tükk oli lihtsalt minu jaoks konkreetsel ajahetkel natuke liiga suur, et seda kõige mõnusamalt ja kasulikumalt läbi närida.

Samuti olen ma rahul sellega, et saan nüüd programmeerimisest tervikuna hulga paremini aru ja kujutan nüüd ette, kuidas seda iseseisvalt edasi õppida – mida ma kindlasti kavatsen teha, kui mul ei õnnestu kohe IT-ga seonduvale tööle või järgmisele praktikale minna. Kuigi esimesel juhul oleks see ilmselt mitte otseselt programmeerimisega seonduv töö, nii et ka selle kõrvalt tahaks programmeerimisoskuste süvendamisega jätkata, et minustki ühel päeval asja saaks. Praegu on uus Pythonikursus ka pooleli, testid on mul tehtud, aga esimese kahe nädala ülesanded kõik tegemata, mõtlesin, et teen rahulikult, kui enam praktikaga tegelema ei pea, saab keskenduda. Iseenesest lubati meile koolitusel, et kedagi ilma peale ei jäeta ja vajadusel saadetakse järgmisele praktikale edasi (mis oleks ka TÄIEGA äge), aga koolitusfirma koosolek on alles homme. Nii et ilmselt oskan mõne päeva pärast juba hulga täpsemalt rääkida, mis minust edasi saab, praegu laperdan nagu leht tuules, ei tea sedagi, kuhu linna ma satun. Mitte et see mind ennast väga segaks, hakkan nipernaadieluga juba vaikselt ära harjuma. Kas võõrustajad ka nõustuvad, ei tea, nii et neljapäeval lähen ilmselt vähemalt mõneks ajaks oma koju tagasi, sest otseselt kohustusi hetkel Tallinnas pole.

Aga kõik IT-koolitust puudutav on niivõrd lai teema, et kui ma unustasin midagi kirjeldada või kui teid mõni asi täpsemalt huvitab, siis küsige ja vastan. Kokkuvõtlikult oskan ainult öelda, et äge oli, tahaks veel. 😀

Päeva laul (Law’ – Talons aiguilles)

Olen viimastel päevadel taas rohkem Prantsuse muusika lainel. See on lihtsalt armas:

Narkomanõ

Teen alustuseks kohe ära oma esmaspäevahommikuse feministliku vigina. Jälgin mina ühte joogapiffi internetis, kes oli rase, eks. Nüüd enam ei ole, sünnitas viis päeva tagasi. Ja ma juba enam ei suuda, lõpetasin ära ta jälgimise, sest minu jaoks on see, mida selle lapsega tehakse, NII kohutav. Esiteks mässiti talle juba sünnitusmajas roosa lehv ümber pea, sest otsekohe on ju vaja selgeks teha, et ta on naissoost – see trend on muidugi jätkunud, ka iga jätkuva pildi peal on tal mingi lehviga (iga pildi peal mõistagi erinev) asi peas, sest naiselikkus. Miks peab mingi pisike krimpsus ploom juba naiselik olema? Eile, kui piff oli ametlikult neljapäevane, lakiti esimest korda küüned ära … Isegi soorolle kõrvale jättes – miks talle keemiat peale määrida, kui tited on tuntud selle poolest, et kogu aeg on sõrmed või varbad suus? No tõesti ei taha ootama jääda, kas esimene kulmukitkumine tuleb sel nädalal või hiljem. Ja ma trükin seda praegu lakitud küüntega, aga see on siiski minu vaba valik ja minu enese tahte väljendus, et need värvilised on. Miks peab seda ometi tegema tombule, kes ise ainult und, toitu ja kallistusi tahta oskab …

Aga toitumisest. Te ei kujuta ette, kui raske nädalavahetus oli. Esimesed kümme päeva polnud suhkrus üldse probleemi, koogid jms väga ei tõmmanudki, suhkruvajaduse sai puuviljadega kenasti rahuldatud, aga see ilma kohvita elamine tahtis küll ära tappa. Esimesed paar päeva olid rasked, siis sain kenasti nädal aega selle asemel vett juues hakkama ja terve eelmise nädala olin valmis kedagi kohvitassi nimel tellisega lööma. Korterikaaslased teevad hommikuti kohvi (ma pole kunagi hommikukohvi kodus joonud, ikka esimene tass alles tööl) ja selle lõhn tundub nüüd kuidagi eriti tugev. Ürita ise hommikul mediteerida, kui süljenäärmed vaikselt tööle hakkavad.

No ja reedeks jõudis kohale ka METSIK magusaisu. Ostsin viinamarju ja maasikaid, aga miski polnud nagu päris see. Ma ei tea, kas üldse keegi on nii pahura näoga viinamarja söönud varem. 😀 Olin täiega mures, sest pool kuud on alles ees + ideaalkaalust ka veel parajalt puudu. Mis ideaalkaalust, isegi sellest kaalust, millega ma oleksin valmis elama, on veel pool kilo puudu. Aga pidevas kreivingus (eestlastele – selles narkomaanidele omases ihas) ka ei tahaks olla.

Õnneks ärkasin täna täiesti uuelt lehelt. Ei ole mul magusaisu, kohvilõhn tundus meeldiv, aga mitte meelitav, üldse on kõik pöörfi. Äkki elan ikka üle selle kaks nädalat.

Ahjaa, mul pole õrna aimugi, mis tulevik toob, sest homme on viimane praktikapäev. Dun-dun-dun ja salapärane muusika.

Päeva laul (Indila – “Dernière Danse”)

Kuidas kandideerida EKRE ridades, Hannes Võrno näitel

Mõtlesite, et vastus on, et ela vaga elu ja hoidu patust? Oh ei, otse loomulikult, mis kristlikul erakonnal sellest, kui sul kuulus nägu on ja sa viitsid pagulasi sõimata.

Retsept on väga lihtne. Ela 20 aastat patus, st hoora Jumala ees oma liitu kinnitamata naisterahvaga, sigita talle abieluväliselt 2 last, kirjuta raamat sellest, kuidas sa missioonil end peaaegu täis oleksid lasknud, kuigi ise väravastki välja ei saanud – ja kõige selle kõrvalt kiru internetis innukalt pagulasi. Rohkem polegi vaja.

Variserid, variserid igal pool.

(Pilti laenasin sõbralikult Delfist.)

  • Rubriigid