Pingelised nädalavahetused

Sain oma empaatiavõime juttu kohe testida, sest läksin laupäeval ühe sõbraga ronima ja ta suutis endale küünarnuki liigesest välja kukkuda (õnneks trenni lõpus, ei läinud aeg raisku, eks ole). Sel ajal, kui meie kiirabisse helistasime, tõmbas ta selle juba jõuga ise õigesse kohta tagasi, aga üsna kole oli küll. Ja kui sõbraga juhtub, siis võtab hetkeks ikka sees värisema küll. Hirmus asi on see ekstreemsport, olge ettevaatlikud, lapsed.

Aga pühapäeval käisime me hoopis kahel mustlasperel külas. Nimelt olen ma ilmselt maininud, et Annika Haas tegeleb projektiga ikka edasi ja laseb lastel pilti teha. Järgmisel aastal ilmub üks ägedam raamat tema ja laste fotodega. Nii et käisimegi vaatamas, mis ühe Võrumaa pere lapsed aasta aja jooksul teinud on. Täitsa äge on ikka vaadata, kui palju tited ühe aastaga muutuda võivad, vanemad (12 ja 13) näevad juba välja nagu noored neiud jne. Väiksemgi on vahepeal juba kooli jõudnud ja natuke suuremaks saanud.

See on täpselt selline stereotüüpe murdev pere ka, kus kõik on korralikult integreerunud, pereisa käib tööl, kõik räägivad eesti keelt jne. Okei, see eesti keele osa oli mööndustega, lapsed räägivad tavalist eesti keelt (kõik on juba enne kooli lasteaeda pandud, et keele korralikult selgeks saaks), ema ka, aga isa räägib võru murret. 😀 See on päris naljakas, sest tegelikult on tegu Läti päritolu inimestega, kes on siia vist ca seitsme aasta eest tulnud (vanem tütar räägib igatahes veel läti keelt ka, nooremad enam mitte) ja ega keegi neist pole eesti keelt võõrkeelena õpikust õppinud. Aga ju siis isal on töökeskkonnas sellised inimesed, kes võro kiilt räägivad, sest sealt tuleb vahepeal ikka väga ehe murre. Tema on ka ainus, kes vahepeal mõne lätikeelse sõna sisse paneb, eriti seal, kus keeled sarnased on (näiteks ta ei ütle “vaja”, ta ütleb “vajag”).

Aga mis mulle väga muljet avaldas, on see, kui töökad nende tiinekad on. Mina selles vanuses küll sihuke ei olnud, ei tea, kas praegugi olen. Esiteks väikeste asjadega. Kui isa poest kraamiga tuli, otsis üks tütardest ise kohe taldrikud välja, kattis laua, lõikas koogi lahti, serveeris asju jne. Aga suurte asjadega ka, nende fotodel olid muuhulgas ise korjatud seened ja marjad ning isa kiitis, et põhimõtteliselt lapsed riietavad end juba oma raha eest – kõigile tundub iseenesestmõistetav, et kui on võimalik marjade, seente ja käbide korjamisega lisaraha teenida (jaa, käbisid ostetakse kokku, sest seemned!), annavad kõik pereliikmed oma panuse. Selline väga armas ühtehoidev seltskond. Lõpuks suruti meile veel kodutehtud moosi kaasa, nii et ma olen muidugi eriti meelitatud praegu.

Teise pere juurde ei olnud me vist juba kaks aastat jõudnud, nii et tüdruk tõi mulle kohe oma lõputunnistuse näha – ta nimelt oli vahepeal gümnaasiumi ära lõpetanud, mis pole mustlaste juures veel sugugi mitte igapäevane asi, nii et oli, mille üle uhke olla. Nende peres käivad peaaegu kõik Inglismaal tööl, tema ise oli viimasel kooliveerandil ka juba seal ning käis Eestis ainult eksameid tegemas. Põhjused muidugi väga proosalised, esiteks teenib rohkem ja teiseks:  “Eestis tihti ei taheta meid tööle võtta, sest me oleme tõmmud, aga seal peavad isegi rassistid meid valgeteks inimesteks!” Kõlab naljakas, aga tegelikult on tõsi, kui taustsüsteem on selline, et ümberringi on indialased ja mustanahalised, on üks mustlane lihtsalt keskmisest parema päevitusega valge inimene. See konkreetne pere on muidugi nii hele ka, et neid võiks vabalt näiteks lätlasteks pidada, peale vaadates saab aru, et eestlased ei ole, aga täpset rahvust on raske öelda.

Etnoloogial on ikka jätkuvalt oma võlu, hoopis teistsuguste inimestega kokkupuutumine tekitab ikka alati ka teistsuguseid mõtteid. Muidu ei oska paljusid selliseid asju tähelegi panna.

Advertisements
  • Kategooriad