Ma olen praegu tõsiste asjade pärast pisut närviline, nii et kirjutan teile hoopis trennist, et mitte nende päris asjade peale mõelda. 😀
Näiteks avastasin joogas, et silda tehes ei ole enam nii valus ja ebameeldiv end õlgade suunas lükata ja lasin huvi pärast Sirgil pilti teha. Ja vaata imet, siin on lausa imeline areng toimunud! Selgelt on näha, et selg on rohkem lahti ja õlad liiguvad paremini. Sellest, kuidas see poos päriselt peaks välja nägema (käed päris sirgu, selg normaalselt painduv), on asi veel kaugel, aga vähemalt võime arengust rääkida. Mul on endal kusjuures tunne, et kätelseisu harjutamine on siin kõvasti kaasa aidanud. Mu treener tuli abivalmilt mainima, et näha on ka see, et ma olen uue pildi peal hulga ümaram – mul oligi hetkeks juba meelest ära läinud, miks mul Tallinnas nii palju normaalsem ja rahulikum elada on.
Kätelseisu endaga läheb kusjuures ka üsna kenasti. Selle harjutuse ajal näiteks suudan ma end ise (harjutuse point on see, et inimene hoiab kätt sirgelt, ei toeta ega suuna sellega, vaid vajadusel ütleb, kuhu poole end kallutada) vabalt mingi 30 sekundit kätelseisus hoida ja suunata. Nii et minu teooria on, et korralikust PÄRIS kätelseisust lahutab mind pigem mentaalne blokk, füüsiliselt peaksin ma juba suht valmis olema. Aga no mis sa ära teed, eks me siis nii kaua võimleme, kuni sellest üle saame, ma ka ei oska muud välja pakkuda praegu. Vaikselt igatahes liigub õiges suunas.
Pärdikute päevaraamat 