Mitte päris, ainus tõeline puhkus, mis mind sel suvel ees ootab, on ilmselt neli päeva Prantsusmaal. Uue töökoha võlud, äkki õnnestub oktoobrisse mingi soojem reisike suruda. Aga hetkel ootab väike puhkus ronimisest. Eile oli selle tsükli viimane trennipäev, mis oli rohkem sotsialiseerumine kui päris trenn, sest lihased ei arvanud enam ÜLDSE, et võiks midagi teha. Olen terve nädala pisut nõrk olnud (ronimisministeerium läheb soojaga kohe palavaks ka), vahepeal kartsin isegi et jään haigeks (õnneks sellest siiski pääsesin), nii et tervitan jooganädalat kahel käel. Seda enam, et kuna teadsin, et kohe-kohe saavad ronimisega seotud lihased vähemalt 8 (ilmselt isegi 9!) päeva puhkust, läksin hoogu ja tegin kolm trennipäeva järjest, kuigi eilne trenn oli pigem ajendatud soovist ühte Tartu sõbrantsi näha, enne kui ta suveks trippima läheb.
Oh neid noori, meenub kohe, kuidas mina omal ajal suviti mööda Euroopat ringi hääletasin. Tema on veel nii hull, et a) teeb suuremaid ringe ja b) hääletab jalgrattaga. Vahepeal väntab, vahepeal hääletab. Kuna see on ilmselgelt nii hullumeelne plaan, siis inimesed muidugi aitavad ka, sest no kes ei tahaks hulluga lähemalt tutvuda. Mulle ütles ka üks tüüp hiljuti, et ta sai kohe aru, et ma olen imelik, selle pärast ta oligi kindel, et meist saavad head sõbrad. Nii ta on, troubled, yet not distressed*, kui pühakirja tsiteerida. 😀
Sõbrantsi ma siiski ei näinud, sest trenni ta ei jõudnudki. Nii et chillisime sõpradega niisama, see väike ronimine oli rohkem pisike üldfüüsiline, mitte päris trenn. Aga ma olen ikkagi puhkepäevade pärast põnevil. Millega ma siis tegelen? Sel nädalavahetusel puhkan! Või noh, koristama peaks ja vanaemale lubasin ühe väikese teene teha, nii et selle tahaks täna korda ajada, aga muidu on jooga ja lebo ja chill. Ahjaa, töö jaoks pidin ühte raamatut sirvima. Kuigi ilus ilm on, alustuseks käisin hoopis jalutamas. Ma elan ikka kaunis kandis, suured majad küll, aga ilus suur park ja suur tiik ja Harku järv on ka lähedal (ei, ei paista minu maja, mul päris seda pole vaja, et ahistajad, kes siiani sõnnikut kommentaaridesse postitavad, seda päris postkasti saatma hakkaks).
Lisaks jõudsin eile ühe päevaga ära vaadata kõik Handsmaid’s Tale’i senised osad. Üsna hea sari on, aeglane, kirjeldav, aga huvitav, täitsa soovitan. Teemaks siis tulevikudüstoopia, kus inimesed on suguhaiguste ja reostuse tõttu ahtraks jäänud, nii et naistelt on õigused taas ära võetud ja need, kel veel toimiv reproduktiivsüsteem on, pannakse kohustuslikus korras hierarhia kõrgemas otsas olevate meestega lapsi saama. Kui nad ei rasestu, saadetakse kolooniasse ära (sest traditsioonilisele ühiskonnale kohaselt on mitterasestumine ainult naise süü, ka juhul, kui viis naist järjest temast ei rasestu). Kuidas selline asi juhtuda sai? Feministid ja hipsterid uskusid siiralt, et pahadest asjadest pääsemiseks tuleb ainult piisavalt plakateid teha ja värvilistel meeleavaldustel osaleda. Sest kui sa vägivalduritele ütled, et ärge enam vägivallatsege, jätavad nad ometi järele. Resoneerub hästi ka tänapäeva ühiskonnaga, kus nii Trumpi võimuletulekule kui hoopis teise kultuurilise taustaga inimeste poolsele naisteahistamislainele reageeritakse sellega, et rahvas tuleb kokku ja ütleb, et nii küll kena pole. St ükskõik kummast suunast rõhumine tuleb (mitte et seal väga vahet oleks, naiste õiguste seisukohast on paremäärmuslased ja moslemid ju üsna ühte meelt), usume me naiivselt, et kui Madonna selle peale korra lavalt tagumikku näitab, on kõik jälle korras. Samas kui inimesed, kes ainult vägivaldset keelt mõistavad, kratsivad selle peale kukalt ja mõtlevad, et on ikka ahvikari, peaks veel ühe paugu panema.
* No eesti keeles ei kõla see sugugi nii meeldivalt mitmemõtteliselt.
Pärdikute päevaraamat 