Tegin eile saatusliku vea ja veetsin oma koeraga aega. Jõe ääres. Palju. Maikaga. Nii et tulemus paistab esimesel pildil. Täna üleni punane ja sügelen. Käisin hommikul esimese asjana apteegis aaloekreemi järel. Muidu polekski nii hullu, aga täna oli mu viimane töövestlus kõrgemate bossidega (reedel saab nüüd otsustatud, mida ja kus tulevik toob), nii et ilmselgelt ei saa sinna sellise näoga minna. Seega helistasin terve hommiku paanikas ilusalonge läbi, et leida mõnda, kus lavameiki tehakse, et seda vähinahka kinni katta. Te ei kujuta ette, kui raske on lambist jumestajat leida, üldiselt on need ikka ettetellimisel jne, nii et olin megarahul, kui Kristiinest ikka ühe leidsin.
Ja täiega hea töö – on küll paks meigikiht, aga ei paista oluliselt paksem kui neil piffidel, kes igapäevaselt meigituna ringi käivad. Ma manitsesin, et ma pean tagasihoidlik välja nägema, nii et ta eelkõige kattis mu parmupäevituse kinni, aga värvikasutusega hoidis end kenasti tagasi. Ja need mõned tunnid, mis mul vaja oli, püsis küll peal, mis sellest, et ma vahepeal nina nuuskasin ja sõin ning muid sihukesi jumalavallatuid asju tegin.
Ahjaa, et te jumala eest ei arvaks, et ma spordisärgiga läksin töövestlusele, hiilisin sel kiirel hommikul veel enne juuste kammimist salaja korterikaaslase sassis tuppa kleidist (ehk küll mõne staarblogija meelest persest väljatõmmatud, aga ikkagi oma!) pilti tegema, sest seal oli parem valgus. Kui vahele jään, lüüakse ilmselt hambad välja. Aga sihuke ta mul oli (hakka või peeglit pesema, jumala eest):
Nii et nüüd siis ootame. Nagu öeldud, enam ei lähe kaua, nii et eks jagan varsti teiega ka. See on natuke nagu abielu. Mitte selles mõttes, et 50% läheb aia taha (seda ilmselt ka), vaid selles mõttes, et mõlemad osapooled peavad aktiivselt valima ja mõtlema, mis just neile parim variant oleks ja millega nad oleksid valmis leppima. Mul enda jaoks on umbkaudu paika pandud, mille alusel mina valikut teen, eks näis, mida nemad arvavad.
P.S. Vaatasin “Ameerika jumalate” esimese osa ära. Natuke oli kaasajastatud, aga siiani üldiselt täitsa raamatutruu – mis pole muidugi üllatav, sest Neil Gaiman tegi sarja loomisel aktiivselt kaasa. Raamat oli selline … aeglane, aga samas kaasahaarav ja samas üsna hullumeelne. Esimene osa oli selline heas mõttes sürreaalne, tabas seda olustikku üsna hästi. Samas tahaks loota, et tempot edaspidi siiski veidi tõstetakse (mis oleks tavapärasem, üldiselt on nö sissejuhatav osa rahulikum, et kõik järje peale saaksid, enne kui gaas põhja vajutatakse). Nii et vaatan vähemalt ühe osa veel, enne kui pikemalt kirjutama hakkan. Praegu ma nii põlvili maas ei ole, kui näiteks Westworldi vaadates, aga osaliselt on asi kindlasti ka selles, et teadsin, mida oodata.
P.P.S. Päeva teadusuudis tuleb minu lemmikteadlase blogist, kus seekord räägitakse väljaheidetest. Kas sina oled kirja pannud, mitu julka su lemmikloom tavaliselt korraga väljutab?
Pärdikute päevaraamat 