vaenlasega voodis

Ma kirjutan nüüd hästi vaikselt, et sõbrad-tuttavad teada ei saaks. Tegin eile midagi mõeldamatut ja käisin alpinistidega Astangul ronimas. Khm, jah, täitsa nii oli, köiega ja puha. Mina ronisin seekord ülaltjulgestuses, sest varem olin ma seal ainult jää peal käinud + ma ei ole alpinist, nii et igasugune tradivarustus ja -kogemus mul puudub, aga paar poissi lasid seda ka.

(Selgituseks mitteronijatele, trad tähendab seda, et sul on HUNNIKUGA igasugu erineva suurusega jubinaid seinal kaasas, sa võtad köie ise alt ühes ja siis iga natukese aja tagant otsid sobiva suurusega prao jaoks sobiva suurusega jubina, topid selle sinna auku, paned jubinast köie läbi ja palvetad, et peaks, kui kukkumiseks läheb. Neil näiteks üks ei pidanud, sest noh, iga kord ka ei vea. Aga nad üldiselt ei sure nagu kärbsed, nii et ju nad ikka üldiselt hoiavad suht hästi.)

Vahva oli, fläshisin ühe 6b raja ära (st tegin ära esimese katsega, kuigi mu treener ütleb, et kui pole oma varustus, pole flash, aga see kõlab lihtsalt liiga absurdselt, sest selle loogika järgi pole ma iial ühtki rada ära fläshinud, sest mul on oma vöö ja oma jalatsid, aga oma köit pole ostnud … aga ehk ta mõtles seda, et see sõna peaks ainult altjulgestuse kohta käima). Pildile on jääud hoopis üks kergem rada, 6b on see, kus parajasti rohelise särgiga ronimispersoon aeleb (mina olen siis see punase dressikaga, showing off my best ASSets, nagu ikka). Selleks, et sealsetest radadest midagi karmimat välja pigistada, tuleb vist hakata ise midagi ära jätma, sest öeldi, et seal lähebki raskusaste neljast (see on trepp, ma eeldan) 6b-ni. Selle viimase peal on siis hästi natuke kerget negatiivi ka. Nii et selle osaga võib rahul olla, aga ma ei läinud sinna mitte niivõrd kivi katsuma kui igasugu alpinismioskusi meenutama/õppima. Muuhulgas sain esimest korda elus haaratsiga tõusta ja ilma julgestusvahendita (st karabiini ja Munteri sõlmega) laskuda. Ma polnud nii ammu tavalise Prusikugagi laskunud, et isegi seda oli alguses natuke hirmus teha. Põhimõtteliselt tehakse sulle köie külge selline sõlm ja öeldakse sulle, et kamoon, astu üle kaljuserva, see täiega pidurdab ja ise saad ju tempot kontrollida. Pidurdab küll ja saabki ise kontrollida, aga iga kord, kui ma seda taas üle aasta uuesti teen, väriseb ikka esimese hooga veits sees. 😀 No aga see kogus manti, mis alpinistidel kogu aeg kaasas on, on metsik (siin on hetkel ainult “jubinad”, sellele lisagem siis veel köied, jalatsid, kiivrid):

Muuhulgas oli mul salaronimiseks valitud umbkaudu kõige kehvem võimalik aeg, sest juhuslikult toimus just samal ajal Jaak Juske ajaloomatk, millest võttis osa 150 inimest, kes siis kõik seisma jäid ning huvitatud näoga jõllitasid, mida kuradit need lollid nüüd teevad ja kas nad alla ka kukuvad. Sealhulgas muidugi ka üks boulderdamiskaaslane. See-eest oli aga ilmaga metsikult vedanud, mis sellest, et sinna seina äärde päike ei paistnud – vähemalt oli mõnusalt soe olla sel ajal, kui sääsed meie kallal mõnuga hea maitsta lasid. Ja neid sääski oli umbes mustmiljon. Mina, kes ma siiani olin sel kevadel täpselt ühte näinud, olin suutnud vahepeal ära unustada, et nad olemas on, nii et see oli küll ebameeldiv üllatus.

Üldises plaanis igati huvitav rahmeldamine, sääskede eest võtan paar punkti maha, nii et tugev 5/7 ja suisa 10/10 would try again. Tahaks sel suvel vähemalt nii palju käia seal, et julgelt käe sisse harjuks vajalikud sõlmed jms (märkus iseendale: too Tartust oma repsunöör ära või osta uus, paar karabiini võiks ka osta).

  • Rubriigid