Sain oma empaatiavõime juttu kohe testida, sest läksin laupäeval ühe sõbraga ronima ja ta suutis endale küünarnuki liigesest välja kukkuda (õnneks trenni lõpus, ei läinud aeg raisku, eks ole). Sel ajal, kui meie kiirabisse helistasime, tõmbas ta selle juba jõuga ise õigesse kohta tagasi, aga üsna kole oli küll. Ja kui sõbraga juhtub, siis võtab hetkeks ikka sees värisema küll. Hirmus asi on see ekstreemsport, olge ettevaatlikud, lapsed.
Aga pühapäeval käisime me hoopis kahel mustlasperel külas. Nimelt olen ma ilmselt maininud, et Annika Haas tegeleb projektiga ikka edasi ja laseb lastel pilti teha. Järgmisel aastal ilmub üks ägedam raamat tema ja laste fotodega. Nii et käisimegi vaatamas, mis ühe Võrumaa pere lapsed aasta aja jooksul teinud on. Täitsa äge on ikka vaadata, kui palju tited ühe aastaga muutuda võivad, vanemad (12 ja 13) näevad juba välja nagu noored neiud jne. Väiksemgi on vahepeal juba kooli jõudnud ja natuke suuremaks saanud.
See on täpselt selline stereotüüpe murdev pere ka, kus kõik on korralikult integreerunud, pereisa käib tööl, kõik räägivad eesti keelt jne. Okei, see eesti keele osa oli mööndustega, lapsed räägivad tavalist eesti keelt (kõik on juba enne kooli lasteaeda pandud, et keele korralikult selgeks saaks), ema ka, aga isa räägib võru murret. 😀 See on päris naljakas, sest tegelikult on tegu Läti päritolu inimestega, kes on siia vist ca seitsme aasta eest tulnud (vanem tütar räägib igatahes veel läti keelt ka, nooremad enam mitte) ja ega keegi neist pole eesti keelt võõrkeelena õpikust õppinud. Aga ju siis isal on töökeskkonnas sellised inimesed, kes võro kiilt räägivad, sest sealt tuleb vahepeal ikka väga ehe murre. Tema on ka ainus, kes vahepeal mõne lätikeelse sõna sisse paneb, eriti seal, kus keeled sarnased on (näiteks ta ei ütle “vaja”, ta ütleb “vajag”).
Aga mis mulle väga muljet avaldas, on see, kui töökad nende tiinekad on. Mina selles vanuses küll sihuke ei olnud, ei tea, kas praegugi olen. Esiteks väikeste asjadega. Kui isa poest kraamiga tuli, otsis üks tütardest ise kohe taldrikud välja, kattis laua, lõikas koogi lahti, serveeris asju jne. Aga suurte asjadega ka, nende fotodel olid muuhulgas ise korjatud seened ja marjad ning isa kiitis, et põhimõtteliselt lapsed riietavad end juba oma raha eest – kõigile tundub iseenesestmõistetav, et kui on võimalik marjade, seente ja käbide korjamisega lisaraha teenida (jaa, käbisid ostetakse kokku, sest seemned!), annavad kõik pereliikmed oma panuse. Selline väga armas ühtehoidev seltskond. Lõpuks suruti meile veel kodutehtud moosi kaasa, nii et ma olen muidugi eriti meelitatud praegu.
Teise pere juurde ei olnud me vist juba kaks aastat jõudnud, nii et tüdruk tõi mulle kohe oma lõputunnistuse näha – ta nimelt oli vahepeal gümnaasiumi ära lõpetanud, mis pole mustlaste juures veel sugugi mitte igapäevane asi, nii et oli, mille üle uhke olla. Nende peres käivad peaaegu kõik Inglismaal tööl, tema ise oli viimasel kooliveerandil ka juba seal ning käis Eestis ainult eksameid tegemas. Põhjused muidugi väga proosalised, esiteks teenib rohkem ja teiseks: “Eestis tihti ei taheta meid tööle võtta, sest me oleme tõmmud, aga seal peavad isegi rassistid meid valgeteks inimesteks!” Kõlab naljakas, aga tegelikult on tõsi, kui taustsüsteem on selline, et ümberringi on indialased ja mustanahalised, on üks mustlane lihtsalt keskmisest parema päevitusega valge inimene. See konkreetne pere on muidugi nii hele ka, et neid võiks vabalt näiteks lätlasteks pidada, peale vaadates saab aru, et eestlased ei ole, aga täpset rahvust on raske öelda.
Etnoloogial on ikka jätkuvalt oma võlu, hoopis teistsuguste inimestega kokkupuutumine tekitab ikka alati ka teistsuguseid mõtteid. Muidu ei oska paljusid selliseid asju tähelegi panna.
Pärdikute päevaraamat 
See võru murre tuletas ühe loo meelde.
Tädi-onu elavad Tartumaal ja seal nenda kandis olevat elanud (või on praegugi) üks ukraina või lõunavene päritolu mees. Oli Eesti suhtes patriootlike tunnetega ja tahtis kodanikuks saada ja kõik ümberkaudsed tahtsid ka, et ta kodanikuks saaks. Arvati, et tal ei tule keeleeksamiga probleeme, sest mees rääkis lõdva randmega puhast tartu murret.
Ja siis eksamil selgus, et ta jäi lugemis- või kirjutamisülesandega hätta. Mitte keeleoskuse pärast, vaid selgus, et ta on kirjaoskamatu.
Ja siis klatiti ja tehti kuidagi erand ja ta sai suulise eksami ja oma tartu murdega läbi, sest see pidi ju lõppeks olema keeleoskuse eksam, mitte kirjaoskuse oma.
Mulle väga meeldib, et klatiti ja tehti. Et osad inimesed on hirmus head, mitte nõmedad.
Mul eile ei olnud elroni kaardi peal piisavalt raha, et osta endale ja lapsele koju piletid. Kuna arvasin, et on, jooksin täiesti kokku, vaatasin kurvalt oma 50 senti sularaha ja … Piletimüüja müüs meile kahe sooduspileti asemel ühe täispileti, naeris ja ütles: “Pole midagi teha ju!”
Pärast mul tuli meelde, et mul on ju ka teine, poja elroni kaart rahakotis, kust saanuks 70 senti. Et ühe sooduspileti ostnuks peatusejagu kodu omast eemale ja siis teiselt kaardilt veel ühe, ühe peatuse oma … Aga sel hetkel oli mul küll ainult “mökk!” ja jube hea meel lahke klienditeenindaja üle.
Kui mind Tartus mõni ennustav mustlane “tülitab”, siis mul on pärast mõnel su espitsil kaasaskäimist tunne, et tahaks kohe hakata uurima, et kust ja kuidas ja mida ta ise oma tööst arvab jne. Ja ma ei saada neid enam puu taha ehkki raha ma ka ei anna (vabandus, et sularaha ei ole, on piinlik, aga enamasti ka tõsi). S.t ma ei ole nii koššer kui sina selles integreerumisküsimuses, eks, mäletad vist isegi. 🙂 Minu arust on ennustavad mustlasnaised isegi kenasti integreerunud ju – tunnevad oma turgu, müüvad oma toodet, teevad seda, mida (enda meelest) oskavad ja loodetavasti neile vähemalt soojal aastaajal see meeldib ka, mida nad teevad.
Haha, integreerunud mustlasnaine sõitis talvel mu kõrval üleköetud lõunaka ekspressis ja rääkis kogu tee, et ta ei mõista, kuidas ta tütar päev läbi ostelda suudab. Tütar on ilmselt mustlasomase kauplemisvaimuga siis, ema küll ei tundunud äritsemisvaimustuses olevat.
Sain siit blogist kunagi eelmine aasta juhuslikult teada, et Ameerika jumalad pannakse purki. Vaatasin nüüd esimese osa ära ja tulin tagasisidet sarjale lugema, aga seda siin polegi. Veel?
Haha, mul just pooleli postitus sellest.