Sa ei saa mind maha jätta,

sest hoopis mina jätan sinu maha!

Vähemalt mulle kõlab kahtlaselt sedamoodi, kui teadur lahkumisavalduse esitab ja ta ülemus ta selle peale avalduse rahuldamise asemel hoopis vallandab. 😀 Hästi natuke väiklane.

Samuti tundub, et pole isegi vaja pead murda, mis tegelikult toimus, sest otsene ülemus ütleb põhimõtteliselt otse välja, et nad ei teadnud, et teadur kõige grandirahaga rahumeeli minema kõndida saab (… ja et teda seega inimesena kohtlema peaks). Mõtlesime, et kuhu sellel jobul ikka minna on, aga vaata, mis nüüd tegi! Mis tundub uskumatuna – MINA tean, et personaalgrandid on konkreetse isikuga seotud, kuidas muuseumitöötajad, kes igapäevaselt nende teemadega tegelevad, seda ei tea? Hakka või arvama, et inimesed ei ole oma valdkonnas piisavalt informeeritud ja teavad midagi ainult oma kitsast erialast (kui sedagi), mitte sellest, kuidas teadusmaastikul üldse elu käib.

Poliitikupalgast rääkimine on hea kirss koogil – teadlasele 600 eurot kuus maksmine on nagunii naeruväärne, aga okei, ütleme, et ise valis vähetulusa ameti. Oleks võinud ju maalriks või küünetehnikuks õppida, mida sa läksid siis teadlaseks. Naeruväärselt madalad palgad on üks põhjus, miks ma isegi ei kaalu Eestis täiskohaga etnoloogierialal töötamist. See eeldaks metsikut enesetäiendamist, mis pole kuidagi kooskõlas selle eest pakutava palganumbriga, seega saabki seda teha ainult siis, kui töö sind metsikult motiveerib. Müts maha inimeste ees, keda motiveerib. Mina pigem teenin raha muuga ja siis teen vahel etnoloogilisi projekte nö hobi korras. Aga nüüd teenis inimene ise oma grandi välja, nii et mis siin imestada, kui ta seda kasutada tahab. Kuna tegu on grandiga, siis saabki raha ainult sihtotstarbeliselt kasutada, selle eest polekski võimalik näiteks Sutropile uut autot liisida. Kõik selle raames kirjutatud artiklid, doktoritööd jne läheksid aga Kirjandusmuuseumi arvele, neil oleks selle võrra lihtsam tulevikus TA-lt raha saada.

Selle asemel otsustatakse aga lapsikult solvuda selle peale, et inimene tahab pärast aastaid näljapajukiga elamist järsku normaalset palka saada, ja hakata talle näkku panema. Sest mis siis, et teised ei saaks selle arvelt vähem raha, koer võiks lihtsalt oma kohta teada. Kui Tuhkatriinu ei taha järsku enam koldes magada, on midagi viltu ja nii me küll edasi minna ei saa.

Absurdne lihtsalt. Tahtsin juba innukalt näiteks konvekablogija Laurilt soovilugu paluda, sest arvasin, et äkki ma sain millestki valesti aru, aga siis avastasin, et Lauri juba lahkas seda teemat ja on sama üllatunud kui mina.

P.S. Positiivse poole pealt olgu ära mainitud, et vähemalt ei viskutud päris ringkaitsesse, vaid lubati rahuloluküsitlus läbi viia. Ma arvan küll, et selle tulemusel saame teada, et kõik on täiesti rahul, aga no vähemalt ei öeldud kohe, et mis asja, meil on kõik imeline. Tahaks ainult teada, et miks rahuloluküsitlus, mitte näiteks sisejuurdlus …

Advertisements

7 kommentaari

  1. Minul jäi täiesti esimest korda artiklit lugedes mulje, et hoolimata kogu tööst ja artiklite avaldamisest jne, peeti Sõukandi kuidagi… vähem teadlaseks. Täpselt nagu ta ise ja see tundmatu kolleeg ütlesid. Jäi lausa mulje, et Kõival ja Sutropil on justkui “kade” olla, et (nende arvates?) mingi “mõttetu” valdkonna inimene suutis endale välja teenida selle suure grandi ja veel “sellise” teemaga.

    Olgu see päris põhjus, mis seal oli, aga olukorras, kus haridus- ja teadusasutused saavad niigi vähe raha (doktorantide jt teadustöötajate palkadest ärme üldse räägi) peaks ühe sellise grandi kaotamine direktori sõnapidamatuse ja lugupidamatu käitumise tõttu (sest ega Sõukand siis enam mingi tundmatu bakaõpilane pole….) olema alust tõsiseks arenguvestluseks. Või vähemalt märgiks teistele direktoritele, kes tunnevad, et neile tekitavad edukamad kolleegid ebamugavust, et ei tasu asju nii suureks ja isiklikuks ajada kui rahast ilma jääda ja isiklikku häbiposti sattuda ei soovi.

    Etnobotaanika kõlas päris huvitavalt, nii et kahju, et see siia nüüd ei jää.

    • Mingis tänases artiklis (ei mäleta enam kus) oli küll nagu kirjas, et see Genti ülikool jääb ka ära, nii et praegu on veel ebaselge, kas see grant ikka kolib Eestist minema. Kuigi omaenda kogemuse põhjal ma olen üsna küll üsna skeptiline, et kui see siia jääb, et suudetakse selle teema peale näiteks neli doktoranti leida…

      Aga selle nišivaldkonna mõttetuse kohta – mu meelest on keelehumanitaaridel ikka meeletu üleolekutunne nende vastu, kes tegelevad millegi muu kui keele ja tekstide uurimisega. Mingis artiklis deklareeris isegi Marju Lepajõe, kuidas kogu loodus on mõttetult ühetaoline ja igav mass mis tahes suvalise vana teksti kõrval. Ja siis veel tegeleda botaanikaga kirjandusmuuseumis, eksole.

  2. Kas see kui teadust teha tasuva sisetuleku kõrvalt, ei tooda mitte seda palgaerinevust juurde? St suhtumist teadus=headegevuslik hobi.
    Ega ma ise ei ligutaks ka lillegi nende summade eest kuus. Oma eriala valisingi sellele mõeldes, et tulevikus saaks madalama koormusega teha ja ülejäänd aja jalad seinal passida või siis mingeid altruistlikke kõrvaltegevusi kuskil inimlikumas kliimas harrastada. Nüüdseks on vaikselt selginemas, et majandusliku vabaduse saavutamiseks tuleb ikka mingi muu tegevus ette võtta ja siis seda põhiasja “hobina” harrastada või siis edasi künda teadmises, et teistel nagunii parem pole, pigem veel kehvem seis. Mul on selline düstoopiafantaasia, et kõik ajavad raha kokku investeerimispankurite, kinnisvaraärikate vms bürokraatidena ja siis vabast ajast käivad hobikorras õpetajaks, arstiks, meditatsioonikursuseid tegemas, et elul ikka mingi mõte ka oleks ja saaks oma kutsumusele ikka südamega pühenduda siis kui põhivajadused kaetud.

    • Õnneks on teadusetegemisega küll nii, et see haarab nii endasse, et raha kulutamine kas ununeb või ei leita selleks aega. Selleks muidugi peab enne kõvasti ja pikalt süvenema, et selline tasand saavutada…

      • hih, see meenutab, kuidas mu sõbranna võeti teaduriks, kui ta oli doktorantuuris ja ta muljetas, et nii jääb kogu aeg raha üle (kuigi ega kumbki summa just astronoomiline polnud) – “asi pole ainult selles, et nüüd on mul korraga kaks püsisissetulekut, asi on selles, et üldse pole aega raha kulutada”.

        Teine asi võis muidugi ikkagi olla see, et äsja suht rahatut magistrandielu elanud inimesele tundus see raha ikkagi päris suur.

        • krt jälle komaviga kohas, kus ma ei saa enam tagantjärgi parandada, lodevad näpud maivõi.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

  • Kategooriad