Käisin bemmiga Riias roadtripil

Teile raamatuid meeldib lugeda muidu v? Kirjutasin ühe, silma järgi ca 800 lk. Sellest, kuidas ma autoga sõidan (raudninaga tanksaabas on üks raske tanksaabas), söön ja trenni teen. Ja milline üks X1 üldse on. Kui teile meeldib, annan trükki!

Ma vist unustasin teile jaanuaris rääkida, et käisin ronimisvõistlusel ja võitsin täiesti juhuslikult loosiga BMW X1 kasutusõiguse üheks nädalavahetuseks. Tegelikult suisa nii juhuslikult, et ei võitnud mina, vaid minu sõbranna Anu, kellel pole endal juhilubagi, nii et tema tõmbas selle peale nina kirtsu ja ütles, et sellist asja ta küll ei taha, see ju ainult saastab maailma. Nii et ta andis lahkelt oma kinkekaardi hoopis mulle. Ma võtsin muidugi rõõmuga vastu, sest kes ei tahaks vahepeal võimsama masinaga ringi traalida, nii et mõtlesin, et ootan ilusad ilmad ära ja siis teen ühe suurema ringi. Huvi pärast vaatasin, et täisvarustuses maksaks see auto 45 000 eurot, mis on selline summa, mille eest saaks Tartus juba normaalses korras vanema korteri. Samas on autos nii mugavad istmed, et vabalt võiks ka seal elada, milleks see korter siis. Kes see ikka end tänapäeva muutuvas maailmas ühe kohaga siduda tahab. Mõnus auto on, kui tasuta saaks, siis kätt ette ei paneks. Kui tasuta ei saaks, siis vaataks enne, mida selle raha eest muud pakutakse. 😀 Aga selles mõttes läks United Motorsil vist täitsa kenasti, et nende auto sattus loosiga blogijale, kes loomulikult sellest nüüd iga nurga alt kirjutab, aga selles mõttes täitsa kehvasti, et see blogija ei tea autodest põhimõtteliselt mitte midagi ja automaadiga oli üldse ainult paar korda varem sõitnud.

Nii et tahaks siinkohal kohe rõhutada nende suurepärast klienditeenindust. Ütleme nii täitsa teoreetiliselt, ilma reaalsetest isikutest või sündmustest rääkimata, et kui mõni kasutaja on suisa nii tainapea, et helistab Alarile õhtul kell 9, et öelda, et “kle, täiega imelik, käik ei lähe sisse”, siis Alar (kes ei tea, et sellest hiljem kogu maailmale kirjutatakse), küsib igati sõbralikult, kas ma anonüümne helistaja on ikka kindel, et mootor käib. Ja ei naera, kui selgub, et oih, ei käinud. Nagu mina oleks pidanud teadma, et mootor läheb ainult siis käima, kui pidurit all hoiad, kui on/off nuppu vajutad, muidu paneb niisama kliimaseadme ja muud pillid tööle. Ja kes see seda tahhomeetrit ikka vahib! Sest see mootor töötab nii vaikselt, et kui raadio mängib, ei saa tahhomeetrit jõllitamata arugi, kas ta nüüd töötab või ei tööta. Nii et seal on sõbralikud ja kannatlikud inimesed, kes ka udupeadega viitsivad asju ajada.

Mõtlesin, et kui mul juba auto käes on, tahaks ikka sellega pikema tiiru teha, nii et võiks näiteks Riias käia, polegi aasta aega sinna sattunud. Ilmaga vedas megalt, reede õhtu oli ilus ja selge, laupäeval tuli küll vahepeal täielikku padukat, aga üldiselt oli mõnus ja kevadiselt soe. Aga selle ilma jaoks oli see auto natuke LIIGA mõnus – sellel on tegelikult eraldi ka mingi sport-režiim, mina kasutasin mugavusrežiimi ja ikka kiirendas auto ka väikese gaasivajutuse peale nii mõnusalt, et no kuidas sa jätad seda võimalust kasutamata. Nii linnas sai vajadusel kähku minema kui maanteel kenasti möödasõitu teha. Etteruttavalt võin öelda, et tagasiteel sain selle rõõmu eest veel pildi ka, nii et ilmselt tuleb varsti fotograafitasu koju, õnneks küll üsna tagasihoidlike numbritega.

Teel Tallinnast Tartusse võtsin peale ühe hääletava kaitseväekohustust täitva noormehe, kellele kurtsin, et liiga head pidurid on autol. Minu enda eelmine isiklik auto oli selline VW Golf, kus pidur tuli ikka jõuga alla suruda, et midagi kasu ka oleks, nii et pidin alguses ikka väga ettevaatlik olema, et ma à la ninaga esiklaasis poleks, kui tahan ainult natuke hoogu maha võtta. Sõdurpoiss ütles, et ta on kaitseväes autojuht ja mõistab TÄIEGA mu muret, sest tal on vahel sama probleem, kui veoauto roolist sõiduautosse läheb. 😀 Lubas vajadusel ise sõita ka, aga selle aja peale olin ma juba pool tunnikest harjutada saanud Tallinna ummikutes ja tuli täitsa kenasti välja.

Aga mina sellise võhikust tuulepeana ei oska muidu väga midagi välja tuua, kui et mugavaks on asi tehtud. Kojamehed käivad anduritega, nii et ei pea ise režiimi valima neile, kui ei taha, ise valib, millal pühkida. Roolisoojendus on täitsa mõnus, kui õhtul kell kümme rooli pead istuma. See oli pettumus, et ajalehest lugesin, et pagassi saab jalaviibutusega ka avada, aga minu vehkimise peale ta küll midagi ei teinud, pidin nuppu vajutama, nagu mingi maakas (ise tõstma muidugi ei pidanud). Ja aastal 2017 võiks ikka ekraan puutetundlik ka olla. Kogu kuvasüsteem (navi, raadiod jm juhtpaneeliteema) oli üldse natuke ebaloogiliselt korraldatud – st kui juba selgeks sai, oli kõik ok, aga kasutus polnud just kõige intuitiivsem (kinnitavad lisaks mulle ka kaks inseneri ja üks tolgus). Navi jäi Riias natuke hätta, sest ei osanud arvestada päris kõigi kohtadega, kus seal vasakpööret teha ei tohi (vastus: põhimõtteliselt mitte kuskil) ja selle kõigile riiakatele (heh-heh) ilmselge teabega, et mõnest kohast tehniliselt tohib üle sõita, lihtsalt selle tulemusel ei jää su autost palju järele. Õnneks istus mul seal kogu aeg mõni lätlane kõrval, kes näpuga näitas, kust tegelikult on okei üle trammitee minna ja kust mitte. Ütleme nii, et Tallinna teed on Riiaga võrreldes nagu Edgari õnnistus. Näiteks oli lätlaste meelest ilmselge, et kui vähegi võimalik, ei sõida sa iial läbi poriloigu, sest hullumeelne, kurat seda teab, kui sügav auk seal all on. Ja teid ei pea parandama, kui sa paned lihtsalt tee äärde kehvadele teeoludele osutava märgi, et keegi linna kohtusse ei saaks kaevata, kui rehv puruks läheb.

Parkimisandureid ja külgboksi kommenteeriks ma ka, aga siis, kui seda oli vaja teha, tõstsin mina käed üles ja teatasin, et ma ei kavatsegi seda laeva kuskile mahutama hakata, nii et üks sõber tegi seda ise, porisedes samal ajal, et andurid igal pool, iga laps saab hakkama. Sai tõesti, esimese katsega. Nii et väidetavalt on väga lihtne. Praktikas harjutaksin mina seda ikkagi IGA autoga enne natuke ohutumas kohas kui võõras linnas kahe teise auto vahel. Ütleme nii, et mulle sõita meeldib väga, aga külgboksi olen ma pärast sõidueksamit ainult loetud korrad teinud. Ootan kogu südamest neid kerakujulisi rehve, millega see nali lihtsamaks saab.

Ahjaa, auto pagasiruum on tavalisest ruumikam, sest seal ei ole lisarehvi, nii et selle võrra saab asju rohkem toppida ka pagasiruumi põhja alla. Lisarehvi pole aga vaja, sest tänu uuele tehnoloogiale saab ka katkise rehviga rahumeeli veel kuni 80 km kaugusele seda vahetama sõita. Ma suutsin selle muidugi üksinda poolenisti asju täis laduda, sest praegu ei saa ju ilmateadet usaldada, nii et mul olid kaasaks kahed saapad ja kevadkingad (mida kõiki ma ka kanda sain, sest päeval sai Riias vabalt kleidi ja kingakestega ringi lasta) ja vastavalt sellele siis ka riided. Kust mina tean, mis ma selga tahan panna ju! Lõpuks käisin ikkagi terve pühapäeva pidžaamaga ringi, sest “no ma lähen ainult trenni ju, kes see ikka vahib” ja “meil Tartus on küll okei pidžaamas Maximasse minna”.

Siin kohal oleks vist sobilik vahele mainida, et trennivaba nädal läks reisiga seoses kohe metsa. See auto sõidab põhimõtteliselt ise ja Tartus viis see mu otse trenniklubi juurde, mitte koju, nii et mis mul üle jäi, astusin ikka sisse ka. Ma ei ole ikka väga ammu köitega mängida saanud ka, igatsus tekib ju. No ja Riias käia oleks ikka suht imelik, kui Falkorsis ei käiks. Lätlastel on ikka tiba teine stiil, MEGALT slopereid igal pool (vt videost need valged suured jurakad, millest normaalselt hoida ei saa). Nö laste rajad olid ka sellised, et päris kõiki esimese katsega ära ei roninud. Pole ime, et nad nii tublid on, kui isegi alamtase nii palju kõrgem on. Selle valge peal jõudsin ma tegelikult eelviimasesse nukki (läksin pühapäeval ekstra tagasi, sest no nii jäi kripeldama), aga kaamera ees muidugi ei tulnud midagi välja, sest ma olen teatavasti maailma kõige häbelikum inimene:

View this post on Instagram

I never manage to get my best try on video. I must be camera shy. #bouldering #falkors

A post shared by Rents (@rrrents) on Apr 2, 2017 at 5:13am PDT

Treener ütles selle video kohta, et a) liikumine on kramplik, b) flow on olematu, c) kehaasendid ja liigutuste täpsus jätavad väga palju soovida ning d) “kas ma juba ütlesin, et mu uuel girlfriendil on suurepärane kehatunnetus ja ta ronis juba v3 ära?” Jah, sa korrutad seda iga jumala päev kõigile kolm korda. Hakkan varsti guugeldama, mis saidilt koerte väljaheiteid ukse taha saab saata. Samas uus asi, ikka tahaks alguses kõigile öelda, et minu uus pill on kõige ägedam, anname andeks. Lisaks tundub, et piff suudab vajadusel suu lahti teha küll, oli Tarmo ronminnis kivi taha saatnud, kui rahulikult üht rada projektida tahtis, et see ei kiibitseks seal. 😀 Õige kah, ega seal muidu rahulikult trenni teha ei saa. Üldse on elu õpetanud, et ronminnis on targem valitud seltskonnaga trenni teha, muidu on sul mõni kahemeetrine koljat seljas küsimas, kas ikka tõesti kuidagi ei ulata. Aga äkki ikka ulatab lihtsalt? Aga äkki hoiad kahe sõrmega kinni sellest olematust tükikesest ja siis proovid järgmisesse hüpata?

Selle valge raja ronimise ajal tuli mingi piff, vaatas, kuidas ma punnitan, ja ronis siis teise katsega ära. Mul oli ikka VÄGA hea meel talle näidata, et “sry, need pisikesed jalanukid, mida sa kasutasid, pole tegelikult selle raja omad” (need kaks väikest valget, mis kahe kollase vahel paistavad). 😀 Endal on ka häbi, et ma nii väiklane olen, aga ilmselgelt mitte piisavalt. Et te teaksite, siis sain ma parema katsega kaks nukki kaugemale kui videos, ja nägi hulga stabiilsem välja ka. Niisama ütlen. Just putting it out there.

Muidu käisime Riias laupäeval mööda linna ja seejärel mööda baare kondamas. Enne seda oli kodune üritus, kus poisid mängisid kitarri ja üritasid laulda. St üks laulis, aga teine juba alustas megavaikselt ja siis laulis järjest vaiksemalt ja vaiksemalt, kuni lõpuks teatas, et autos tuleb tal küll hästi välja, aga ei saa ju laulda, kui inimesed kuulavad, selleks tuleb enne kümme õlut ära juua ja karaokeõhtule minna. Ma ei mõista hukka, ma vajaksin ilmselt aastaid teraapiat, enne kui ma suudaksin teiste kuuldes laulda. Koolis öeldi meile, kui kõik koos laulma pidid, et mina võin natuke vaiksemalt laulda, et eriti välja ei kostaks. See traumeerib inimest. Tartu korterikaaslasega oleme nii kaugele jõudnud, et laulame teineteisele kordamööda trololololo laulu, see on ka minu piir. Omaette – JAH, võin autos kaasa räppida palju vaja. Koera kuuldes, miks mitte. Aga kellegi teise kuuldes … Mkm, minul on ka häbitaju. Ja empaatiavõime. Mine võta kinni, kumb siin olulisem on.

Kui ma väike olin, said meil klassis kõik mingi muusikainstrumendi. Minu “pill” oli eranditult triangel. Alati. Mitte midagi rohkem rütmitaju nõudvat mulle kätte ei antud. Poisid arvasid selle kohta, et a) ma ei tohiks lasta oma muusikaõpetajal oma võimete piire defineerida ja b) nad võivad ju triangli leida. 😀 Ei, aitäh.

Väljaskäimine oli üsna sündmustevaene, kui välja arvata see, et kohtusin meeldiva noormehega, kes küsis, kas ma olen taimetoitlane, ja eitava vastuse peale teatas mulle, et ta jälestab kõiki, kes liha söövad. Tol hetkel tähendas see kõiki laua ääres peale tema. Kusjuures ta esitas selle lause täiesti stoilise rahuga ja istus meie lauas edasi. Ei tea, kuidas ta suutis meiesugustega koos olla. Hommikul kell neli avastasid mu sõbrad, et no JUST NÜÜD on aeg küps, et minna karaoket laulma. Mina arvasin, et minul on aeg küps selleks, et magama minna, et normaalsel ajal koju saada. Rokiklubi vaatasin ikkagi üle ning sain teada, et turvamehed katsuvad seal sisenemisel läbikompamisel ainult mehi (jälle jäin ilma) ja “karaoke” tähendab seda, et mingid imelikud purjus inimesed röögivad laval ebakoherentselt mikrofoni. Ma lootsin ikka superstaarisaadet näha vms. Nii et minust jäi see üritus väga lühikeseks, poole kuuest magasin juba viisakalt. Aga lätlastega ma ikka klapin, üks noor poiss ütles mulle imetlevalt, et ma olen nii rõve, ja oli terve õhtu minuga suur sõber. Lõpuks ometi olen leidnud oma koha siin maamuna peal.

Dieediplaan ei läinud metsa, kuigi taevas teab, et saatus üritab seda õõnestada. Üks lätlane unustas oma koogi näiteks mulle autosse. Ma ütlesin, et täna igatahes küll mitte, saatan, ja kinkisin selle oma korterikaaslasele. Nüüd on tööl kringel (siin tuuakse seda iga kuu esimesel tööpäeval). Mina sõin inimese kombel hautatud juurvilju kalaga. Ainult kohvi tahaks metsikult, muidu on isegi chill, rohkem energiat ja parem olla, kui kogu aeg nägupidi mollis ei ole ja magusat ei söö. Nädalavahetusel tegid sõbrad mulle omletti ja andsid banaani, nii et kui väikesed rummikoksid välja arvata, hoidsin sealgi magusast eemale. Aga Riias on baar, kus cuba libret ÄMBRIGA müüakse ja kus on sellised vanakooli kuulutused, nii et patt oleks olnud seda mitte tellida:

Tagasi Tallinnasse saabudes läksime tuttavale bemmivennale ka autot näitama ja selle käigus selgus, et täitsa pekkis, auto kolmandat päeva juba käes ja mul polegi meeles olnud slaavi kükiga pilti teha – KÕIK teavad, et pole slaavi kükki, pole ka bemmiposti. Minu hädakisa peale leidsid poisid mulle keset ööd kenasti valgustatud koha, ajasime ninad kokku ja kõik asjad korda, et te ei peaks kõrgkvaliteetse pildimaterjalita olema. Natuke muidugi kripeldab nüüd, sest Meelise autol on ilusamad veljed. Kükiproff on ta ka ilmselgelt, kadedaks ajab. Aga see-eest pole tal roolisoojendust, talvel peab nagu mingi viimane mats kindad käes rooli hoidma. Kõik on kenasti tasakaalus.

TLDR: Auto oli tore, reis oli tore, kõik jäid terveks, sõbrad on jätkuvalt toredad, kevad tuleb. Olge tugevad.

P.S. Ainus aprillinali, mille ma sain oli selline. Selle kohta käib taas see ameeriklaste populaarne ütlus, et it’s funny because it’s true.