Ei saa me Hannes Võrnota

St Eesti meedia ei saa, mina leian, et kõigi elu oleks õnnelikum, kui me ei peaks sellistest troppidest üldse mitte midagi kuulma. Eesti Päevaleht avaldas pika intervjuu Hannes Võrno eksnaisega (mitte abikaasaga, sest kristlike ideaalide lipulaev ei armasta pühendumist), Häli Veskaruga. Asja rikkus veits see, et intervjueerija oli Ingrid endine Tähismaa, kellel on kohutavalt imal stiil ja kes ilmselgelt näeb ränka vaeva, et mingeid eelmise sajandi soostereotüüpe taastoota (esimese asjana mainitakse ära, et Häli on “fantastiline ema”, “ennastohverdav”, “pere heaolu ja õnn oli talle elus kõige tähtsam”, ja kogu artikkel on samas stiilis, “naised ikka kannatavad, et peret koos hoida” jne) – no näiteks milleks mainida, et Häli on suurepärane kokk? Kas siis, kui Häli ei koristaks ja ainult kartuleid oskaks praadida, oleks okei talle mitte tema rahalist panust välja maksta ning lapsed elatisest ilma jätta? Püüa olla veits, Ingrid. Aga kuna härra Võrno kirjutas hiljuti 400 lk raamatu, mis rääkis ainult sellest, kuidas kõik teised (nimesid nimetades ja kõiki sõnnikuga üle kallates) on halvad ja tema üksi on elus kõik õigesti teinud, on väike vastulause minu meelest omal kohal.

Millest artikkel räägib? Noh, kui kogu see pikk eepos lühidalt kokku võtta, räägitakse sellest, et Võrno polevat mitte ainult emotsionaalselt vägivaldne võimukas troll, vaid lisaks keeldub pärast lahkuminekut ka kooliealisi lapsi rahaliselt toetamast. Võrno lubas küll naisele kinni maksta 40 000 eurot, mille see omal ajal maja sissemakseks maksis (maja, kus Võrno nüüd elab, samas kui naine elab koos ühe pojaga ahiküttega korteris, kus süüa saab teha ainult puupliidil), kuid pole seda siiski paari aasta jooksul teinud. Põhjenduseks toob ta selle, et raha lihtsalt ei ole (haha) ning maja müüa ei saa, sest Häli “pole talle kunagi kodusoojust pakkunud” (ning pole seega ka oma raha ära teeninud? st ma ei saa hästi aru, kuidas see kuidagi loogilises seoses peaks olema). Seaduse järgi oleks Hälil muidugi õigus tunduvalt rohkemaks kui 40 000 eurot (maja väärtus on ca 200 000), aga selleks tuleks Võrnoga kohtusse minna. Esiteks on Võrnol advokaatide jaoks rohkem raha ja teiseks jääb mulje, et Häli on selline tüüpiline Eesti naine, kes ei taha tülitseda ja leiab, et oma osa nõudmine oleks kuidagi häbiväärne ja et “ise hakkama saamine” on miski, mille üle uhkust tunda ka siis, kui  keegi on su põhimõtteliselt paljaks varastanud (mõelgem nüüd kõigile neile eestlannadele, kes põhimõtte pärast elatist ei küsi, kuigi mitte ainult nende, vaid ka laste elatustase kannatab selle tagajärjel, toksiline tublidus on selle asja nimi).

Ahjaa, pereväärtustest veel. Kui Võrno missioonilt tagasi tuli, olevat ta viieks kuuks välja kolinud ja vaba mehena elanud – ja nüüd tuleb kirss koogil – aga selle kõige kõrvalt ikkagi musta pesu koju naisele pesta toonud. Naine muidugi pesi särgid kenasti ära ja andis tagasi. Viie kuu pärast tuli mees tagasi ja teatas, et ta kedagi paremat vahepeal ei leidnud, nii et õnnelik pereelu sai jätkuda. Parem ju ometi sitas suhtes kui rahulikult üksi. Oot, on ikka v? Õnneks sai isegi naispool aru, et tegelikult vist ikka ei ole, ja kõndis ühel hetkel ise minema (üürikasse Hannes õnneks vist enam oma pesu pesta ei saatnud, õppis ehk ikka ise pesumasinat kasutama, sõdur saab ometi igas olukorras ise hakkama (lakkamatu naer saalis)).

Kas see kõik on tõsi? Mina ei tea. Selle põhjal, kuidas Võrno on end ise ilmarahvale näidanud, usun küll. Kas see kõik, mis Võrno raamatus kirjas on, on tõsi? Mina ei tea. Aga ma TÕESTI ei taha, et selline mees poliitikas oleks. Järjekordne keskealine pereväärtustest rääkiv mees, kes laseb rahumeeli oma lapsel ahiküttega korteris elada ja ei anna naisele sentigi ka siis, kui see talle nuttes helistab. Täitsa tõsiselt, ma olen täiesti veendunud, et absoluutselt IGA mu eks toetaks mind rahaliselt, kui ma näljahädas oleksin ja küsima läheksin. Mina toetaksin igaüht neist ka. Sest me oleme normaalsed inimesed. Ja ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et sa elad kellegagi 20 aastat koos, aga sind ÜLDSE ei sega see, et tal raske on. Et su oma lapsel raske on. Sest mingi absurdne “autunne” või “said nüüd” on olulisem. Ja siis on terve hulk inimesi, kes leiavad, et sihuke võiks Viimsi vallavanem olla. Nagu miks? Ta ei hooli oma perestki ju, miks ta oma valijatest peaks hoolima?

Ahjaa, teiselt poolt – Võrno ise kirjutab oma raamatus, et naine ei kirjutanud talle piisavalt tihti ja piisavalt armastavaid kirju, samas kui tema ema kirjutas talle vahel suisa mitu korda päevas. Antagu nüüd mulle palun lahkelt andeks, aga ma hoiaksin mehest, kes oma emaga igapäevaselt kontaktis on (vahel mitu korda päevas!), eemale nagu katkust. Kergelt haiglane suhe emaga kipub tähendama ka ülikõrgeid nõudmisi ümbritsevatele naistele (kuigi emmega võistelda need nagunii ei suuda). Mkm, mehed võiksid olla iseseisvad, naised võiksid olla iseseisvad, inimesed võiksid olla iseseisvad. Kui inimesel on vaja, et keegi kogu aeg ta kätt hoiaks, on tal ka vaja, et keegi talle kogu aeg alt üles vaataks ja ütleks, kui äge ta on. Seda, et Hannesel on suur tunnustusevajadus, ütles ka Häli. Pole minu tsirkus, pole minu ahvid ja mina vaatan sellist asja ainult telekast.

Miks see on oluline? Sest viimasel ajal on meedias järjest mehed, kellel on Õigus. Kunnus peksab naist ja ütleb avalikult, et süüdi on feministid, ühiskond, sotsiaalne paratamatus jne. Oma naise ees ta avalikult ei vabanda, sest ta pole ju milleski süüdi. Mart Helme kirjutab sellest, kuidas ta naist pettis ja ei vabanda, sest tal on ju Õigus, ta hoidis peret koos. Noh ja nüüd on meil siis Hannes Võrno, kellel lihtsalt ongi alati õigus ja kes ajab juba mõnda aega internetis nii imelikku juttu, et kõik tuttavad ilmselt mõtlevad, miks Eestis küll kedagi kohustuslikus korras vaimsesse kontrolli ei saadeta. PTSD ja muud sellised koledad asjad ju.

Muide, iga päevaga veendun aina enam, et Võrnol tõesti ongi kas mingi vaimne häire või on ta jooma hakanud, sest näiteks oma Facebooki lehel kommenteeris ta ise seda lugu nii:

Võtad alandlikult argpüksi antud seeklid ja laulad ta soovilugu. Tuled mind ründama kattes end mu lähedastest kilbiga. Nagu oopiumiuimas Taliban. Nagu näkku naeratav küüditaja, kes võõras kodus saamahimuralt kilavate silmadega ringi vahib. See pole sul esimene kord. Jälgim, mida Jaak Joala mälestuse labastamiseks teha, oli samuti sinu “intervjuu”. Pohmellis ja pundunud silmadega avameelsus “milline oli Jaak isana”. Seegi oli sinu meelest ajakirjandus. Lood meestest, kelle nimi su lehte müüb kuid kes ei vasta ega kommenteeri su följetone. Nad on kas lahkunud või ei lasku nii madalale ja elavad siiski austusega oma armsate vastu sinu kiuste edasi. Eesti eest!

Maksa eksile võlg ära ja toeta oma lapsi rahaliselt, värd, mitte ära ulu internetis. Ja minu Eestiga pole sul mitte midagi pistmist, kui midagi Eesti eest teha tahad, võid uuele missioonile minna.

Aa, õige, ei või, sest a) sind löödi ju kaitseväest minema ja b) sa ei julgenud eelmisel missioonil väravastki välja astuda. Talibanist oled sina küll ainult päris sõdurite käest kuulnud. Nii et igise siis edasi, midagi see sulle ilmselgelt pakub.

P.S. Arvestades seda just mainitud väravast välja saamise osa, on see heroiline kaanepilt päris julgelt valitud. Kiidan heaks, seda teised sinusugused ostaksid.

Advertisements

70 kommentaari

  1. Hea! Ainult üks märkus, Hannes Võrno pole mingi sõdur.

    • Loomulikult mitte, ma arvasin, et on ilmselge, et seda sõna saab tema kohta ainult iroonilises võtmes kasutada.

      • Eks ma tegelikult sain aru küll, et see oli irooniana mõeldud. Aga et ma tunnen mitut sõdurit, kes kõigega saavad suurepäraselt hakkama, isegi pesu ei vii emale või eksile pesta, siis mul refleks kohe kraaksatada, et pole see asi nii hull midagi. 😉

        • Ma usun, et normaalne sõdur ei tuleks selle pealegi, et oma pesu kellelegi pesta viia. 😀

    • Tahtsin ka lisada seda, et üldiselt pole sõduritel kombeks missioonidel toimunust rääkida. Isegi parimatele sõpradele usaldatakse neid mõtteid väga harva ja poolkogemata. Võrno muidugi vaatab raamatu kaanel unelevalt kaugusesse ja jätab sellise badass motherfuckeri mulje. Tegelikkuses näib olevat kompleksides vaevleva paremäärmusliku Napoleoniga. Aga nüüd Eesti filmi vaatama kõik! Häli kurat, võileibu polegi või?

      • Nii palju kui ma Võrno raamatut sirvisin poes ei rääkinud ta, mis missioonil juhtus, sest tema missioonil ei juhtunud midagi, ta istus baasis. Mis puutub sellesse,et missioonisõdurid ei räägi, mis seal juhtua, siis tegelikult räägivad ikka. Lihtsalt mitte kõigile ja koguaeg, enamasti üritavad nad Kaitseväe väliselt päris inimesed olla ja koledaid asju mitte meenutada. Neid asju arutavad nad omavahel ja saavad rääkida palju hing ihaldab. Mõnest asjast ei tohigi rääkida jne. Aga äkki võiksid nad tsiviilisikutele hoopis rohkem rääkida, äkki siis ei mõeldaks, et käidi süütuid inimesi külade kaupa nottimas nagu Hollywoodi filmis.

  2. Sellel kaanepildil on ju tõeline kunn! Mees, kelle näost on näha, et tal on olukord kontrolli all:))

    Seda pilti nähes hakkab peas mängima Ennio Morricone metsiku lääne muusika.

    Mina küll usun, et Võrno koos oma sõpradega on suuteline valedele inimestele kohta kätte näitama. Nagu ameerikas selliste meeste kohta öeldakse: Strong, silent type.

  3. Mida üldse kommenteerida kahe inimese vahelisi asju. Võib-olla on mõlemad tropid.

    • Ega see ei tähenda, et lapsed võib töötamata jätta.

      • “töötamata”? Aga kes ütleb, et Võrno laste kahjuks midagi teeb? See on ainult ühe sõna teise vastu. Mõlemad pesevad avalikult oma musta pesu, ajades oma tõde taga, ehk siis mõlemad on tropid. Normaalsed inimesed ei vaja meediat oma probleemide lahendamiseks.

      • Toetamata, kirjutasin ma, telefoni autokorrekt muutis ära.
        Võrno ise kirjutas kõigepealt raamatu, millest pärinevad artiklis tsiteeritud lõigud. Tähendab, Võrno ise alustas kõigepealt oma naise musta pesu pesemisega. Naise intervjuu on sellele üksnes vastuseks. Enese kaitsmine on keelatud või?
        Nagu öeldud, maksku Võrno võlg ära ja mitte keegi ei kobise.

        • “Võrno ise alustas kõigepealt oma naise musta pesu pesemisega.” Hehee, hea kalambuur 🙂 Pärast siis naine pesi post-traumaatilist stressi põdeva Võrno pesu viis kuud

    • Tra küll, kui su eluaegne abikaasa avaldab raamatu, mida lugedes saad esmakordselt teada, mida ta maailmale sinust ja teie poegadest räägib, siis VÄHIM, mida teha, on lehes VÄGA viisakalt öelda, et “ei taha kellegagi tüli, aga raske kooselu oli.”

      Käige perse oma musta pesu pesemisega. Kui endale kunagi nii keeratakse, ole sa ka rahulikult vait ja ära jumala eest kellelegi räägi.

      • Ma olen selle ammu enda jaoks sõnastanud nii:
        Kui sa ei taha, et kogu maailm räägiks sellekst, milline munn sa oled, siis jumala eest – ära ole munn.

        • Aga mida teha, kui ikkagi oled munn ja tahad väga, et maailm sinust räägiks – ainult mitte sellest, et oled munn?

          Sest see tundub olema poliitikute puhul sage probleem. Poliitikuks saamiseks on vaja teatud iseloomuomadusi (võimuiha, karisma, edevus, hoolimatus, üle laipade mineku oskus), mis eraelu tihti tuksi keeravad. Samas peab poliitik meedias pildis olema. Mida siis teha?

  4. Maailmast peab ikka rääkima. Ja head, reljeefsed näited on alati kasuks.

    Näiteks võib mõelda, mis ühiskondlikud mehhanismid peaks tekkima, et sellist sitta ei juhtuks. Ei sisulist sitta (nii haigeid peresuhteid) ega selle sita ventikasse lendamist.

    USA-s näiteks käiks mõlemad pooled teineteisega kohut nii et miljonid lendaksid.
    Mõnes patriarhaalsemas ühiskonnas ei huvitaks Võrno kirjutis kedagi, sest see oleks lihtsalt niigi normaalne, et naine on tropp ja kõiges süüdi.

    Eestis tuleb jälgida, kuidas valijaskond reageerib. Kas tropist naisele koha kätte näidanud kuldsuu saab järgmiseks presidendiks? Või kukub härra avalik karjäär kokku? Ma ise usun pigem esimest varianti.

  5. Juhin tähelepanu, et meedja ja raamatud pole kohus, vaid loob emotsionaalse kuvandi mitte faktilise ja selle järgi teevad inimesed emotsionaalseid otsuseid, lepingud sõlmitakse, siis kui on kasulik ja rikutakse kui on kasulik, see ongi aus demokraatia. Võrno juures on küsimus ainult rahas raha, viha,naised ja võim paneb ka mõistlikud inimesed idiootselt käituma. 🙂

  6. Tsiteerin “Antagu nüüd mulle palun lahkelt andeks, aga ma hoiaksin mehest, kes oma emaga igapäevaselt kontaktis on (vahel mitu korda päevas!), eemale nagu katkust. Kergelt haiglane suhe emaga kipub tähendama ka ülikõrgeid nõudmisi ümbritsevatele naistele (kuigi emmega võistelda need nagunii ei suuda).” Kas see passus ei ole – vaatamata vabandavale vormistusele – ka teatud mõttes oma liigsuure üldistuse tõttu suhtestereotüüpide taastootmine, mis Sind muul juhul nii väga näib häirivat?

    Ja veel: isegi kui Hannes Võrno ei vasta paljude inimeste ootustele mehe, sõduri või ka lihtsalt inimesena, tundub pisut lühinägelik, et mitte öelda kohatu antud kontekstis kritiseerida ema soovi oma pojaga nii palju kui võimalik kontaktis olla. Ei mina ega Sina ole praeguse seisuga sünnitanud, ei mina ega Sina tea omal nahal, mida reaalselt tähendab oma laps missioonile saata.

    • Eks igaühel meist ole mingid stereotüübid. Aga okei, oletagem, et mees ise on tõesti normaalne, ema lihtsalt väga suur osa tema elust – ehk siis nüüd MEIE elust. Mulle meeldib nii harva üldse mõni inimene, tõenäosus, et mulle kohe ka ta ema meeldib, on üsna madal. 😀 Jätkuvalt hoian eemale.

      • Muidugi ei eelda see, kui keegi meeldib, et siis ka tema geenipanga üks või mõlemad pooled tingimata meeldima peavad. Küsimus on pigem tähelepanelikkuses, mitte meeldivuses. Seda enam, et vanemad ei oska oma lapsi abikaasadena/ uut elu alustavate partneritena lõpuni näha, isegi kui nad seda endale ei tunnista. Ennemini asendab suhet laps-vanem viimaks enam-vähem võrdne sõprus. (Selle sõpruse üheks suureks eelduseks on, et vanem teadvustab endale, et ta ei pruugi alati teada, mis on tema lapsele õigem/parem.)

        Ühtlasi pean pigem silmas, et hoiak, nagu oleks täiskasvanud lapse lähedus oma vanemaga enne kõike pigem oht teie ühiselule, ei kannata kontekstita üldistusi. Liiga lihtsa reeglina peaks see partnerina pigem välistama ka need, kes on oma vanemate ainsad lapsed, sest tõenäosus, et vanem oma ainsa järeltulijaga on keskmisest lähedasemad või neist radikaalsemalt mõjutatud, on justkui suurem. Kui rangelt seda su arust jälgida saab, et sellel, kes meeldib, oleks vendi-õdesid näiteks? (Ja isegi kui on vendi-õdesid, on tõenäosus, et vanematel on oma noorima lapse eraellu eemaldumisega raskem toime tulla, päris suur.)

        Pealegi ei saa ükski reegel või eelistus päriselt asendada suhtlust: ükski ema ei saa seega täita kõikide naiste rolle! Kui tundub saavat, on mehepoja ootused mitte liigkõrged vaid liigpiiratud. Stereotüübid muidugi on! Võivadki olla! Nende tagajärjed võiks rakenduda suhtluse järel, mitte ennetava otsuse teel.

    • Mis siin ema ja poja igapäevases kontaktis nii erilist on? Nad mõlemad elasid ju enne missiooni vähihaige isa surma üle. Täiesti normaalne et üks on teisele toeks, seda enam kui poeg on Afgaistanis. Need on kergelt napakad, kes arvavad et ema võib visata prügimäele, kui naine on juba olemas.

      • Mis prügimäele ja mis “naine olemas”? Mina olen vaba ja vallaline, aga emaga suhtlen ca kord või kaks kuus. Vanaemale helistan ca sama palju. Olen lihtsalt selline iseseisev inimtüüp. Eelistan samasuguseid mehi.

        • Iseendast on olemas päris palju naisi, kes suhtlevad oma emaga iga päev, ütlevad, et ema on nende “parim sõbranna”, käivad koos šoppamas jne. Seda enamasti millegipärast ei tõlgendata iseseisvuse puudumisena (Rents ilmselt tõlgendab, aga sa oled usutavasti vähemuses). Aga mehe puhul on igapäevane suhtlus emaga justkui imelik, et mitte öelda perversne (jah, mu enda meelest ka). Kus on võrdõiguslaste silmad?

  7. Bravo! Väga hea analüüs! See, et ema oma täiskasvanud pojale mitu kirja päevas kirjutab, on kogu selle loo juures ehk kõige kõnekam fakt. Sellistest emadest kõik need võrnod alguse saavadki, kes ei oska olla ei mehed ega isad, lihtsalt inimeseks olemisest rääkimata.

  8. Mingid järjekordsed anonüümsed targutajad. Kahtlustan et kõik targad siin on naised.

  9. “Järjekordne keskealine pereväärtustest rääkiv mees, kes laseb rahumeeli oma lapsel ahiküttega korteris elada”

    Eks see ole tõesti üks jubedamaid asju, mis oma lastele teha saab. Elada ahiküttega korteris!!!
    Sa lastekaitsesse ikka helistasid?

    Muidu üsna OK postitus, selline kõva koolipoisi kolm ehk, ja olen nõus, et ega see Võrno nüüd suurem asi mees vast pole (eriti sõdurina), aga sinu naiivsus kumab siit läbi. Kõik, mis Ingrid kirjutab, on tõsi. Ütlesid ise ka, et asja rikkus “veits” see, et Ingrid kirjutas. Aga ometi nii oligi. Kõik on nii, nagu see naine rääkis. Tegelikult ei tea meist mitte keegi, kuidas päriselt oli.
    On ka asju, mis selle naise kahjuks räägivad. Artikli alguses elab 1-toalises üürikas, pole kahetoalise jaoks raha ja artikli lõpus on tegu hoopistükkis 3-toalisega.
    Pole raha, et midagi peale kartuli ja saia osta, ometi käiakse Egiptuses, kuna seda on poja tervisele väga vaja…
    Samuti, see 20 aastat ohvrielu oli selle naise enda valik. Pole nagu asi, mille pärast nüüd kätega rinnale taguda ja end kangelaseks pidada. Pigem vastupidi, mõeldes, mis jälje selline kooselu ilmselt nende lastele jättis.

    Fakt on see: oleks kumbki neist normaalne inimene, ei oleks nad oma musta pesu tulnud meediasse pesema.

    • Must pesu meedias, miks ta rääkimisega 20 aastat ootas, me keegi ei tea, kuidas TEGELIKULT asjad olid jne… Kurat, jube mugavad “seinad”, mille taha sitapeadel igas võimalikus olukorras hea peituda. Sellised head tugevad seinad, kasuta ükskõik mis puhul, sobivad absoluutselt igas olukorras.

      Tegelikult ei peagi absoluutselt mitte millestki meedias ega mujal rääkima, oma must pesu hoidku iga mats endale, eksole?

      Või on sul mingi universaalne soovitus kõigile inimestele, MILLAL oleks kohane oma muredest ja probleemidest rääkida, et poleks liiga vara ega liiga hilja? Ja mida üldse tohib rääkida, ilma et kvalifitseeruks isiklikuks mustaks pesuks, mis tuleks endale hoida?

      Naerma ajavad need pereväärtustega EKRE trollid.

      • Just. Et kui pesu ei pesta, siis ongi maailm hea ja helge?

    • See võimalus, et üksik hädas naisterahvas ennast 2 aastaga nii üles suutis töötada, et ahiküttega ühetoalisest korterist sai kolmetoaline ja raha sai ka reisi jaoks kõrvale pandud, ei tundu reaalse võimalusena? Kui kolis vaesena ahiküttega korterisse, järelikult peab seal elu lõpuni elama?

  10. kle, yo, seda raamatut osteti väga palju. vb on keegi seda siin kommentaarides juba öelnud ka.

    a mumst on see väga hea kommentaar võrnodraamale. tõsi, nagu kogemus näitab, ei ole võimalik tema austajaid ümber veenda ja ülejäänud kahtlevad onkli mõistuses juba ammu.

    • Keegi on päriselt nagu näinud “võrno austajat”???

      • internet on neid täis. kas nad päriselt olemas on, mina ei tea.

  11. Ainuke asi mis siit loost välja lugesin oli see, et Võrnol on rahaliselt raske seis ja ei suuda seetõttu võlgu tasuda ja naisele , lastele raha maksta . Ülejäänud osa on niisama oletamine , sildistamine ja tänitamine. Mees otsib nüüd tööd, et tasuda võlad, milles probleem? Parem on alla anda ja mitte midagi teha?

    • Võtku laenu kinnisvara tagatisel ja maksu, teistele kannatusi tekitada aastaid oma võlaga pole ka sõdurile macholik. 🙂 🙂

  12. Mul oli ka seda kahjuks üliraske lugeda nii ajakirjaniku sentimentaalse stiili kui ka selle naise enda ennastohverdava jutu tõttu. See samas ei üllata, et mister Võrno selline nartsissist ja kontrollifriik võiks olla, nii et EKRE on talle ilmselt õige koht küll, kus olla, oeh.

  13. Hea artikkel, kirjutan kahe käega alla! Aitäh

  14. Hannesel endal ja ta emal oli ju värske lein, sest vähihaige isa suri. Ei tea miks mõni siinne machomees arvab, et 2 leinavat inimest ei tohi sellepärast üksteisele tihedalt meile saata, sest üks on ema ja teine on poeg.

    • Leinav sõdur? Ei tea, kas teised sõdurid ka muudkui meilavad seal postil passides?

    • Nõustun. Ma usun, et missioonist enam muutis Võrnot isa surm ja aeg seal omaette elu ja surma üle järele mõelda. Ma missioonidest palju ei tea ega pole raamatut lugenud aga kujutan ette, et istub seal kamp mehi telkides kõrge müüri vahel liiva sees ja midagi uut-huvitavat ei toimu eriti tihti. Samas kui müüride vahelt välja minna, siis võid juhusliku kuuli otsa sattuda. Elades seal siis suhtelises eraldatuses ja igatsedes oma pere järele, kes ei viitsi isegi kirjutada vastu, tundubki lõpuks, et ega keegi kodust teda tagasi elavana ei ootagi, Ehk oleks neil pigem hea meelgi, kui ta surma peaks saama ja nende elu läheks lihtsalt edasi, ilma et keegi paneks tähelegi, et teda enam ei ole siin maailmas. Kõigil on kodus omad tegemised ja tema on tühi koht nende hingedes, keegi puudust ei tunne. Ta on raisanud suure osa oma elust inimestele, kes teda ei armasta ja kel on temast ükskõik. Ta on üritanud perekonnast perekonda teha oma ideaalide järgselt, et oleks ühised õhtusöögid, tegevused kasvõi filmivaatamiste näol, eriti kuna aastaid pole saanud ta pühasid koos perega veeta, sest teenis raha ja kuulsust perele, kes sellel ajal temaga vägagi olla tahtsid. Kuid kui raha enam polnud ja kuulsus hääbus, siis oli pere samuti kadunud. Vaid ema jaoks tundus ta olevat vaid sama inimene, kes ta alati oli. Hoolimata sellest, kas ta on kuulus ja rikas või mitte. Pole siis ime, et ta missioonil olles asju üle mõtlema hakkas, probleemid kasvasid ja polnud võimalust nende lahendamiseks, elus pettumine kasvas ja polnud võimalik ventiili avada, et seda survet vähendada, mis temas kasvas. Perekond samas ei saanud aru, mis toimub ja kuidas ta tunneb end seal ja ei saanud ka missiooni olemusest aru, pidades seda lihtsalt palgaliseks toredaks skaudilaagriks soojal maal.

      • Aawww.

        Artiklist: “Ma väsisin sellest väga ära. Kõik on halvasti – see inimene teeb halvasti, too ei kõlba. See on olnud meil terve elu nii,” ütleb Häli. Ometi oli ta kassi kannatusega ja tegi otsuse ühisest elust lahkuda alles kahe aasta eest. Miks nii hilja? „Olen vahel ise ka mõelnud, et miks ma nii kaua vastu pidasin. Ju see oli sellepärast, et kartsin üksi hakkama saada, kui poisid väikesed olid. Kaks aastat tagasi sain aru, et nad on iseseisvad ja suudavad enda eest vastutada, ning võtsin julguse kokku.”

        Terve elu… siis juba, kui poisid väikesed… mees, kes pritsib oma avalikku Facebooki juba jumal teab kui kaua täisidiootsusi ja kustutab need hiljem ära… rrriiiight.

      • Missioonil istuvad liiva sees telkides need, kes käivad patrullis ja välioperatsioonidel. Kodanik Võrno istus terve selle 6 kuud baasis ja oma nina sealt välja ei pistnud. Nagu näha veetis ta selle aja ennast ja oma elu haletsedes. Teate, keegi teda sinna missioonile vägisi ei peksnud, see oli vabatahtlik tööots. Kui ma õigesti mäletan, läks Võrno sinna selleks, et end proovile panna või midagi säärast. Et kõnealune missioon oli eestlaste viimane Afganistanis ja Camp Bastionis, oleks härra võinud enne käinud meestelt üle küsida, mis ja kuidas on. Või selle asemel, et omaette haududa ja probleeme genereerida, teistega patrulli kaasa minna. Aga see selleks, ma tean missioonidest vist rohkem, kui keskmine eestlane ja mõistan, et kõik ei tea.

        Hannes Võrno probleem ei ole missioonil käigus, tal ei ole PTSD-d, sest ta ei näinud seal reaalselt ohtlikke olukordi. Tema eksnaine ju kirjutab selgelt sellest, et mees on kogu nende kooselu aja selline olnud. Koguaeg on olnud vaja jälgida, et kuidas härral tuju on, et kodurahu säiliks. Ma ei saa aru, miks me ühest manipulaatorist ja ilmselgelt haiglaselt nartsissistlikust mehest, kes teiste silmas pindu näeb, aga oma silmas palki ei näe, ohvrit või kannatanut peame maalima.

        • Võrno oleks võinud tänulik olla, et ema talle nii sageli kirjutas. Täiskasvanud mees, kes teeb ise oma otsused on arvamusel, et kõik ta lähikondlased elavad tema elu, mitte enda oma.

        • Oleks, võiks emale tänulik olla? Millest sa järeldad et ta ei ole tänulik? Ta räägib oma raamatus väga soojade sõnadega nii oma isast kui ka emast. Loe ise raamatut siis saad teada ka tema vaimsest sidemest oma vanematega ja kuidas need avadusid.

  15. Käesoleva “analüüsi” autor on inimene, kelle sõna samuti midagi ei maksa? Veel paar kuud tagasi ütles Rents Kunnuse teema kohta “Mina seda teemat rohkem ei kajasta, nii et minu poolt vaibubki maha.” Seega, mida kuradit? Kuskil oli mingi peenkirjas klausel ” * välja arvatud juhul, kui mul küüned ikka väga sügelema hakkavad” ?

    • Püüa olla, arvestades seda, et su elu armastus kord nädalas jälle kuskil sõna võtab ja ma sellest kordagi kirjutanud pole (ja siingi ainult möödaminnes mainin), on minu meelest üllatav, et ma POLE viitsinud sellest rohkem kirjutada. Kui tema ükskord vait on jäänud (hauas ehk), võid hakata teistele sõnavõtmist ette heitma.

      • Lühike vastus oleks, et sõna ei maksa. Võtan arvesse.

        • Ma saan aru, et sa oled kibestunud, sest me ei mõista teie kirglikku suhet, aga püüa olla. Kui ma ütlen, et ma rohkem ei viitsi kirjutada sellest, et sa mõrtsukas oled, aga sa hakkad pärast seda mööda telesaateid käima, et rääkida, et tapmine on ikka sotsioloogiline imperatiiv, siis küll ma selle viitsimise taas üles leian. LUBADUSI kirjutamise v mittekirjutamise kohta pole ma kellelegi andnud ja ei kavatse ka tulevikus suvalistele hüsteerikutele midagi lubama hakata. Aga whatever, don’t let the fist hit you on your way out.

        • Väga classy vastus. Just see, mida oligi oodata.

    • No ei käsitlenud ju Kunnuse teemat?

      See, et teie perekonda Eesti sotsiaalprobleemide näitena tuuakse nüüd ja edaspidi, erialakirjanduses ja Perekoolis – see on lihtsalt paratamatus. Reljeefse avaliku elu tegelase kaaslase taak. Proovi leppida.

      • Ei käsitlenud? Kasuta ctr F-i, kui sa muidu üle rea loed.

        Ja keegi Kaur ei ole ütleja selle kohta, millega ma peaks leppima. Seda enam, et see soovitus tuleb pärast minu reaalsusega üldse mitte kokkukäivat määratlust, mis hõlmab sõnu nagu “reljeefne avaliku elu tegelane” ja “teie perekond”. Ma mõtlesin, et mina ise ikka olen selle üle otsustaja, mis või kes on minu perekonnas ja millega ma oma elus leppima peaksin?!

        • Vaba sõna ongi selline nagu ilm :), paned jope ja kummikud selga ja kannatad ja kiunud kuni järgi jääb, see ongi leppimine ei saa ju teiste eest otsustada, ise saad otsustada ainult mis sitasisse astud, kui sedagi 🙂

        • Teie suhe on saanud lihtsalt Eesti rahva ühismütoloogia osaks. Selle mainimine pole teist kirjutamine. “Stalini-aegne maja” ei tähenda ju, et me kirjutaks Stalinist või mõtleks tema peale; me vaid viitame üldtuntud ajastule. “Kunnuse-laadne suhe” on sama. Või “Saagimi-sarnane eit”. Ehk, ei ole vaja muretseda.

          Ja neid valikuid ei tee meie, vaid (kollane) meedia.

        • mul jooksis see kunnuse-reference ühest kõrvast sisse ja teisest välja, see tähendab, et ma ei jäänud selle peale mõtlema, aga neid kommentaare lugedes vaatasin asja uuesti üle ja nüüd mõtlen rohkem. ehk võib-olla tasuks ise ka mitte nii väga sellel teemal sõna võtta, kui tahta, et teised seda ei teeks või sellele ei mõtleks, võimis?

  16. No siin on selgelt välja toodud ka poliitika, mis näitabki seda, et just enne valimisi üritatakse inimest mustata ja kõik ongi sellel eesmärgil hakanud soppa loopima. Kus see ema varem siis oli?

  17. […] sellise mõiste Rentsi blogi lugedes seoses Hannes Võrno teemaga.  Ta nimetas elatise mittenõudmist toksiliseks tubliduseks, […]

    • No mis mõnitad? Mis riisitera.? Kuldmuna ikka. Rents pole mingi suvaline kodutu krants ,kes missioonitundest võõraste peale klähvib. Tema teab ,millest hõiskab.

  18. Mina olen lugenud nii Võrno raamatut kui ka Tähismaa artiklit, mistõttu ma ei ole kellegi poolt ega kellegi vastu, aga…

    … see Tähismaa artikkel on nilbe ja haige. Hälist maalitakse pilt kui elukannatajast, aga – ei usu! Päriselt ka – kui inimene ütleb, et töötas näpud verele, et saaks Egiptusesse reisile minna, siis EI OLE MUL SELLEST INIMESEST KAHJU. Eestis töötavad väga paljud üksikemad näpud verele, et lapsed süüa ja riidesse saaks.

    Igal juhul – Hälist oli väga rumal valik Tähismaal lasta endast artikkel kirjutada.

    • Mitte näpud verele, vaid et lausa nahk olevat näppudelt maas. Seda oleks päris huvitav kogeda, kuidas õmblemisega saab nahk näppudelt maha tulla. Minu jaoks on see naine kahepalgeline ja sinna minu arvamus ka jääb. Ega asjata Võrno oma raamatus kahtlema ei löönud, kas naine teda üldse armastabki.

      • Kui 20 aasta jooksul kordagi ei kahtleks, oleks ka imelik.

      • Õmmelda nii, et nahk on näppudelt maas (narmendab) pole mingi kunst. Näiteks paksemat materjali (käsitsi) palistades. Või tikkides (jälle – mida paksem materjal, seda suurem võimalus nahk narmendama saada). Jah, on võimalus kasutada sõrmkübarat (kui keegi veel teab, mis jubin see selline on), aga pikemalt seda kasutades hakkab näpp sees higistama. Ja kui nõela lükkamisel mitut näpuotsa kasutada, siis igale ju sõrmkübarat otsa ei pane.
        (Õmmelnud diivanikatteid nii, et nahk näpuotstelt maas).

  19. Eks neid sõnadesööjatest arvamusliiderdajaid on ajakirjanduses veelgi, Plaser näiteks. Kuigi tema mõnevõrra sai oma karistuse, golfiliit öeldavasti loobus temaga koostööst, aga eks talgi on fännide hunnik all maandumist pehmendamas.

    • Või oli see mingi muu spordiala liit, ei mäleta. Üks sport puha.

      • ragbiliit. st. selline, mille puhul on ehk natuke kahjugi plaseri teenetest (sest lihakehade kokkulöömisest ta üht-teist ikka teab) loobuda.

        ma täpsustan seda sellepärast, et ragbiliidu vennad tõesti ka loobusid millestki, et oma seisukohta väljendada.

      • Iseenesest on see huvitav dilemma, see professionaalsus versus eetiline pale, alati väga täpselt ei teagi, kuidas seda lahendada. Ilves tegi oma palge ametiaja lõpus ikka tõsiselt täis, aga ju ta oli professionaal; Jaak Joala kohta selgus pärast surma ebameeldivaid eraelulisi asju, ega need tema lauljapanust ei vähendanud aga ärritasid küll paljusid surmapühadusest jutlustajaid – ma ei saa aru, kas see oli üldse relevantne kuidagi.
        Ehk võib võtta reegliks, et professionaal, kes töötleb inimmaterjali, peab eetiline olema?

        • noh, ma mõtlesin praegu seda, et ragbiliit kaotas midagi selle tehinguga, aga tegi selle ikkagi. see ei olnud nagu loobuks rimis käimisest ja teeks oma ostud edaspidi prismas.

          selget eetikapiiri on vist üsna raske tõmmata. aga näiteks on fakt, et süüdimõistetud kurjategija ei peaks inisema (saama kutseid meediasse ja konverentsidele) naistevastasest vägivallast ja võrdõiguslikkusest (me ei küsi ka kuulsalt riigireeturilt põhiseaduse parandusettepanekuid, onju. kuigi, riikide reetmine on teatud mõttes sotsiaalne paratamatus).

          näiteks joomine ja hooramine ei tohiks lauliku edu küll mõjutada (ma ei tea, mis need joala patud olid), aga samas – kohtunik peaks ikkagi piirduma napsutamise ja mõõduka liiderdamisega.

          lisaks saab hääletada jalgadega (nagu tegi ragbiliit). mul oli endalgi õhus variant minna plaseri juurde trenni, aga pärast tema väljaütlemisi ma ei lähe. parem olen nõrk ja haige. jne.

        • Samamoodi, Võrno kui meelelahutaja professionaalset mainet ei peaks eksnaisele võlgu olemine kuidagi kõigutama, aga Võrno kui arvamusliiderdaja (väljaütlemised “isa kasvatab lapsed üles” stiilis) maine peaks olema kahjustatud; ja omakorda tekib siinkohal kahtlus, et kui ta on ühes asjas moraalselt mitmepalgeline, siis äkki teises asjas (punasetulegaületee?) samamoodi ja mis arvamust me siin nüüd avaldame?
          Kas kloun peab eraelus eetiline olema? Aga ühiskonnakriitiline kloun?

          Joalast selgus, et tal oli kuskil miski unarule jäetud poeg. Vms.

        • ma arvan, et Võrno kui meelelahutaja mainet ei kahjustakski see kui tuleks lihtsalt välja uudis, et ta oma lastest ei hooli ja naisega halvasti käitub (teatud piirini jälle). antud juhul on ta asunud (mitte ainult meedia ei ole teda tõmmanud, ta on selle nimel ikka ise aastaid vaeva näinud) sõtta väärtuste nimel. ja see ikkagi juba takistab klounolemist.

          ah, me vist saame üksteisest aru küll, mis me enam. jõudu!

        • siiski paar täpsustust:
          – ma ei tea, mida Võrno oma laste ja naistega teeb ja kuidas käitub. see oli toodud näitena mitte minu hinnanguna. sõnastus oli kehva.
          – heal koomikul on agenda ja maailmavaade. asi läheb jamaks siis kui kloun muutub kurjaks ja hakkab lihtsalt suvaliselt peksma. Võrno on mumst läinud sellele teele.

  20. Lugege tähelepanelikumalt. Võrno ikkagi käis ükskord baasist väljas. Lugu algab leheküljel 355.
    Mittemidagitegemisest see elu seal missioonil suuresti ju koosnes, mitte ainult temal – jutu järgi enamusel kaadrist.
    Muidugi kisub jutt osaliselt sinnakanti, et tema päevadest läbiistumine on kuidagi natuke kasulikum, kui kaasvõitlejate munade laiaksistumine ja trussikute peal ringi patseerimine.

    Kirjutamise stiil sümpatiseerib, sisu paraku mitte. Natuke mehemeelt oleks võinud olla ja jätta selle endale eneseabiraamatuks, nagu ta kaaslastele kirjutamise ajal väitis. Ja täisnimede kasutamine, osad isegi fotode alla kirjutatud – no ma ei tea. Põhimõtteliselt kallas ta enamuse kamraadidest väga haisva asjaga üle ja oli ise üsna uhke, et sai seda teha, halbadele koha kätte näidata.

    Kuna kasutasin seda aja puudusel öökapiraamatuna, siis võin teistele soovitada seda mitte teha. Nii lolle ja halbu unenägusid pole mulle ilmunud ei enne ega pärast sellist epopöad. See mees on katki. On seda ilmselt kogu aeg olnud. Lihtsalt kunagi varjas väline imidz maniakaalse sisemuse. Ka triip rilleputs võiks väheke ses asjas peeglisse vaadata, promos ju ta tihtipeale head ja õiglast pereväärtuse ja mehemeele hoidjat, kellest ta pere enam kahjuks midagi kuulda ei soovi.

    Raamatus on ta seda katkimineku asja palju analüüsinud aga ega sealt suurt midagi ei tule. Jube ebastabiilne vend. Täna nii, homme naa ja ikka Isa tiivasulgede kaitse all. Maniakaalne kristlus on ajaloo jooksul palju halba korda saatnud, see on kindel.

    Ammusest ajast meenub ähmaselt üks udune artikkel, no oli kuskil üheksakümnendatel see, kus seda meest süüdistati mingite rahadega seotud sekeldustes, umbes et võttis võlgu ja ei tahtnud tagasi maksta või midagi taolist, seoses kohustuste mittetäitmisega üldiselt. Kust sai loetud või milles asja sisu täpsemalt seisnes, ei mäleta, aga midagi meenub. Inimesed ei muutu üldiselt, kuigi võivad seda ise uskuda küll.

    Aga oleks ta nüüd ainukene nn.avaliku elu tegelane, kes ekraanilt paistab aus, julge ja huvitav, tegelikkuses aga hoopis midagi muud.
    Selliseid kolmeperselisi on ikka hulgim.
    Saagi nüüd aru, proovisin teda mõista või hukkamõista?


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

  • Kategooriad