Sa ei saa mind maha jätta,

sest hoopis mina jätan sinu maha!

Vähemalt mulle kõlab kahtlaselt sedamoodi, kui teadur lahkumisavalduse esitab ja ta ülemus ta selle peale avalduse rahuldamise asemel hoopis vallandab. 😀 Hästi natuke väiklane.

Samuti tundub, et pole isegi vaja pead murda, mis tegelikult toimus, sest otsene ülemus ütleb põhimõtteliselt otse välja, et nad ei teadnud, et teadur kõige grandirahaga rahumeeli minema kõndida saab (… ja et teda seega inimesena kohtlema peaks). Mõtlesime, et kuhu sellel jobul ikka minna on, aga vaata, mis nüüd tegi! Mis tundub uskumatuna – MINA tean, et personaalgrandid on konkreetse isikuga seotud, kuidas muuseumitöötajad, kes igapäevaselt nende teemadega tegelevad, seda ei tea? Hakka või arvama, et inimesed ei ole oma valdkonnas piisavalt informeeritud ja teavad midagi ainult oma kitsast erialast (kui sedagi), mitte sellest, kuidas teadusmaastikul üldse elu käib.

Poliitikupalgast rääkimine on hea kirss koogil – teadlasele 600 eurot kuus maksmine on nagunii naeruväärne, aga okei, ütleme, et ise valis vähetulusa ameti. Oleks võinud ju maalriks või küünetehnikuks õppida, mida sa läksid siis teadlaseks. Naeruväärselt madalad palgad on üks põhjus, miks ma isegi ei kaalu Eestis täiskohaga etnoloogierialal töötamist. See eeldaks metsikut enesetäiendamist, mis pole kuidagi kooskõlas selle eest pakutava palganumbriga, seega saabki seda teha ainult siis, kui töö sind metsikult motiveerib. Müts maha inimeste ees, keda motiveerib. Mina pigem teenin raha muuga ja siis teen vahel etnoloogilisi projekte nö hobi korras. Aga nüüd teenis inimene ise oma grandi välja, nii et mis siin imestada, kui ta seda kasutada tahab. Kuna tegu on grandiga, siis saabki raha ainult sihtotstarbeliselt kasutada, selle eest polekski võimalik näiteks Sutropile uut autot liisida. Kõik selle raames kirjutatud artiklid, doktoritööd jne läheksid aga Kirjandusmuuseumi arvele, neil oleks selle võrra lihtsam tulevikus TA-lt raha saada.

Selle asemel otsustatakse aga lapsikult solvuda selle peale, et inimene tahab pärast aastaid näljapajukiga elamist järsku normaalset palka saada, ja hakata talle näkku panema. Sest mis siis, et teised ei saaks selle arvelt vähem raha, koer võiks lihtsalt oma kohta teada. Kui Tuhkatriinu ei taha järsku enam koldes magada, on midagi viltu ja nii me küll edasi minna ei saa.

Absurdne lihtsalt. Tahtsin juba innukalt näiteks konvekablogija Laurilt soovilugu paluda, sest arvasin, et äkki ma sain millestki valesti aru, aga siis avastasin, et Lauri juba lahkas seda teemat ja on sama üllatunud kui mina.

P.S. Positiivse poole pealt olgu ära mainitud, et vähemalt ei viskutud päris ringkaitsesse, vaid lubati rahuloluküsitlus läbi viia. Ma arvan küll, et selle tulemusel saame teada, et kõik on täiesti rahul, aga no vähemalt ei öeldud kohe, et mis asja, meil on kõik imeline. Tahaks ainult teada, et miks rahuloluküsitlus, mitte näiteks sisejuurdlus …

Imenaine (ja feminism), mõne spoileriga

Üks film, mis on ühtviisi kaklema ajanud nii MRA-d kui feministid, on kindlasti “Imenaine”, nii et otse loomulikult käisin ma seda vaatamas. MRA-d leiavad, et see, et naiskangelasega filme tehakse, viib meid kõiki hukatusse, ja samal ajal häbenevad nad seda, et ta neil erektsiooni tekitab. Feministid aga ei ole sugugi ühel meelel, on see film siis nüüd jôustav või mitte, sest ühelt poolt nagu tugev naiskangelane, aga teisalt on ta ju raseeritud ja seksikas ning seega objektistatud ja mehe pilgule mõeldud.

See viimane on minu jaoks ausalt öeldes naeruväärne. Ebavõrdsus on üks kole asi, aga kui on üks teema, kus meedia järjest “võrdsemaks” muutub, on see seksikus – mitte et naisi objektistataks vähem, aga juba ammu objektistatakse mehi ka ikka väga jõuliselt. Võtame näiteks Jason Momoa veemehena (krt, ei kõla sugugi nii hästi kui Aquaman):

mammu

Mitte ainult ei ole pool tema karakterist “ole mehelik, jõuline ja seksikas”, vaid mis torkab kohe silma, kui ta jõulisi kiharaid ülejäänud kehaga võrrelda? Mulle näiteks torkab silma, et ilmselgelt on ta rind raseeritud, sest sellisel mehel EI oleks see muidu sile nagu beebi peps.

Jah, igavesti kole, et meeste ja naiste välimusele nii karmid nõudmised on, aga need nõudmised on ühtviisi nii meestele kui ka naistele. ERITI superkangelaste puhul, kes peavadki seksikad olema – isegi Peter Parker, kes muidu on täielik nohik, digimuutub hetkega seksikaks kangelaseks, sest noh, kangelane on seksikas. Teatavate eranditega, Hulk on rohkem fetišistide mängumaa jne. Nii et see on minu meelest absurdne etteheide ja imenaise sile nahk mind ei häirinud.

Küll häiris “Imenaises” aga see tuttav äraleierdatud “äärmiselt võimeka, aga samas täiesti kogenematu naiivse naise” troop. Naine, kellel mees saab nüüd kätust kinni võtta ja talle elu õpetada. Selle käigus muidugi tema esimene sekspartner olles, Aga ka selle koha pealt ma ei vingu liigselt, sest sellega polnud üle pingutatud ja üldine suhtumine oli poistel teemal “inimestega võime me vahvalt võidelda, aga jumalad on sinu mängumaa”, nii et üldiselt tunnustati (naise kasuks olevat) erinevat võimuvahekorda jne.

Muidu oli äge film, palju tsirkust ja ainult kohati liiga suhkrune. Võib meelelahutuseks vaadata küll.

  • Rubriigid