Keegi ütles internetis, et tundub, et ma olen blogimisest väsinud. Jäin suisa mõtlema, et on see siis tõsi või mitte, sest see on ju igatahes tõsi, et kirjutan viimasel ajal hulga harvem kui muidu. St VÄHEMALT pool aastat, äkki ikka rohkemgi. Lihtsalt ei teki tavaliselt enam seda tunnet, et kamoon, siin ma PEAN nüüd oma viis senti ka lauale viskama, et ikka öeldud oleks. Ma ei ütleks küll, et see otseselt tüdimusega seotud on, lihtsalt viimane aasta või isegi natuke rohkem on üsna murdeline olnud. Kogu aeg midagi juhtub, kogu aeg on muudatused, pool ajast mingi draama (eraelust ma teile ei kirjuta, aga sellest hoolimata ma seda ikka elan, eks), kogu aeg peab mõtlema, mis ja kuidas, olulisi otsuseid langetama jne. Praegu näiteks on olnud nädal aega stressi, mille lõpptulemusel on mul ühe ootamatu vangerduse ja metsiku segaduse tulemusel vähemalt mõneks ajaks kodu. Nagu oma rõduga magamistuba ja privaatsus jms ägedad asjad. Mis on tore, aga nagu juba öeldud, kogu see protsess oli parajalt segane ja imelik ning pool ajast oli kerge wtf emotsioon ja teadmatus. No ja see, et ma tegelen aktiivselt oma elu elamisega, tähendab, et jääb lihtsalt vähem aega/energiat selleks, et kirjutada, mida täpselt kõik teised oma elus valesti teevad. Ma ikka vahel mõtlen ja panen tähele, kui valesti kõik teised elavad, aga no ei jõua alati kirjasõnna need mõtted, rääkimata sellest, et kui endal aktiivsem elu on, siis hakkad tõesti teiste oma vähem märkama ka. Nagu ei viitsikski enam pidevalt kedagi hukka mõista, tõesõna. Nii et hoidke pöialt, et mu elu igavamaks ja rutiinsemaks läheks, siis viitsin ka rohkem internetis õelutseda.
Igatahes. Kuna täna sai leping digiallkirjastatud ja mul on juba esmaspäeval esimene tööpäev, siis veidi taustainfot ka, millega täpsemalt tegu ja miks ma selle kasuks otsustasin. Sest minu blogi, äkki kedagi huvitab. Lisaks sellele, et mõte mõneks ajaks Tallinnasse tulla tundus üsna ahvatlev, kaalusin nimelt läbi ka otseselt tööga seotud argumendid. Nimelt saab minust ühes ettevõttes technical writer ehk siis maakeeli öeldes hakkan tehnilisi tekste tootma. Igasugused juhendid, tehniline dokumentatsioon jne. Ja see tundus mulle parem kui Client QA (mis põhimõtteliselt selles konkreetses kohas oleks olnud madalama taseme testimine), sest esiteks on see rohkem seotud minu seniste oskuste ärakasutamisega ja arendab neid ka edasi (siiani olen sarnaseid tekste tõlkinud, nüüd hakkan neid ise looma; töökeel on muidugi inglise keel, mis on suur pluss, sest ka kirjalik inglise keel on miski, milles on alati arenguruumi, nii et hea meelega töötan mõnda aega ainult ingliskeelsete tekstidega). Soovi korral saab siit alati taas tõlkesuunal ka liikuda, sest olen ju keelega tegelenud (prantsuse keelest kavatsen kindlasti natuke edasi tõlkida ka, et rooste ei läheks). Teiseks on see töö raskem (alguses kindlasti väga väga raske, sest kõigega tuleb end kähku kurssi viia), aga pakub rohkem õppimisvõimalusi, sest selle käigus saab ülevaate põhimõtteliselt kõigest, millega firma tegeleb, tuleb palju taustateadmisi juurde õppida jne. Kolmandaks on töö mitmekesisem, selleks, et mingit juhendit luua, pean enne konkreetse teemaga seotud inimesi intervjueerima, ise end asjaga kurssi viima ja siis saan päriselt kirjutama hakata (ning seejärel välja uurida, kas mu kirjapandu tundub ka asjalik ja asjakohane). Nii et tundus küll keerulisem ja stressirohkem, aga see-eest ka arendavam. Kui esimesed kuus kuud või aastakese üle elan, võiksin juba hulga targem olla. Psühholoogiline abi lubati vajadusel kinni maksta, nii et tugi on olemas. 😀
Kalkulatsioonid näitavad kusjuures, et rahaliselt oleks isegi natuke kasulikum Tartus elada. St Tallinnas pakuti mulle küll pisut suuremat palka, aga minu kulud Tartus olid NII palju väiksemad (pea olematud eluasemekulud kesklinnale suhteliselt lähedal, täiesti olematud sõidukulud, kordades väiksemad trennikulud (Tallinnas on need aastas sadu eurosid suuremad, kuigi sel teemal ma ei igise, sest trenni kvaliteet on siin ka hoopis teine) jms kuni selleni välja, et Tallinnas ei saada armastav vanaema vahepeal süüa). Isegi ainult eluasemekuludest rääkides on palgavahe ära nullitud ka siis, kui ma jagan Tallinnas korterit, mitte ei üüri üksi. Kui otsustan ühel hetkel päris üksi üürida (ma hetkel ei otsusta üldse midagi, sest a) ma olen vaene, eriti pärast koera oppi, ja b) ma tahan enne selliseid otsuseid näha, kuidas tööl üldse minema hakkab, kas ma olen võimeline seal piisavalt kiiresti korralikult joone peale saama jne, nii et lükkan hetkel tõsiste rahaliste tagajärgedega otsused natuke stabiilsemasse tulevikku), siis rahaliselt on see Tartuga võrreldes väike kaotus, aga mitte midagi liiga hullu. Nii et otsustasin, et siinse eluga kaasnevad boonused + suuremaid väljakutseid pakkuv töö (ma tean, et see kõlab nagu reklaamlause kuskilt tööpakkumisest, aga mina tõesti tundsin, et vajan uusi väljakutseid) kaalub selle üles. Eks varsti näeb, kas oli õige otsus.
Nii me elame.
Pärdikute päevaraamat 