faith

Narkomanõ

Teen alustuseks kohe ära oma esmaspäevahommikuse feministliku vigina. Jälgin mina ühte joogapiffi internetis, kes oli rase, eks. Nüüd enam ei ole, sünnitas viis päeva tagasi. Ja ma juba enam ei suuda, lõpetasin ära ta jälgimise, sest minu jaoks on see, mida selle lapsega tehakse, NII kohutav. Esiteks mässiti talle juba sünnitusmajas roosa lehv ümber pea, sest otsekohe on ju vaja selgeks teha, et ta on naissoost – see trend on muidugi jätkunud, ka iga jätkuva pildi peal on tal mingi lehviga (iga pildi peal mõistagi erinev) asi peas, sest naiselikkus. Miks peab mingi pisike krimpsus ploom juba naiselik olema? Eile, kui piff oli ametlikult neljapäevane, lakiti esimest korda küüned ära … Isegi soorolle kõrvale jättes – miks talle keemiat peale määrida, kui tited on tuntud selle poolest, et kogu aeg on sõrmed või varbad suus? No tõesti ei taha ootama jääda, kas esimene kulmukitkumine tuleb sel nädalal või hiljem. Ja ma trükin seda praegu lakitud küüntega, aga see on siiski minu vaba valik ja minu enese tahte väljendus, et need värvilised on. Miks peab seda ometi tegema tombule, kes ise ainult und, toitu ja kallistusi tahta oskab …

Aga toitumisest. Te ei kujuta ette, kui raske nädalavahetus oli. Esimesed kümme päeva polnud suhkrus üldse probleemi, koogid jms väga ei tõmmanudki, suhkruvajaduse sai puuviljadega kenasti rahuldatud, aga see ilma kohvita elamine tahtis küll ära tappa. Esimesed paar päeva olid rasked, siis sain kenasti nädal aega selle asemel vett juues hakkama ja terve eelmise nädala olin valmis kedagi kohvitassi nimel tellisega lööma. Korterikaaslased teevad hommikuti kohvi (ma pole kunagi hommikukohvi kodus joonud, ikka esimene tass alles tööl) ja selle lõhn tundub nüüd kuidagi eriti tugev. Ürita ise hommikul mediteerida, kui süljenäärmed vaikselt tööle hakkavad.

No ja reedeks jõudis kohale ka METSIK magusaisu. Ostsin viinamarju ja maasikaid, aga miski polnud nagu päris see. Ma ei tea, kas üldse keegi on nii pahura näoga viinamarja söönud varem. 😀 Olin täiega mures, sest pool kuud on alles ees + ideaalkaalust ka veel parajalt puudu. Mis ideaalkaalust, isegi sellest kaalust, millega ma oleksin valmis elama, on veel pool kilo puudu. Aga pidevas kreivingus (eestlastele – selles narkomaanidele omases ihas) ka ei tahaks olla.

Õnneks ärkasin täna täiesti uuelt lehelt. Ei ole mul magusaisu, kohvilõhn tundus meeldiv, aga mitte meelitav, üldse on kõik pöörfi. Äkki elan ikka üle selle kaks nädalat.

Ahjaa, mul pole õrna aimugi, mis tulevik toob, sest homme on viimane praktikapäev. Dun-dun-dun ja salapärane muusika.