Häda ja viletsus

The bravest dog ever 😊

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma tean, et mul on niigi hästi läinud oma koeraga, sest nii ta iseloom kui ka tervis on üsna head, aga vaikselt hakkavad ikkagi tekkima igasugused vanusega seotud tervisehädad. Mul oli siin vahepeal see kahe tööpakkumise vahel valimine ja lõpuks otsustasin Tallinna kasuks (eks ma tööst kirjutan natuke hiljem pikemalt, kui see jälle peas natuke tähtsam tundub ja ma enam nii mures pole). Sealses korteris on kass ka, nii et pakkisin viimaseid asju ja plaanisin Atu homme juba Tallinnasse viia, et nad teineteisega harjuda saaks. Aga täna käisime vaktsineerimas ja selle käigus avastati (taevale tänu, et tuttav arst ja taipas/julges patsutada jne) piimanäärmekasvajad. Nii et esimese asjana hoopis homme vereproovile ja järgmise nädala reedel operatsioonile. Parimal juhul on tegu lihtsalt 400-500-eurose väljaminekuga ja pärast seda saab tervis kähku korda ning saab veel mitu aastat õndsat vanuripõlve nautida.

Kehvemate juhtude peale hetkel veel ei mõtle. Saan aru küll, et koerte puhul tuleb mõelda üldise seisukorra peale, sest ühel hetkel öeldakse koera kohta täpselt nii nagu ühele minu (tunduvalt vanema koeraga) tuttavale: “Teie koer on põhimõtteliselt surnud, ainult süda veel lööb.” Minu koeral on see silmahäda, aga muidu on ta tervis igati korras. Sugulased kurtsid küll, et kuulmisega on probleeme, aga seda ma just eile testisin – ta kuuleb seljaga minu poole olles nii vaikset vilistamist kui ka sosistamist, nii et tundub, et seal oli tegu pigem huvipuudusega (“ei kuule kutsumist” ja “ei pea seda oluliseks” võivad kõrvaltvaatajale üsna sarnased välja näha). Jalutada jaksab, vajadusel trepist käia jaksab jne, energiapuudus veel probleeme ei tekita. Nii et usun, et ta saab selle opiga kenasti hakkama ja õitseb edasi.

Ja vaadake, kui julge ta hobustega oli, ainult esimese nuusutamise ajal oli saba ettevaatlik, pärast seda (noole peal saab paremale vajutada) oli juba igati vahva, sai niisama ringi vahtida ja puha, üldse ei kartnud. Kaugemal oli agilityrada ka, proovisin Atule näidata, et ühest torust võiks läbi ronida. Ta leidis, et kui mul on hädasti vaja, et keegi sealt torust läbi roniks, võin ma seda ise teha. Sinna sisse saaks teda küll ainult toiduga, mida mul parajasti ei olnud. 😀 Aga no ei näe ju välja nagu mingi kõbi, vastupidi, näeb välja nagu igati kõbus.

Advertisements

10 kommentaari

  1. Kui vana Atu on? Suurtele koertele vist 12-13 aastat antakse?
    Meie vanaproua on 11. Muidu kõbus, midagi viga ei paista olevat, aga viimasel ajal magab kuidagi palju.

    • 12, aga no mina usun küll, et võib ka 15 kenasti tulla.

  2. Minu koer elas 15-aastaseks ja siis tuli ta magama panna, sest .. tal polnud otseselt ühtegi rasket haigust ega kasvajat, aga ta ei jõudnud enam liikuda, ei näinud enam väga hästi ja ei jõudnud isegi süüa enam. Ning näha oli, kuidas see kõik teda nii väga piinas, sest ta tahtis väga oma inimestega suhelda, neile uksele vastu minna ja neid tervitada, aga ei jõudnud. Päris lõpus oli näha, kuidas silmist oli elurõõm kadunud ja ta lihtsalt ootas minekut.

  3. Käisin oma koeraga ka talvel piimanäärmekasvaja opil (oli healoomuline). Lasin siis lõpuks steriliseerida ka, pidi väiksem tõenäosus olema, et kasvaja tagasi tuleb. Aga nii palju meil küll kokku ei läinud, maksimaalselt 300 ehk, ma võin pangaväljavõttest vaadata. Sellega pead arvestama, et pärast säärast oppi võib juhtuda, et tekib kerge pidamatuse probleem. Midagi hullu ei ole, aga meie proua kohati ei saa aru, et midagi tilgub 🙂

    • Oleneb, kui raske koer, mitu kasvajat, kaua lõikus kestab, kas võetakse koeproov ja kus seda uuritakse, ja kus kliinikus lõikad.

  4. See pole häda ja viletsus, vaid tegelik elu koos oma mõnudega millega pead paratamatult koos elama. 🙂

  5. Ma just ostsin oma südamehaigele koerale pooled kuu rohud ära – 90 eurot (teised rohud veel kestavad ja pole nii kallid). Aga no, kuts on igati kõbus, hoolimata haigusest ja vanusest (14), tuleb ta tervist turgutada (parandada enam ei saa, aga stabiilsena saab hoida).

  6. Mind tabas hiljuti just üllatusena loomaarsti möödaminnes märkus “nii vanal kassil” (kümneaastane). Et enne hambaoperatsiooni tuli igasuguseid proove võtta, et turvaline oleks narkoosi teha. Ma polnud selle peale tulnud, et temast mõelda kui vanast kassist (kuigi kassi kohta 10 päris vanake ei peaks veel olema, rohkem selline vanem keskiga; ja ta käitub nagu lihtsalt täiskasvanud loom,mitte nagu vana loom).

    • See pole küll vana kass, aga neil võib selles vanuses olla mingi varjatud neeruprobleem või muud taolist ja arsti asi on need riskid maandada, enne kui su looma anesteseerib.

  7. Ma nüüd Miisu pärast jälle pabistan. Ta sai 13. Ja ma jätsin ta emmele keskküttega korterisse, et las penskarid jalutavad üksteist. Ja ma suht tihti mõtlen, kas ta ikka eelistab sooja minule, aga lohutan end sellega, et loomad on maru praktilised. Ptüi-ptüi-ptüi, aga ta ainuke suurem terviseprobleem on olnud mõra silmahambas, mis on pigem trauma, mitte haigus (hammas opiti ära, söömisprobleeme ei tekkinud, saab ka toorega hakkama).

    Ma väga tahaksin, et Miisu kukuks suht jalalt. Ma olen vajadusel magamapanemisotsuses ilmselt julm ja kiire. Ja kauapõetav ma kohe üldse ei taha olla. 😦


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid