Murdsin iseendale antud lubadust ja ikkagi kaalusin end täna hommikul – ja olin kilo alla piirväärtuse! Muuhulgas tuletaksin meelde, et piirväärtus pole minu jaoks mitte see, millelt ma dieeti alustasin, vaid suhkru ja jahu ja maasikavahu panime kappi ära ikka selle pärast, et ühel tormisel hommikul näitas kaal ootamatult kaks kilo ÜLE selle. Olgu neetud rikkad IT-firmad ja nende tasuta kakao ja saiakesed!
Nagu igas tõsiseltvõetavas teadusartiklis ikka, alustame esmalt kasutatavate terminite defineerimisest. Mul on nimelt enda jaoks paigas vastuvõetavad piirväärtused, mille ületamisel ma enam rahul pole. Näiteks ideaalis võiks kaal küll olla alla 60 kg, aga 62 on piirväärtus, millest me seda igatahes üle ei lase (või noh, nagu näha, ikka laseme vahepeal). Tahaks minna tagasi 58 peale ja 60 piirväärtuseks jätta. Vähemalt suveperioodiks, talvel plastiku peal võib veereda ka. Sama põhimõtet kasutan lõuatõmmetega. Igal esmaspäeval on testpäev, kus tehakse viis maksimumseeriat – mida suurem number, seda parem muidugi, aga lõuatõmme on eraldi osaoskus, ainult ronimine seda otseselt ei arenda. Nii et vahepeal juhtub, et kui ma keskendun muudele asjadele, siis maksimum langeb. Selle pärast on paigas piirväärtus 10, mis peaks olema igal ajahetkel, ka pärast magamata ööd, haigena ja täis peaga tehtav. Kui peaks ühel ilusal esmaspäeval juhtuma, et hakkan lõuga tõmbama ja teen ainult 9, on aeg kaalu peale astuda, elu üle järele mõelda ja vajadusel treeningus korrektuure teha, sest ilmselgelt on jõud kuskile kadunud. Ühel hetkel tahaks piirväärtuse 15 peale nihutada, aga me ei ole veel nii kaugel ja ilmselt just lõuatõmmetele keskendumata ei jõua sinna ka, aga see pole hetkel prioriteet.
Teiseks. Kui ma ütlen “dieet” ei mõtle ma mahlapaastu, vaid ma söön ikka nii, et kõht on kogu aeg täis, lihtsalt ei tarbi hetkel lisatud suhkrut (st ei joo aprillis näiteks kohvi ka, sest must kohv pole minu teema) ega küpsetisi (st must leib toidu kõrvale on soovi korral okei, aga koogid ja valge sai jms kasutu kraam jäävad minust puutumata). Niisama üritan ka teha tervislikumaid valikuid, ei tee õhtusöögiks igapäevaselt pastat, vaid pigem näiteks kanasalatit. Töö juures söön hommikusöögiks toorsalatit või näiteks keefiri ja banaani, päeval kahe paiku tatart või hautatud juurvilju mingi lihaga. Enne trenni üldiselt puuvilju ja pärast trenni lahjat kohupiima (kõrge valgusisaldusega, sest lihased). Kui õhtul kell kümme on kõht tühi, olen sunnitud pähkleid/õuna sööma või keefiri jooma, sest teine valik oleks korterikaaslase tuuletasku, mis ei lähe mitte. Aga kui kõht on tühi, söön alati. Ja enesetunne on tegelikult tunduvalt parem kui narkomaanina elades, sest kohv ja suhkur löövad küll energiataseme natukeseks üles, aga tulevad varsti kolinal alla ka. Praegu on hulga stabiilsem. Õnneks on mul väga vastutulelik ja kohanemisvõimeline keha, kui ta saab aru, mida temalt tahetakse, teeb ta kähku vastavad korrektuurid.
Tööpäevadel on lihtne, sest harjumus jne. Nädalavahetused on mul üldiselt sellised, et hommikusöögiks pannkooki ja siis lõunaks kooki ja õhtuks midagi head. Nii et nädalavahetusel ei tahtnud end liigselt tagasi hoida, aga tegin mõistliku inimesena hommikusöögiks omletti (okei, reedel tegin, laupäeval tehti mulle, meil on ikkagi kõik võrdne), sõin lõunasöögiks kohupiima, nälja korral banaani ja õhtul EI söönud poiste nachosid ning ei võtnud juustukattega pitsalõiku, vaid tavalise. Mul on kahtlane tunne, et minu “dieet” kõlab nagu paljude teise igapäevaelu. 😀
Kaur küsis just kommentaaris, miks ma üldse dieeti pean. Ma tegelikult olen oma kehaga igati rahul, päriselt. Kui ma hommikul poolalasti vetsu tatsates suurest peeglist möödun, siis mulle suht meeldib see, mida ma seal näen. Eks me oleme juba pikalt teineteisega koos elanud ka, nii et olen leplik ja armastan teda sellisena, nagu ta on, ka pehmematel päevadel. Ja nii kaua, kui jutt välimusest käib, ei meeldi mulle tegelikult kaalumine üldse. Ülalolev pilt Pinkist on hea näide – kaalunumber ei ütle sulle mitte midagi, sest näiteks Pink (160 cm) oma 72 kiloga oleks ametlikult rasvunud. Ta on lihastega ja pisut pehme, aga no rasvunud ta küll ei ole. Mina oma ca 60-ga olen ametlikult jeeli-jeeli normaalkaalu ülemises otsas, sent puudu ülekaalulisusest. Ja teie kohta ma ei tea, aga mina vaatan siin oma pilte ja videosid ja ei leia, et ma vaal välja näeksin. Isegi ujumas julgen käia. Lisaks naiste kaal nagunii kogu aeg kõigub, nii et jälgida saab ainult mustrit, mitte ühe päeva numbreid.
https://www.instagram.com/p/BSc0j8Jgvfm/?taken-by=ellavateyoga
Aga toitumist jälgin ma selle pärast, et minu hobid on kõik sellised, kus madalam kaal ANNAB eelise. Ma võin olla tugev, aga kui me paneme minu ja Reeda kõrvuti kangile rippuma, siis ma kahtlen, kas minu jõud teeb tasa need 10 lisakilo, mis mul temaga võrreldes on. Võtame nüüd kangi ära ja paneme meid rippuma hoopis pisikestesse õnarustesse, kust me hoiame kinni ainult räige sõrmejõuga, nii et muudest lihastest pole palju kasu – ja tal on kohe tohutu eelis. Sellises olukorras loeb sõrmejõu ja kaalu suhe, nii lihtsalt on, gravitatsioon ei tee järeleandmisi. Joogas on palju tasakaaluasendeid, kus kogu raskus su õlgade kohale jaotub. Kalisteenikas (tahaks selle kohta ilusat eestikeelset väljendit, aga oma keharaskusega treenimine läheb pikale), kust ma lõbu pärast harjutusi teen, tuleb kogu seda raskust ringi liigutada. Seega vähendab madalam kaal kohe vigastusteohtu – kasvõi kätelseisus ei ole mitte ainult lihtsam seda teha, kui ma viit kilo vähem pean üleval hoidma, vaid ka õlgade ja randmete vigastusoht on tunduvalt madalam. Kui tahad end liigutada nii, nagu see tädi ülemises videos, pead vähe kaaluma ja hästi painduma. Mul ei ole selline kehatüüp, et mul oleks võimalik kümme kg alla võtta ja ikka inimese moodi välja näha ja toimida. Küll aga on mul võimalik liigselt lihasjõudu kaotamata kaalu mõistliku toitumisega praegusest madalamal hoida, minu lihased on siiski pehme mugava polstriga ja mu kaal on eelmise suvega võrreldes kõikunud ca 5 kg ulatuses, olles praegu kuskil seal keskel. Ja kui te mõtlete 5 kg käeshoidmise peale (spordivõhikutele: raskem kui kaks suurt kokapudelit kokku), siis seda ikka on juba. Kui kaalu all hoian, tean, et mu probleemid võivad tuleneda kehvast kehatunnetusest, kinnistest puusadest, selja vähesest painduvusest ja sajast muust asjast, aga see üks (tegelikult kõige lihtsamini kontrollitav) faktor on enda jaoks optimeeritud. Eelmisel suvel hoidsin end 58 peal ja ütleme nii, et selles kaalus on suht mõnus kivi peal ahvida, nii et umbkaudu see on selle suve plaan ka.
Ehk siis: need olid need põhjused, miks ma hetkel ei söö nagu loom, ja minu jaoks on need head küll.
Pärdikute päevaraamat 