Mu hingehobu korskab õllesaali kaertes

Nagu mõni juba teab (Mad oli mulle isegi kingituse saatnud – aitäh, Mad!), on mul täna sünnipäev. Ma olen nii palju söönud, et vihkan end juba vaikselt, sest ma olen tegelikult kurguni täis, aga kõik oli nii hea. Homsest hakkan vist paastuma, sest ei taha enam toitu näha ka. Ilma naljata, muudkui joon vett praegu – ja suhkur lööb peale seda väikest tippu energiataseme ikka korralikult alla. Nii et kuluks ära küll jälle võõrutus. Iseasi muidugi, kas ma hommikul veel sama moodi arvan. Aga selline rahulik sünnipäev, keegi ei oksendanud ja keegi ei saanud tappa. Vanus tuleb peale, noh.

Lisaks sellele oli mul ka kolmas tööpäev uues kohas. Tööst enesest ei saa ma veel eriti rääkida, sest siiani olen peamiselt õppimisega tegelenud, aga räägin siis töökohast. Keskkond tundub just mulle sobiv, näiteks on meil igapäevane plankimisvõistlus (kusjuures ma pole ainus piff, kes kleidi ja sukkpükstega selle jaoks kohale ilmub). Mina olen mõlemal päeval (eile jäi ära) kaks minutit teinud, mis on vastuvõetamatu, sest kodune rekord on mul 3.15, nii et homme testin, kas pükste ja tavaliste sokkidega on parem (minu isiklik teooria on, et sukkpükstega tahavad varbad ikka tiba libiseda). Aga no meil on ka üks asiaat, kes on eluheas vormis ja plangib probleemideta kuus minutit – ja ei võtnud tükkigi mu sünnipäevakoogist, sest ta kartvat paksuks minna. Lubasin juba, et järgmine kord võrdsustame seda plankimisvõistlust sellega, et kui minu katse läbi saab, istun talle selga ja topin vägisi kooki suhu (mulle omaselt näitan ka töö juures kohe oma suurepärast huumorimeelt, seda, mis ma siis ütlesin, kui ülemus lubas kellelegi, et kohtleb mind, nagu ma oleksin one of the guys, ei hakka ma siia kirja panema).

Oih, jälle hakkasin ma trennist rääkima, aga no mõte oli, et üldse hoolitsetakse inimeste füüsilise tervise eest, võimalus soodukaga trennides käia ja eriti odavalt firmas kohapeal massaaži saada jne. No ja nagu te ilmselt taipasite, tehakse rõvedat nalja, nii et hea kodune tunne on. Peamine probleem on hetkel see, et uut informatsiooni on nii palju, et ma olen kõik need õhtud järjest koju jõudes täiesti KURNATUD olnud, sest no aju ei jaksa lihtsalt täistuuridel töötada kogu aeg. Olen praegu mitu päeva järjest täie hooga ainult lugenud, lugenud, lugenud. Rääkimata sellest, et absoluutselt kõik on uus, isegi töövahend on Mac, nii et pean pisut ümber õppima ja ei tööta igal pool automaatselt need samad nipid mis Windowsiga arvutites, kuigi olulisimad igapäevaselt kasutatavad asjad on muidugi nüüdseks selged (no ja kuvatõmmiste tegemine, mida minu töös pidevalt vaja on, ON siin lihtne, ja ilus on see ka, selles mõttes ei saa kurta).

Inimestest. Kõige ägedam oli esimesel päeval see, et neil on seal PÄRIS GURU. Nagu ma ei tee nalja, sellist asja ei mõtleks välja. Neil on seal pikajuukseline habemega indialane, kes küsis minu käest väga rahulikult, mis spordiga ma tegelen, ja siis ütleb, et tema hobi on see, et ta üritab 24 tundi päevas mediteerida. Iga päev ei tulevat välja, aga parematel päevadel läheb päris kenasti. Point siis selles, et mediteerimine on oma olemuselt teadlik olemine / hetke tajumine ning selleks ei pea jalad risti maas istuma ja silmi kinni hoidma, kergem on lihtsalt, kui uut infot kogu aeg juurde ei tulva. Aga no kõik mungadki räägivad, et vabalt võid nõusid pestes jne ka mediteerida, mul oli näiteks üks tore japsist sõber, kes koristas ja tegi süüa jne väga meditatiivselt, oli näha, et keskendub hetkele. Seda sain ka kohe teada, et mina ei jõua valgustuseni, sest ma söön kana ja teisi elusolendeid süües ei saagi tõelise mõistmiseni jõuda. Mis on ilmselt ka tõsi, aga ma olen praegu oma poole kohaga valgustusega ka suht rahul, kõik ei peagi kohe nirvaanasse trügima.

Ahjaa, see tüüp, kes plankimiskunn on – tema nimi tähendab eesti keeles raudsüdant, iidne sõduri nimi. Suhtumine on ka selline omapärane. Madile ta raudselt meeldiks. Nii et huvitavaid tüüpe on siin küll ja veel. Ehk siis mina olen megarahul, kõik on imelikud, nagu ma isegi.

Mis ma olen õppinud? Kui mitte ainult sellest firmast rääkida, siis olen viimase poole aasta jooksul õppinud näiteks seda (õnneks ainult ühe sõbraga rääkides), et kui jutuks on raspberry pi, ei tasu rõõmsalt käsi kokku lüüa, sest süüa saab, sest see pole mitte vaarikapirukas, vaid pisike (ühest trükkplaadist koosnev) arvuti. Mis iseenesest on lahedam kui vaarikapirukas, aga mulle meeldib teada, miks ma parajasti käsi kokku löön. Aga ka siin olen ma nende paari päevaga juba metsikult õppinud tehnilise inglise keele, erinevate programmide ja tehniliste nõuete kohta. Tahaks selle nädala lõpus või järgmise alguses juba päriselt midagi TEGEMA hakata.

P.S. Nüüd võin julgelt öelda, et “Ameerika jumalate” sari on MEGAÄGE. Kõigile soovitan.

Advertisements
  • Rubriigid