Taas uhkelt diplomeeritud

Kuna ma ise olen juba tööl käinud, ei olnud ma siiani Vali IT! koolituspaika oma diplomi järele jõudnud. Eile üks sõber astus abivalmilt läbi ja tõi selle ära – ja sain lisaks ka meeldiva üllatuse, selgus, et olin kingituseks saanud sellise raamatu:

See on tegelikult täiega naljakas, sest olin just ise läbinud samanimelise veebikursuse, aga käisin vaatamas, kursusel räägib sell nimega Cory House, nii et tundub, et lihtsalt sama teema. Aga väga lahe. Ja kõigile teistele, kes mõtlevad, kas sügiseks kandideerida või mitte, siis mina küll soovitan. Lahe oli ja targemaks sai.

kordamine on tarkuse ema

I could get perfect radio coverage with the help of this very happy #dog

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kõige tähtsam uudis – Atu opp läks väga kenasti ja lisaks sellele on tal oma vanuse kohta väga ilusad hambad. Ta on mul nii tubli ka, et päeval saab ilma kraeta olla ja puha.

Tähtsuselt järgmine – tegin eile ikka üle kolme minuti planku ära, sest oli vaja ühest tüübist parem olla. Ehk siis olin suisa võitja, sest kõige karmimad poisid ei viitsinud osa võtta. Oleks veel 30 sekundit vähemalt hädaga välja venitanud, aga kuna ma juba võitsin, ei olnud väga motiveeritud seal edasi värisema. Ehk siis katseliselt tõestatud, et tavaline õpitav osaoskus nagu iga teine – ja nagu iga lihastega seotud võimekus, areneb mul kiiresti. Võtsin kohe auhinnaks suure õuna selle peale.

Ja teie olete ka väga tublid, mu postituse peale on üle saja inimese plankima kukkunud. Isegi mu vanemad lubasid kodus proovida. 😀

Aga kordamine ON tarkuse ema ja mitte ainult teoreetilistest teadmistest rääkides. Tuletasin endale siin eneseanalüüsi raames meelde, et enne igat tööpäeva ja igat trenni tuleb endale konkreetne eesmärk püstitada. Mitte hulluks minna on ka väga hea eesmärk, kuigi tuleks konkreetsemalt sõnastada (no näiteks, et kui väga stressirohke on, istu viieks minutiks omaette maha vms). Mul on trennis isegi partneriga selline rituaal, et me räägime trenni alguses läbi, mis radade või harjutustega me tegeleda tahame ja milleks – aga partner on hetkel vigane, nii et olin selle köie rõõmsalt lohisema lasknud ja ronisin omaette põhimõttel “tahaks seda asja ära ronida – ja ärme noid radu tee, sest need on vastikud”.

Seega läksin reedel teadlikult trenni plaaniga võtta ette just need rajad, millel ma olen kas ebaõnnestunud või mille ma olen paar korda ära roninud, aga siis kõrvale jätnud, sest need tunduvad mulle ebameeldivad ja ma ei taha neid tihti teha, sest on vaja end vastikusse asendisse väänata või kuskil totras kohas balansseerida vms. Tegelikult tähendab see muidugi seda, et JUST neid radu tuleks iga kord teha, sest nagu ütleb Hörst:

Most important, strive to develop good technique by repeating moves (and entire routes for that matter) until you can climb them smoothly and efficiently. Remember, success by way of thrashing up a climb is really a failure when it comes to learning – it wires bad habits of movement into the brain, thus developing bad technique rather than good technique!

Nii et tegin seda koledat punast (mis oli v4 muide) uuesti ja ilusamini. Sai küll parem ja häbitunne kohe hajus vaikselt. Kuigi siin on muidugi see ka, et tuju oli ette juba sobiv, sest reedeõhtune endorfiinilaks ja koeraga seotud head uudised jne. Reedeti on hea ronida ka, kõik teised on väljas joomas. 😀 Mina käisin trennis ära ja tulin maale koeral käppa hoidma. Ainult natuke veel ja saab temast linnakoer.

Aga vaadake kui hea laul (alt-J, “In Cold Blood”):

P.S. Kas pole tore, et Võrno, kellel lihtsalt polnud raha, et eksnaisele võlga maksta, selle siiski makstud sai? Leidis maast juhuslikult 40 000 eurot vist ootamatult. Aga lahe, et leidis muidugi.

P.P.S. Tervitan ka Mihkel Kunnust ja soovin talle rahulikku nädalavahetust.

Hörst “Training for climbing”

Sõber ostis endale sellise ronimisraamatu, aga kuna tema ise läks parajasti Horvaatiasse kaljusid vaatama, kiskusin ma selle tal vägisi käest ja hakkasin hoopis ise lugema. Meeldis, isegi väga meeldis, ja mul on juba pikaajaline ronimisraamatu kriitilise lugemuse kogemus. Saagu-saagu, ma kirjutan, olulisemad asjad ka siia üles. Raamat oli 300 lk, nii et hoiatan ette, et kui sind ronimine ei huvita, siis ära loe. 😀

Jätka lugemist

Väga oluline küsimus

plank

Kaur tuli minu käest küsima, kuidas ma ometi nii vähe plankisin, ise peaks ju tugev olema (pekki mine, ma olen TÄIEGA tugev, need pole lihtsalt otseses korrelatsioonis + täna tegin juba 2.15 ja mis mõttes ma õigustan ennast, ei õigusta!!!). Nii et palun visake nüüd minu nimel kõik natukeseks põrandale stopperiga (telefonis on ka, äratuskella kõrval) pikali ja teeme tiba statistikat. Korrektne asend on näidatud ülaloleval pildil. Teen naistele ja meestele eraldi polli, sest minu loogika on, et ülakehajõud võiks plankimist ka mõjutada. Kel huvi, võib muidugi kommentaari ka jätta (teemal “kolm minutit, aga olen parajasti rase/purjus/unes”).

Muuhulgas, täiega raske on ikka see IT-asjandus. Nägin just räiget vaeva, et saada küsitlusse just nii palju ridu – selgus, et miskipärast on küsitluses igati ok alustada rida > märgiga, aga < märgiga alguse kustutab maha. Siis üritasin kasutada väikeseid küsitlusi ja panna kaks tükki kõrvuti – tutkit, brat, nii tema on ja nii tema jääb. Hakka või uskuma, et Nelel (minu enam mitte nii anonüümne kirjasaatja Tallinnast) on õigus, kui ta ütleb, et WordPress on kohutav platvorm ja normaalne inimene koliks. Frustreeriv.

Mu hingehobu korskab õllesaali kaertes

Nagu mõni juba teab (Mad oli mulle isegi kingituse saatnud – aitäh, Mad!), on mul täna sünnipäev. Ma olen nii palju söönud, et vihkan end juba vaikselt, sest ma olen tegelikult kurguni täis, aga kõik oli nii hea. Homsest hakkan vist paastuma, sest ei taha enam toitu näha ka. Ilma naljata, muudkui joon vett praegu – ja suhkur lööb peale seda väikest tippu energiataseme ikka korralikult alla. Nii et kuluks ära küll jälle võõrutus. Iseasi muidugi, kas ma hommikul veel sama moodi arvan. Aga selline rahulik sünnipäev, keegi ei oksendanud ja keegi ei saanud tappa. Vanus tuleb peale, noh.

Lisaks sellele oli mul ka kolmas tööpäev uues kohas. Tööst enesest ei saa ma veel eriti rääkida, sest siiani olen peamiselt õppimisega tegelenud, aga räägin siis töökohast. Keskkond tundub just mulle sobiv, näiteks on meil igapäevane plankimisvõistlus (kusjuures ma pole ainus piff, kes kleidi ja sukkpükstega selle jaoks kohale ilmub). Mina olen mõlemal päeval (eile jäi ära) kaks minutit teinud, mis on vastuvõetamatu, sest kodune rekord on mul 3.15, nii et homme testin, kas pükste ja tavaliste sokkidega on parem (minu isiklik teooria on, et sukkpükstega tahavad varbad ikka tiba libiseda). Aga no meil on ka üks asiaat, kes on eluheas vormis ja plangib probleemideta kuus minutit – ja ei võtnud tükkigi mu sünnipäevakoogist, sest ta kartvat paksuks minna. Lubasin juba, et järgmine kord võrdsustame seda plankimisvõistlust sellega, et kui minu katse läbi saab, istun talle selga ja topin vägisi kooki suhu (mulle omaselt näitan ka töö juures kohe oma suurepärast huumorimeelt, seda, mis ma siis ütlesin, kui ülemus lubas kellelegi, et kohtleb mind, nagu ma oleksin one of the guys, ei hakka ma siia kirja panema).

Oih, jälle hakkasin ma trennist rääkima, aga no mõte oli, et üldse hoolitsetakse inimeste füüsilise tervise eest, võimalus soodukaga trennides käia ja eriti odavalt firmas kohapeal massaaži saada jne. No ja nagu te ilmselt taipasite, tehakse rõvedat nalja, nii et hea kodune tunne on. Peamine probleem on hetkel see, et uut informatsiooni on nii palju, et ma olen kõik need õhtud järjest koju jõudes täiesti KURNATUD olnud, sest no aju ei jaksa lihtsalt täistuuridel töötada kogu aeg. Olen praegu mitu päeva järjest täie hooga ainult lugenud, lugenud, lugenud. Rääkimata sellest, et absoluutselt kõik on uus, isegi töövahend on Mac, nii et pean pisut ümber õppima ja ei tööta igal pool automaatselt need samad nipid mis Windowsiga arvutites, kuigi olulisimad igapäevaselt kasutatavad asjad on muidugi nüüdseks selged (no ja kuvatõmmiste tegemine, mida minu töös pidevalt vaja on, ON siin lihtne, ja ilus on see ka, selles mõttes ei saa kurta).

Inimestest. Kõige ägedam oli esimesel päeval see, et neil on seal PÄRIS GURU. Nagu ma ei tee nalja, sellist asja ei mõtleks välja. Neil on seal pikajuukseline habemega indialane, kes küsis minu käest väga rahulikult, mis spordiga ma tegelen, ja siis ütleb, et tema hobi on see, et ta üritab 24 tundi päevas mediteerida. Iga päev ei tulevat välja, aga parematel päevadel läheb päris kenasti. Point siis selles, et mediteerimine on oma olemuselt teadlik olemine / hetke tajumine ning selleks ei pea jalad risti maas istuma ja silmi kinni hoidma, kergem on lihtsalt, kui uut infot kogu aeg juurde ei tulva. Aga no kõik mungadki räägivad, et vabalt võid nõusid pestes jne ka mediteerida, mul oli näiteks üks tore japsist sõber, kes koristas ja tegi süüa jne väga meditatiivselt, oli näha, et keskendub hetkele. Seda sain ka kohe teada, et mina ei jõua valgustuseni, sest ma söön kana ja teisi elusolendeid süües ei saagi tõelise mõistmiseni jõuda. Mis on ilmselt ka tõsi, aga ma olen praegu oma poole kohaga valgustusega ka suht rahul, kõik ei peagi kohe nirvaanasse trügima.

Ahjaa, see tüüp, kes plankimiskunn on – tema nimi tähendab eesti keeles raudsüdant, iidne sõduri nimi. Suhtumine on ka selline omapärane. Madile ta raudselt meeldiks. Nii et huvitavaid tüüpe on siin küll ja veel. Ehk siis mina olen megarahul, kõik on imelikud, nagu ma isegi.

Mis ma olen õppinud? Kui mitte ainult sellest firmast rääkida, siis olen viimase poole aasta jooksul õppinud näiteks seda (õnneks ainult ühe sõbraga rääkides), et kui jutuks on raspberry pi, ei tasu rõõmsalt käsi kokku lüüa, sest süüa saab, sest see pole mitte vaarikapirukas, vaid pisike (ühest trükkplaadist koosnev) arvuti. Mis iseenesest on lahedam kui vaarikapirukas, aga mulle meeldib teada, miks ma parajasti käsi kokku löön. Aga ka siin olen ma nende paari päevaga juba metsikult õppinud tehnilise inglise keele, erinevate programmide ja tehniliste nõuete kohta. Tahaks selle nädala lõpus või järgmise alguses juba päriselt midagi TEGEMA hakata.

P.S. Nüüd võin julgelt öelda, et “Ameerika jumalate” sari on MEGAÄGE. Kõigile soovitan.

Ei saa me Hannes Võrnota

St Eesti meedia ei saa, mina leian, et kõigi elu oleks õnnelikum, kui me ei peaks sellistest troppidest üldse mitte midagi kuulma. Eesti Päevaleht avaldas pika intervjuu Hannes Võrno eksnaisega (mitte abikaasaga, sest kristlike ideaalide lipulaev ei armasta pühendumist), Häli Veskaruga. Asja rikkus veits see, et intervjueerija oli Ingrid endine Tähismaa, kellel on kohutavalt imal stiil ja kes ilmselgelt näeb ränka vaeva, et mingeid eelmise sajandi soostereotüüpe taastoota (esimese asjana mainitakse ära, et Häli on “fantastiline ema”, “ennastohverdav”, “pere heaolu ja õnn oli talle elus kõige tähtsam”, ja kogu artikkel on samas stiilis, “naised ikka kannatavad, et peret koos hoida” jne) – no näiteks milleks mainida, et Häli on suurepärane kokk? Kas siis, kui Häli ei koristaks ja ainult kartuleid oskaks praadida, oleks okei talle mitte tema rahalist panust välja maksta ning lapsed elatisest ilma jätta? Püüa olla veits, Ingrid. Aga kuna härra Võrno kirjutas hiljuti 400 lk raamatu, mis rääkis ainult sellest, kuidas kõik teised (nimesid nimetades ja kõiki sõnnikuga üle kallates) on halvad ja tema üksi on elus kõik õigesti teinud, on väike vastulause minu meelest omal kohal.

Millest artikkel räägib? Noh, kui kogu see pikk eepos lühidalt kokku võtta, räägitakse sellest, et Võrno polevat mitte ainult emotsionaalselt vägivaldne võimukas troll, vaid lisaks keeldub pärast lahkuminekut ka kooliealisi lapsi rahaliselt toetamast. Võrno lubas küll naisele kinni maksta 40 000 eurot, mille see omal ajal maja sissemakseks maksis (maja, kus Võrno nüüd elab, samas kui naine elab koos ühe pojaga ahiküttega korteris, kus süüa saab teha ainult puupliidil), kuid pole seda siiski paari aasta jooksul teinud. Põhjenduseks toob ta selle, et raha lihtsalt ei ole (haha) ning maja müüa ei saa, sest Häli “pole talle kunagi kodusoojust pakkunud” (ning pole seega ka oma raha ära teeninud? st ma ei saa hästi aru, kuidas see kuidagi loogilises seoses peaks olema). Seaduse järgi oleks Hälil muidugi õigus tunduvalt rohkemaks kui 40 000 eurot (maja väärtus on ca 200 000), aga selleks tuleks Võrnoga kohtusse minna. Esiteks on Võrnol advokaatide jaoks rohkem raha ja teiseks jääb mulje, et Häli on selline tüüpiline Eesti naine, kes ei taha tülitseda ja leiab, et oma osa nõudmine oleks kuidagi häbiväärne ja et “ise hakkama saamine” on miski, mille üle uhkust tunda ka siis, kui  keegi on su põhimõtteliselt paljaks varastanud (mõelgem nüüd kõigile neile eestlannadele, kes põhimõtte pärast elatist ei küsi, kuigi mitte ainult nende, vaid ka laste elatustase kannatab selle tagajärjel, toksiline tublidus on selle asja nimi).

Ahjaa, pereväärtustest veel. Kui Võrno missioonilt tagasi tuli, olevat ta viieks kuuks välja kolinud ja vaba mehena elanud – ja nüüd tuleb kirss koogil – aga selle kõige kõrvalt ikkagi musta pesu koju naisele pesta toonud. Naine muidugi pesi särgid kenasti ära ja andis tagasi. Viie kuu pärast tuli mees tagasi ja teatas, et ta kedagi paremat vahepeal ei leidnud, nii et õnnelik pereelu sai jätkuda. Parem ju ometi sitas suhtes kui rahulikult üksi. Oot, on ikka v? Õnneks sai isegi naispool aru, et tegelikult vist ikka ei ole, ja kõndis ühel hetkel ise minema (üürikasse Hannes õnneks vist enam oma pesu pesta ei saatnud, õppis ehk ikka ise pesumasinat kasutama, sõdur saab ometi igas olukorras ise hakkama (lakkamatu naer saalis)).

Kas see kõik on tõsi? Mina ei tea. Selle põhjal, kuidas Võrno on end ise ilmarahvale näidanud, usun küll. Kas see kõik, mis Võrno raamatus kirjas on, on tõsi? Mina ei tea. Aga ma TÕESTI ei taha, et selline mees poliitikas oleks. Järjekordne keskealine pereväärtustest rääkiv mees, kes laseb rahumeeli oma lapsel ahiküttega korteris elada ja ei anna naisele sentigi ka siis, kui see talle nuttes helistab. Täitsa tõsiselt, ma olen täiesti veendunud, et absoluutselt IGA mu eks toetaks mind rahaliselt, kui ma näljahädas oleksin ja küsima läheksin. Mina toetaksin igaüht neist ka. Sest me oleme normaalsed inimesed. Ja ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et sa elad kellegagi 20 aastat koos, aga sind ÜLDSE ei sega see, et tal raske on. Et su oma lapsel raske on. Sest mingi absurdne “autunne” või “said nüüd” on olulisem. Ja siis on terve hulk inimesi, kes leiavad, et sihuke võiks Viimsi vallavanem olla. Nagu miks? Ta ei hooli oma perestki ju, miks ta oma valijatest peaks hoolima?

Ahjaa, teiselt poolt – Võrno ise kirjutab oma raamatus, et naine ei kirjutanud talle piisavalt tihti ja piisavalt armastavaid kirju, samas kui tema ema kirjutas talle vahel suisa mitu korda päevas. Antagu nüüd mulle palun lahkelt andeks, aga ma hoiaksin mehest, kes oma emaga igapäevaselt kontaktis on (vahel mitu korda päevas!), eemale nagu katkust. Kergelt haiglane suhe emaga kipub tähendama ka ülikõrgeid nõudmisi ümbritsevatele naistele (kuigi emmega võistelda need nagunii ei suuda). Mkm, mehed võiksid olla iseseisvad, naised võiksid olla iseseisvad, inimesed võiksid olla iseseisvad. Kui inimesel on vaja, et keegi kogu aeg ta kätt hoiaks, on tal ka vaja, et keegi talle kogu aeg alt üles vaataks ja ütleks, kui äge ta on. Seda, et Hannesel on suur tunnustusevajadus, ütles ka Häli. Pole minu tsirkus, pole minu ahvid ja mina vaatan sellist asja ainult telekast.

Miks see on oluline? Sest viimasel ajal on meedias järjest mehed, kellel on Õigus. Kunnus peksab naist ja ütleb avalikult, et süüdi on feministid, ühiskond, sotsiaalne paratamatus jne. Oma naise ees ta avalikult ei vabanda, sest ta pole ju milleski süüdi. Mart Helme kirjutab sellest, kuidas ta naist pettis ja ei vabanda, sest tal on ju Õigus, ta hoidis peret koos. Noh ja nüüd on meil siis Hannes Võrno, kellel lihtsalt ongi alati õigus ja kes ajab juba mõnda aega internetis nii imelikku juttu, et kõik tuttavad ilmselt mõtlevad, miks Eestis küll kedagi kohustuslikus korras vaimsesse kontrolli ei saadeta. PTSD ja muud sellised koledad asjad ju.

Muide, iga päevaga veendun aina enam, et Võrnol tõesti ongi kas mingi vaimne häire või on ta jooma hakanud, sest näiteks oma Facebooki lehel kommenteeris ta ise seda lugu nii:

Võtad alandlikult argpüksi antud seeklid ja laulad ta soovilugu. Tuled mind ründama kattes end mu lähedastest kilbiga. Nagu oopiumiuimas Taliban. Nagu näkku naeratav küüditaja, kes võõras kodus saamahimuralt kilavate silmadega ringi vahib. See pole sul esimene kord. Jälgim, mida Jaak Joala mälestuse labastamiseks teha, oli samuti sinu “intervjuu”. Pohmellis ja pundunud silmadega avameelsus “milline oli Jaak isana”. Seegi oli sinu meelest ajakirjandus. Lood meestest, kelle nimi su lehte müüb kuid kes ei vasta ega kommenteeri su följetone. Nad on kas lahkunud või ei lasku nii madalale ja elavad siiski austusega oma armsate vastu sinu kiuste edasi. Eesti eest!

Maksa eksile võlg ära ja toeta oma lapsi rahaliselt, värd, mitte ära ulu internetis. Ja minu Eestiga pole sul mitte midagi pistmist, kui midagi Eesti eest teha tahad, võid uuele missioonile minna.

Aa, õige, ei või, sest a) sind löödi ju kaitseväest minema ja b) sa ei julgenud eelmisel missioonil väravastki välja astuda. Talibanist oled sina küll ainult päris sõdurite käest kuulnud. Nii et igise siis edasi, midagi see sulle ilmselgelt pakub.

P.S. Arvestades seda just mainitud väravast välja saamise osa, on see heroiline kaanepilt päris julgelt valitud. Kiidan heaks, seda teised sinusugused ostaksid.

Kevaaad

You can get away with sloppy feet if you just hold on REALLY tight. #bouldering #ellandvahe

A post shared by Rents (@rrrents) on

  • Rubriigid