Meil oli eile praktika viimane päev, nii et selline viisakam koogisöömine (ei-ei, mina sõin ikka viinamarja) ja muidu pidulikum üritus. Ma panin isegi kenasti riidesse, saime juhendajalt tagasisidet jne. Minu oma oli pm, et “loll sa ei ole, aga keskendumisvõimega peab vaeva nägema.” Mis, nagu te kõik teate, on sada protsenti tõsi (kui ma nüüd selle loll olemise koha pealt võin iseenda saba kergitada). Siingi olen ju kirjutanud, kuidas ma üritan tegeleda produktiivsuse suurendamisega. Natuke on isegi kasu olnud, oskan tiba kavalamalt end tööle meelitada, ja jõulisemalt sundida, aga päevad ei ole vennad ja tavapärasest rutiinist väljas (ERITI stressisituatsiooni sattudes) läheb alati tiba auru selle peale, et end üldse korralikult tööle saada.
Lahkumiskingitused ja embamised-käesurumised olid ka. Tieto kinkis meile logoga pudeli ja termokruusi. Teiste kohta ei tea, aga mina olin küll täiega sillas, sest esiteks oli mul uut veepudelit just vaja ja teiseks olen ma nii aeglane jooja, et kohv tee läheb alati tassis külmaks, enne kui mul isegi pool joodud on. Ilus värvilahendus ka, kuigi päris elus on need ikka päris rohelised, mitte sinised, nagu mu telefon valelikult väidab.
Ja meie kinkisime oma juhendajale karika. Ma selle pilti ei pane, sest ma ei viitsi töödelda, aga täisnime peale jätta pole ometi viisakas, äkki ta ei taha teie tähelepanu keskpunktis olla. Aga olgu öeldud, et oli sihuke parima juhendaja karikas. Tundus, et talle meeldis. Äkki lihtsalt naeratas viisakalt, mine võta kinni.
Negatiivse poole pealt tahaks kirja panna, et kuigi isegi kõik poolvõõrad inimesed käisid kallistamas ja edu soovimas, varjus meie tööruumi seksikas venelane häbelikult kööginurka. Kas ma näen tõesti nii ahistaja välja? Oleks korragi teda katsuda saanud … Mina olin omalt poolt KÕIK teinud, pea igal hommikul suutsin ikka “tere” suust välja suruda, kui teda nägin. Tema nagu üldse ei hooliks …
Aga pole midagi, küll ma sellest räägin terapeudiga pikemalt. Mis mu üldmulje nüüd tagasivaates siis praktikast on? Kas ma võiksin homme nooremarendajana tööle asuda?
Teisele küsimusele on minu vastus hetkel kindel ei. Nii palju, kui teiste inimestega rääkinud olen, tundub, et kogu praktika peale on ehk paar inimest, kes selleks hetkel valmis on (kuigi mingisse ametisse tööle saavat väidetavalt ca kolmandik, aga seda oskan paari päeva pärast täpsustada). Aga ma arvan, et keegi peale kõige nooremate ei uskunudki, et meist 14 nädalaga karmid arendajad tehakse, reklaam on reklaam ja reaalsus on reaalsus, eks. Seda enam, et kursuse aluseks on osaliselt eeldus, et kõigil on rikas Kanada onu, kes neid kursuse jooksul üleval peab, nii et päeval käid koolis ja õhtul kodus kordad või töötad iseseisvalt. Mina läksin sinna eelkõige sooviga a) näha, kas programmeerimine üldse sobib mulle, ja b) targemaks saada. Programmeerimine on jätkuvalt huvitav ja hulga targemaks sain ma ka. Nii et minu jaoks täitis kursus oma eesmärgi.
Mis mulle isiklikult ei sobinud, on praktika ülesehitus. Teoorias õppisime Javat, eks. Praktika ajal ei töötanud me Javaga, ega isegi mitte õppinud JavaScripti, vaid pidime viimasega kohe tööle hakkama. Ma olen süstemaatiline inimene, ma ei oska kuskile sukeldudes kohe kroolima hakata, ma pean enne kaldal soojendusharjutusi tegema. Mis oli maailma kehvim näide, sest ujumine on see üks asi, kus ma iial sooja pole teinud, aga saate aru küll. Kui ma õpin uut keelt, ükskõik kas inim- või programmeerimiskeelt, tahan ma enne enda jaoks tabeleid ja diagramme joonistada ja lihtsamaid konstruktsioone läbi harjutada, et seeläbi keele loogikale pihta saada. Siin anti meile ette täiesti valmis olev süsteem (st tehti seda, mida koolis kunagi ei tehta, näidati meile “halba” varianti ja öeldi, et ärge teie nii tehke, sest see süsteem oli osaliselt aastast 2006) ja öeldi, et õppige tundma. Minu meelest eeldaks see kasulikumaks toimimiseks natuke rohkem eelteadmisi, kui meil oli. Kuna ma praktika esimese poole ajal tegelesin selle hiiglasliku tõlkega, sest mul on kulukad hobid, nagu söömine, ei jäänud kodus eriti seda diagrammijoonistamiseaega ka + olin pool ajast kurnatud. (Kõige kurvem on see, et selle rabelemise tulemusel mul PRAEGU on raha, aga kui uue praktika algus kuu aega edasi peaks lükkuma, olen ma jälle vaene ja pean ikkagi selle kõrvalt kohe tõlkima ka.) Nii et ma ei ole enda sooritusega sugugi nii rahul, kui võiks, sest ma tean, et ma oleksin pisut paremaks võimeline. Praegu oli natuke liiga tihti selline treenitud ahvi tunne, et guugelda ja kopi ja peisti, aga tegelikult aru tihti ei saa, miks see uus rida nüüd asja paremini tööle paneb. Ma saan aru, et kasulik on ikka, sest ühel hetkel tekib süsteem ja tunnetus, aga ma olen ikka seda tüüpi inimene, et teooria ja praktika peavad käsikäes käima, kummastki üksi jääb natuke väheks.
Küll aga olen ma jätkuvalt väga rahul praktikafirmaga ja juhendajaga, kes tõesti andis oma parima, et üritada meile midagi selgitada ja meid jõudu mööda harida. Ta oli suisa nii abivalmis, et andis meile praegu ülesandeks ussimängu tegemise ja lubas sellele tagasisidet anda (kuigi ametlikult on praktika ju läbi). Nii et Kauri ei jõua ma ära kiita, tema on väga tore. Hammustamiseks antud tükk oli lihtsalt minu jaoks konkreetsel ajahetkel natuke liiga suur, et seda kõige mõnusamalt ja kasulikumalt läbi närida.
Samuti olen ma rahul sellega, et saan nüüd programmeerimisest tervikuna hulga paremini aru ja kujutan nüüd ette, kuidas seda iseseisvalt edasi õppida – mida ma kindlasti kavatsen teha, kui mul ei õnnestu kohe IT-ga seonduvale tööle või järgmisele praktikale minna. Kuigi esimesel juhul oleks see ilmselt mitte otseselt programmeerimisega seonduv töö, nii et ka selle kõrvalt tahaks programmeerimisoskuste süvendamisega jätkata, et minustki ühel päeval asja saaks. Praegu on uus Pythonikursus ka pooleli, testid on mul tehtud, aga esimese kahe nädala ülesanded kõik tegemata, mõtlesin, et teen rahulikult, kui enam praktikaga tegelema ei pea, saab keskenduda. Iseenesest lubati meile koolitusel, et kedagi ilma peale ei jäeta ja vajadusel saadetakse järgmisele praktikale edasi (mis oleks ka TÄIEGA äge), aga koolitusfirma koosolek on alles homme. Nii et ilmselt oskan mõne päeva pärast juba hulga täpsemalt rääkida, mis minust edasi saab, praegu laperdan nagu leht tuules, ei tea sedagi, kuhu linna ma satun. Mitte et see mind ennast väga segaks, hakkan nipernaadieluga juba vaikselt ära harjuma. Kas võõrustajad ka nõustuvad, ei tea, nii et neljapäeval lähen ilmselt vähemalt mõneks ajaks oma koju tagasi, sest otseselt kohustusi hetkel Tallinnas pole.
Aga kõik IT-koolitust puudutav on niivõrd lai teema, et kui ma unustasin midagi kirjeldada või kui teid mõni asi täpsemalt huvitab, siis küsige ja vastan. Kokkuvõtlikult oskan ainult öelda, et äge oli, tahaks veel. 😀
Pärdikute päevaraamat 