Kõige tähtsam uudis – Atu opp läks väga kenasti ja lisaks sellele on tal oma vanuse kohta väga ilusad hambad. Ta on mul nii tubli ka, et päeval saab ilma kraeta olla ja puha.
Tähtsuselt järgmine – tegin eile ikka üle kolme minuti planku ära, sest oli vaja ühest tüübist parem olla. Ehk siis olin suisa võitja, sest kõige karmimad poisid ei viitsinud osa võtta. Oleks veel 30 sekundit vähemalt hädaga välja venitanud, aga kuna ma juba võitsin, ei olnud väga motiveeritud seal edasi värisema. Ehk siis katseliselt tõestatud, et tavaline õpitav osaoskus nagu iga teine – ja nagu iga lihastega seotud võimekus, areneb mul kiiresti. Võtsin kohe auhinnaks suure õuna selle peale.
Ja teie olete ka väga tublid, mu postituse peale on üle saja inimese plankima kukkunud. Isegi mu vanemad lubasid kodus proovida. 😀
Aga kordamine ON tarkuse ema ja mitte ainult teoreetilistest teadmistest rääkides. Tuletasin endale siin eneseanalüüsi raames meelde, et enne igat tööpäeva ja igat trenni tuleb endale konkreetne eesmärk püstitada. Mitte hulluks minna on ka väga hea eesmärk, kuigi tuleks konkreetsemalt sõnastada (no näiteks, et kui väga stressirohke on, istu viieks minutiks omaette maha vms). Mul on trennis isegi partneriga selline rituaal, et me räägime trenni alguses läbi, mis radade või harjutustega me tegeleda tahame ja milleks – aga partner on hetkel vigane, nii et olin selle köie rõõmsalt lohisema lasknud ja ronisin omaette põhimõttel “tahaks seda asja ära ronida – ja ärme noid radu tee, sest need on vastikud”.
Seega läksin reedel teadlikult trenni plaaniga võtta ette just need rajad, millel ma olen kas ebaõnnestunud või mille ma olen paar korda ära roninud, aga siis kõrvale jätnud, sest need tunduvad mulle ebameeldivad ja ma ei taha neid tihti teha, sest on vaja end vastikusse asendisse väänata või kuskil totras kohas balansseerida vms. Tegelikult tähendab see muidugi seda, et JUST neid radu tuleks iga kord teha, sest nagu ütleb Hörst:
Most important, strive to develop good technique by repeating moves (and entire routes for that matter) until you can climb them smoothly and efficiently. Remember, success by way of thrashing up a climb is really a failure when it comes to learning – it wires bad habits of movement into the brain, thus developing bad technique rather than good technique!
Nii et tegin seda koledat punast (mis oli v4 muide) uuesti ja ilusamini. Sai küll parem ja häbitunne kohe hajus vaikselt. Kuigi siin on muidugi see ka, et tuju oli ette juba sobiv, sest reedeõhtune endorfiinilaks ja koeraga seotud head uudised jne. Reedeti on hea ronida ka, kõik teised on väljas joomas. 😀 Mina käisin trennis ära ja tulin maale koeral käppa hoidma. Ainult natuke veel ja saab temast linnakoer.
Aga vaadake kui hea laul (alt-J, “In Cold Blood”):
P.S. Kas pole tore, et Võrno, kellel lihtsalt polnud raha, et eksnaisele võlga maksta, selle siiski makstud sai? Leidis maast juhuslikult 40 000 eurot vist ootamatult. Aga lahe, et leidis muidugi.
P.P.S. Tervitan ka Mihkel Kunnust ja soovin talle rahulikku nädalavahetust.
Pärdikute päevaraamat 