Hüppan vahelduseks ka ühe rongi peale, sest nii Ritsik kui ka Marca kirjutasid empaatiavõimest, introvertidest ja ekstravertidest (SEE, kas kirjutada ekstra- või ekstrovert on ka mingi lõputu vaidlus teemal ajaloolised tüved, aga mina ei viitsi süveneda ja kirjutan nii, nagu harjunud olen). Minul endal meenus sellega seoses veel üks teema, millest ma juba talvel kirjutada tahtsin, aga kuidagi unustasin – kui palju inimeste käitumine ja isegi mõtted sõltuvad ümbritsevatest inimestest (ning kuidas näiteks öeldakse, et lahkuminek toob TÕELISE iseloomu välja, sest kooselus ikka kohandatakse end ja nö elatakse pidevas kompromissis). Ei mäletagi, kes sellest tookord rääkis, Murca äkki või vvn või … Igatahes.
Esiteks teeksin ma seoses Ritsiku postitusega ühe olulise eristuse – tuleb vahet teha introverdil ja mittehommikuinimesel. Eriti kehval juhul on sulle sattunud introvert, kes pole hommikuinimene. Mul on olnud näiteks üks kaaslane, kes ei rääkinud hommikuti. Mina ise ärkan üles ja olen KOHE rõõmupall. Tema tahtis esmalt omaette istuda, SIIS tuli voodi servale, SIIS ma andsin talle ühe apelsini või banaani, SIIS ta sõi selle ära ja jõi klaasi vett ja SIIS hakkas ta lõpuks ometi natuke ka rääkima. Ja oi kuidas oli näha, et minu ringirõõmlemine on tema jaoks sel hetkel väsitav, kuigi ta seda otseselt välja ei öelnud. Teine selline inimene on Reet. Kui me autoga koos Tallinnas käime, saan ma nii kaua sõimu ja ühesilbilisi vastuseid, kuni ta oma kohvitopsi kätte saab, sealt edasi läheb juba kõik kenasti. Ja ma ei ütleks, et Reet oluliselt introvertne on (märkus: kasutan neid sõnu Eesti mõttes, saades aru, et ameeriklaste meelest olen ka mina näiteks selline vaikne ja kinnine inimene).
Aga mina olen ilmselgelt Eesti ekstravert. Ma ei tõmble kogu aeg, aga mul on emotsionaalsed reaktsioonid, ma lähen kergesti käima, armastan suhtlemist, mulle istub asjade korraldamine jne. Lihtsalt kui ma juba päev otsa suhelnud olen, siis ma lähen hea meelega koju ja olen seal vait. Ja veel parema meelega teen vahepeal kolm päeva järjest, kus kogu suhtlus ongi ainult veebipõhine, sest ei ole parajasti tuju lihtsalt kedagi laivis näha. Ükskõik, kas jutt käib mu väikevennast või mu bestikatest, mind ei häiri see, kui me igapäevaselt netis suhtleme ja ehk kord kuus päriselt kokku saame. Ainus inimene, kelle füüsilist lähedust ma tavaoludes eraldi igatsema hakkan, on mu massöör, ilma temata tundub maailm pärast teatud perioodi hulga külmem ja kalgim paik. 😀
Kusjuures tundsin mitmeid ühiseid jooni Marcaga. Ka mina võin hetkega vihastada ja viie minuti pärast selle unustanud olla, aga kuna mind ajab lausa KOHUTAVALT närvi, kui keegi teine seda mulle teeb, siis ma pingutan väga, et lähedastega selle koha pealt rohkem zen olla ja mitte liigselt tõmmelda. Hingan enne kaks korda sisse ja kaks korda välja ning mõtlen, kas tasub vaeva. Enamasti ei tasu. Olen õppinud ka kohe pikalt saatmise asemel esmalt viisakalt ütlema, et see oli nüüd küll pisut kohatu/ebaviisakas, uskumatul kombel teatud inimrühmaga isegi toimib.
Samuti on mul samasugune “empaatiapuue”, mis puudutab neid, kes siseringist eemale jäävad. Kui ma oma koerale käpa peale astun, on empaatia vägagi olemas, sest ta on minu koer ja mulle oluline. Kui võõral inimesel on lahtine luumurd, siis lähen ma appi, sest talle on ju vaja appi minna, aga see ei aktiveeri eriti mingit häirekeskust ega emotsionaalset kaasaelamist, vaid pigem emotsiooni teemal “proovi nüüd mitte mu vaiba peale veritseda, ma alles ostsin selle”. Rääkimata sellest, et kogu oma elu jooksul olen ma VÄGA tõsiselt südamesse võtnud (enda seisukohast, st ca kaks kuud nuttu ja hala, samas kui näen praegu kõrvalt inimest, kel see juba aasta kestab ja tundub, et ei hakkagi üle minema) ainult ühte lahkuminekut – ja see ei olnud mu abielu (millest ma olin ilmselt vaimselt juba mõnda aega eemaldunud, sest üldiselt ei ole asjad enne lahutust väga roosilised). See oli hoopis see üks ja ainus suhe minu elus, kus mina polnud lahkumineku algataja. Nii et mul on kuri kahtlus, et siin tingisid selle reaktsiooni pigem valus ego ja ootamatud muudatused, millega aju ei osanud kohe kohaneda. Ja ma ei ütleks, et mul näiteks eksabikaasa suhtes suured tunded poleks olnud, ikka olid, need said lihtsalt üheksa aasta jooksul kenasti ära tunneldud, kuni lõpuks jäi alles küll enamvähem positiivne suhtumine teineteisse, aga mitte enam vajadust patja nutta vms. Avalduse sisseviimise hetk oli küll raske, aga taas kord, ma sain ise aru, kui naeruväärne see on, sest eelkõige oli mul iseendast kahju, nii et taas pigem egoprobleem.
Aga ma ei näe seda tegelikult mitte niivõrd empaatiapuudena, vaid elamisega kooskõlas jooga põhimõtetega. Esmalt armastan ma iseennast, ainult läbi enda armastamise saan ma energiat, et armastada ka teisi. Kui lennukis midagi juhtub, panen endale hapnikumaski pähe ja saan hakata teisi aitama. Ja armastus on ilus asi, sõprus on ilus asi, maailmas on palju toredaid asju, aga neist liiga kramplikult kinnihoidmisest või teiste porimülgastega enda voolu määrimisest pole palju kasu. Minul on õigus vabale enesemääratlusele, teistel inimestel on õigus vabale enesemääratlusele ja no kui nende avaldumisvormid ikka kokku ei sobi, mis sellest ulumisest siis ikka kasu. Kui kellelgi on lahtine jalaluumurd, on talle vaja esmaabi. See, kas ma parajasti seda tehes empatiseerin ja mõtlen, et vaeseke ei saa nüüd maratonile, pole oluline. Küll ta ema varsti ta kätt hoiab. Aga kui ma oma koerale käpale astun, siis ongi minu töö teda nunnutada, sest ta on minust sõltuv ja tal pole kedagi teist, kes sellele käpale peale puhuks. Kui veel suudaks rohkem hetkes elada ka, oleks maailm juba hulga parem paik. No näiteks, kui ma suudaks mitte muretseda ette potentsiaalsete võimalike stsenaariumide pärast, vaid teeksin lihtsalt muid asju, kuni selgub, mida siis tulevik toob.
Selle teise teema kohta. Väide, et lahkuminek toob välja TÕELISE mina, on minu jaoks alati huvitav olnud, sest see kõlab nüüd tiba imelikult, aga ma ei olnud pärast kuueteistkümnendat eluaastat vist mitte kordagi kauem päris vaba ja vallaline olnud kui kolm kuud. Ja selle põhjal tundus mulle tõesti, et kui ma parajasti vallaline olen, siis olengi kohe kõpsti sotsiaalsem ka, käin rohkem väljas, kuulan valjemat (ja metallisemat) muusikat jne. Nüüd, kui esimest korda elus olen pikemalt vallaline olnud, oskan öelda, et ilmselt on rohkem väljas käimine alguse asi, kus ei oska lihtsalt ootamatult süllekukkunud vaba ajaga midagi peale hakata. Praeguseks teen ikka suurema osa ajast omaette kodus oma asju, kui parajasti tööl või trennis ei ole. Ja muusikamaitse käib mul lainetega, st ma ei naudi Sepulturat mitte ainult pärast lahkuminekut, vaid niisama käivad ka selle hood peal. Eelmises suhtes lihtsalt oli see pisut põlu all, siis saigi sellist muusikat ainult siis kuulata, kui kaaslane ära oli. Nii et ei, oma kogemuse põhjal ma ei nõustu väitega, et kaaslane inimest nii palju mõjutaks, et ta enda muusikamaitse, toitumiseelistused jms suisa ära unustaks – kuigi mina olen muidugi üks keskmisest tiba kõvem kivi ka.
Küll aga usun ma väga seda, et ümbritsevad inimesed mõjutavad seda, kuidas me mõtleme ja milliseid eesmärke/nõudmisi me endale seame. Ma sain näiteks oma mõlemad magistritööd suuresti valmis kirjutatud seetõttu, et sõpradel, kellega igapäevaselt suhtlen, on kõigil vähemalt üks magistrikraad (mitu neist teevad doktorit või kaaluvad seda), nii et teatav surve oli kogu aeg olemas. Eriti teise töö kirjutamise ajal, sest elasin sel hetkel koos inimesega, kes töötab VÄGA palju, selle kõrvalt paratamatult viitsid ka ise rohkem pingutada, sest see saab kuidagi elu osaks, inimesed ju pingutavadki.
Või nagu inspireerivad inimesed, kellest ma eilses postituses kirjutasin. Kui minu ümber on rohkem inspireerivaid inimesi, üritan ma neid nii alateadlikult kui ka teadlikult kopeerida, sest see on minu jaoks innustav. Panen rohkem tähele enda negatiivseid mustreid ja üritan neid asendada nende positiivsete mustritega. Viitsin ehk isegi ise üritada kedagi motiveerida ning proovida lahkem ja kannatlikum olla. Nii et selles mõttes ma usun küll, et kui tahad olla edukas, ümbritse end edukate inimestega, kui tahad olla õnnelik, ümbritse end õnnelike inimestega.
Siin on ainult see konks, et see toimib ka vastupidi – üldiselt, kui inimene on parajasti augus, siis teda tülgastavad igasugused rõõmupallid, nendega suhtlemine nõuab energiat. Mina olen ise rõõmsameelne inimene, aga näiteks selliseid kogu aeg naeratavaid joogainimesi ma pikalt ei kannata, sest mul on VAJA mingit mõtestatud tegevust ja pingutust, et end inimesena tunda. Ja introverdile võib ekstravertidega ajaveetmine ka väga väsitav olla, seda enam, et aktiivsem pool kipub teatavasti aktiivsem olema, mis, olgem ausad, kõlab tihti nagu ümberkasvatamise katse. Kui ikka inimene ei taha hommikul esimesed pool tundi sõnagi öelda, pole ju mõtet teda sundida, las igaüks ikka ise valib, mis talle sobib.
Isver kui pikalt sai jälle iseendast rääkida. Küll see maailm on üks tore koht.
Pärdikute päevaraamat 