Kõige tähtsam uudis – Atu opp läks väga kenasti ja lisaks sellele on tal oma vanuse kohta väga ilusad hambad. Ta on mul nii tubli ka, et päeval saab ilma kraeta olla ja puha.
Tähtsuselt järgmine – tegin eile ikka üle kolme minuti planku ära, sest oli vaja ühest tüübist parem olla. Ehk siis olin suisa võitja, sest kõige karmimad poisid ei viitsinud osa võtta. Oleks veel 30 sekundit vähemalt hädaga välja venitanud, aga kuna ma juba võitsin, ei olnud väga motiveeritud seal edasi värisema. Ehk siis katseliselt tõestatud, et tavaline õpitav osaoskus nagu iga teine – ja nagu iga lihastega seotud võimekus, areneb mul kiiresti. Võtsin kohe auhinnaks suure õuna selle peale.
Ja teie olete ka väga tublid, mu postituse peale on üle saja inimese plankima kukkunud. Isegi mu vanemad lubasid kodus proovida. 😀
Aga kordamine ON tarkuse ema ja mitte ainult teoreetilistest teadmistest rääkides. Tuletasin endale siin eneseanalüüsi raames meelde, et enne igat tööpäeva ja igat trenni tuleb endale konkreetne eesmärk püstitada. Mitte hulluks minna on ka väga hea eesmärk, kuigi tuleks konkreetsemalt sõnastada (no näiteks, et kui väga stressirohke on, istu viieks minutiks omaette maha vms). Mul on trennis isegi partneriga selline rituaal, et me räägime trenni alguses läbi, mis radade või harjutustega me tegeleda tahame ja milleks – aga partner on hetkel vigane, nii et olin selle köie rõõmsalt lohisema lasknud ja ronisin omaette põhimõttel “tahaks seda asja ära ronida – ja ärme noid radu tee, sest need on vastikud”.
Seega läksin reedel teadlikult trenni plaaniga võtta ette just need rajad, millel ma olen kas ebaõnnestunud või mille ma olen paar korda ära roninud, aga siis kõrvale jätnud, sest need tunduvad mulle ebameeldivad ja ma ei taha neid tihti teha, sest on vaja end vastikusse asendisse väänata või kuskil totras kohas balansseerida vms. Tegelikult tähendab see muidugi seda, et JUST neid radu tuleks iga kord teha, sest nagu ütleb Hörst:
Most important, strive to develop good technique by repeating moves (and entire routes for that matter) until you can climb them smoothly and efficiently. Remember, success by way of thrashing up a climb is really a failure when it comes to learning – it wires bad habits of movement into the brain, thus developing bad technique rather than good technique!
Nii et tegin seda koledat punast (mis oli v4 muide) uuesti ja ilusamini. Sai küll parem ja häbitunne kohe hajus vaikselt. Kuigi siin on muidugi see ka, et tuju oli ette juba sobiv, sest reedeõhtune endorfiinilaks ja koeraga seotud head uudised jne. Reedeti on hea ronida ka, kõik teised on väljas joomas. 😀 Mina käisin trennis ära ja tulin maale koeral käppa hoidma. Ainult natuke veel ja saab temast linnakoer.
Aga vaadake kui hea laul (alt-J, “In Cold Blood”):
P.S. Kas pole tore, et Võrno, kellel lihtsalt polnud raha, et eksnaisele võlga maksta, selle siiski makstud sai? Leidis maast juhuslikult 40 000 eurot vist ootamatult. Aga lahe, et leidis muidugi.
P.P.S. Tervitan ka Mihkel Kunnust ja soovin talle rahulikku nädalavahetust.
Pärdikute päevaraamat 
Nüüd jääb veel ühele ja teisele küljele 1 minut plangutada või vähemalt üritada 🙂 ,aga tore, et kõigil hästi läheb isegi ilmad on suvised pidage, siis ilusti piiri ja ärge vigastage end üle puhkamisega. 🙂 🙂
Olen alati mõistatanud, kuidas saab kordamine olla tarkuse ema. Kordamine ei tooda uut informatsiooni. Seega saab kordanine olla vaid … kordamise ema?
Kordamine tuletab meelde asju, mis muidu meelest ära kipuvad minema. Eriti kipuvad meelest ära minema ebameeldivad asjad. Nii et vahel on siin oma iva küll.
Kordamine võib ka lolluse ema olla, kui kordad seda 🙂 Nii, et tuleb mõelda mida kordama hakata. 🙂
Teravmeelne tähelepanek Viktoriinisõbralt!
Kordamine tõepoolest ei tooda midagi uut, see hoopis kinnistab inimest üha kitsamatesse piiridesse.
Näiteks see, kes pidevalt kaljuronimise asju kordab, sellest saab hea kaljuronija. Kes pidevalt kordab “Allah on suur!”, sellest saab hea muhameedlane ja/või ISISe võitleja.
Kes korrutab pidevalt, et maailm on materiaalne – sellest saab korralik valge inimene ja/või akadeemik.
Kui vaatame inimese arengut lapsest vanaduseni, siis näeme, et lapsed elavad imedemaailmas kus midagi ei kordu ja kõik on ainulaadne. Täiskasvanud aga sunnivad lapsi pidevalt teatud asju üldisest kaosest välja valima ning pidevalt korrutama. “See on onu, see on tädi, see on kutsu! Oma pere on kõige tähtsam! Sa pead teenima raha! Sa pead saavutama! Sa pead kaitsma omasid ja hävitama vaenlasi!”
Kordamine on kultuur, meie peamine õpetaja.
Ikka ühtesid ja samu asju oma peas korrutades saab valgest inimesest valge, neegrist neeger, eestlasest eestlane ja venelasest venelane. Väärtused kinnistuvad. (Minu jumal on ainus!)
Kui inimene on saanud keskealiseks, siis näeme, et kordamise tõttu on ta nüüd täiuslikult “oma rööbastel”. Enamus maailma heidetakse siis juba kõrvale kui vale ning korrutatakse automaatpiloodil üle ikka neidsamu väheseid asju mida elu jooksul kordama on õpitud.
Ülemused on sead!
Poliitikud on värdjad!
Mu palk on väike!
Mehed on sead!
Naised on maod!
Teistsuguse välimusega on vaenlased!
Kõik teised on minu hädades süüdi!
Su maailmapilt on nii armsalt lihtne. Alati loen ja imestan.
Aga kui näiteks kordad kogu aeg, et naised ei peaks lapsi saama ning et teised on rumalad ja raamides kinni?
Kes siis veel peaks lapsi saama kui mitte naised?
(hämming) (whatdidijustread)
Ma kordan siinkohal ühte oma vana mõtet, et on inimesi (nt Võrno) keda avalik häbi, aga mitte autunne, alles panebki reaalselt oma perset liigutama.