ajaplaneerimine (miks kasutad just seda äppi, mitte mõnda teist?)

Otsustasin siin hiljuti, et kuna kohustusi saab palju, oleks vaja neid kõiki ka kuidagi meeles pidada, sest kuidagi läks nii, et märkmikku ma enam ei kasuta. Nii et asusin otsima parimat rakendust, mida nii mu androidis kui veebibrauseris kasutada saaks. Ehk siis jah, olete õigesti aru saanud, kulutasin oma niigi vähesest ajast veel mitu tundi, et kõige ägedamat rakendust leida. Põhiparameetrid olid: tasuta, lihtne kasutada, peab evima võimalust kohustusi korduvateks märkida (et ei peaks iga pühapäeva peale eraldi märkima, et “korista nüüd, jumalauta!”) ja loomulikult peab olema ilus. Omavahel sünkroniseerivad nad andmeid tänapäeval nagunii kõik (st et telefonis muudetud info jõuab maagiliselt ka brauseris olevasse rakendusse, need tänapäeva võimalused …).

Selle kõige põhjal oleks esimese asjana valinud Wunderlisti, mida kogu maailm kiidab, sest see tõesti on ilus JA mugav, aga no selle aja peale, kui mina rongile jõudsin, oli Microsoft juba kõik üle võtnud ning otsustanud Wunderlisti kinni panna ja selle põhiomadused nende enda To-Dosse viia. Vaatasin seda ka, aga no see on kole. Ma ei taha koledat rakendust, nii et selle juurde ma pidama ei jäänud.

TickTick – lihtne kasutada ja üldiselt mugav. Kujundus polnud otseselt kole, aga mitte ka ülemäära meelitav. Põhimõtteliselt täpselt sama tunne oli mul Todoisti kohta ka, nii et pidin nende võrdlust guugeldama. Mõlemat saab kasutada netis ja mõlemal on muidugi ka brauserilaiendused, st ei pea eraldi nende lehele ronima. Minu seisukohast on põhiline erinevus see, et Todoistis on suurema ülesande allülesannete määramine tüütu, siis peabki iga ülesande jaoks eraldi projekti tegema, TickTickis saab igale ülesandele lihtsalt alajaotuse juurde teha. Nii et põhimõtteliselt ainult selle pärast otsustasin lõpuks TickTicki kasuks, kuigi Todoist on kõiki erinevaid ekraane võrreldes natuke ilusam. Testin isegi selle tasulist versiooni, sest 14 päeva saab katsetada, aga siiani on küll suht meh.

Any.do – pea igas rakenduses on nii, et saad ülesande tehtuks märgitud seda vasakult paremale läbi tõmmates. Selles on lisaks nii, et tehtud asjade nimekirjast kustutamiseks tuleb telefoni raputada. 😀 See oli päris naljakas pisike lisand. Muidu on tasuta versioonis ainult üks värv, aga see-eest on sellel ainsana sisseehitatud kalender ka. Mind häiris see, et ma pidin alguses päriselt vaeva nägema, et aru saada, kuidas seda kasutatakse, sest kui lisad uue ülesande, lisab ta selle automaatselt tänaseks (mul hakkas mingil hetkel kõiki 19. juunisse lisama ja ma ei saanudki aru, miks) ja siis tuleb meeldetuletuste alt kuupäeva muuta. Üsna tüütu.

Remember the milk (ehk “Ära piima unusta”) – lihtne ja näeb normaalne välja, ühildub Google’i kalendriga, gmailiga, outlookiga. Muidu oleks kõik kena, aga tasuta versioonis mäletab see minevikku ainult seitse päeva ja ei lase alaülesandeid panna. Kahju, sest muidu on see normaalse kujundusega ja kergesti kasutatav rakendus. Ma saan aru, et 40 dollarit aastas poleks palju ka, aga konkurentidel on kõigil esiteks tasuta versioonides rohkem asju ja teiseks tasuline versioon odavam (ca 30 dollarit aastas). Kui saaks ise natukenegi kujundust modida, siis ehk mõtleks, aga kuna ei saa, siis ei mõtle ka. Otse prügikasti, hoolimata armsast lehmalogost.

Ehk siis ma pole tegelikult päris rahul ühegagi. Kui kellelgi on häid soovitusi, siis andke aga tuld, olen üks suur silm. Eriti hea oleks selline task manager, mis hõlmaks eneses ka trackerit, st midagi pomodoro sarnast.

P.S. Esimest korda elus olin kurb, et mul iPhone’i pole, sest selle omanikele on nimelt rakendus nimega Porgand, mis sind sarkastiliselt sõimab, kui sa tubli pole. Lisaks on auhinnad, kes tubli on, saab virtuaalse kassipoja jne. Mulle oleks täiega midagi sellist vaja (kuigi selle miinuseks on see, et ülesannetele ei saa alajaotusi teha), mulle täiega istuvad sellised mänguliseks tehtud asjad.

Mitu põhjust, miks elu on hea

Kohe mitu toredat asja on järjest juhtunud või lihtsalt olemas, nii et tahaks neid teiegagi jagada. Esiteks on meri äge. Mitte sellises abstraktses mõttes, vaid selles mõttes, et pole midagi lahedamat kui see, kui sul on üheaegselt autoga sõber ja ilus ilm ning sul on võimalik kibekiiresti mere ääres väike puhkepaus teha. Päevad ei ole teadagi vennad, nii et imeline, kui on võimalik päikest kohe ära kasutada. Mind on selles mõttes muidugi lihtne rõõmustada, et Tartus meeldis mulle jälle megalt see, et jõe ääres olid need puust terrassid, kus sai istuda ja ilusat ilma nautida, nii et ütleme kokkuvõtvalt, et vesi on äge.

Teiseks. Kas mäletate, ma tegin siin nalja, et Valio võiks mulle ometi reklaami eest manti saata? Mis te arvate muidu, kes mulle just manti saatis? 😀 Saingi terve kotitäie valgujooki, mis on seda naljakam, et ma olin enne seda jõudnud juba Maximast soodukaga väikese hunniku osta, nii et mul on nüüd põhimõtteliselt terve riiul seda täis. Väga tore üllatus igatahes ja ilmselgelt ka hea turundusnipp, sest kamoon, loomulikult ma kirjutan nüüd teile, et inimestel on huumorimeelt ja tahtmist minuga piima jagada. Pikemas perspektiivis peaks ilmselt mingi valgupulbri leidma, kus sobivalt süsivesikuid ka on, aga esialgu olen väga rahul, sest 250 ml on pärast trenni just paras kogus.

Yes, this IS what I do for fun. The technique is called crawling up. #bouldering #augusuurkivi

A post shared by Rents (@rrrents) on Jun 10, 2017 at 9:36am PDT

Kolmandaks on megalahe, et ma elan nüüd kohas, kus mul ei lähe välja mängima minnes selle peale iga kord ilmtingimata terve päev raisku. Ma olen leidnud ka sellise toreda seltskonEilegi käisime, megamõnus oli. Seda rada ma ära ei teinud, aga insta lõikas abivalmilt lõpu maha, nii et keegi ei näe, kuidas ma õnnetult mati peal istun.

Ahjaa, täiesti juhuslikult maitsesin eile lauamänguõhtul üht maailma parimatest kookidest, mida ma söönud olen. Ma olen viimasel ajal igavese kaalujälgijana toidu teemal väga valiv, nii et igasugu kringleid ja kooke tavaliselt üldse ei võta, sest milleks mulle hunnik kaloreid, kui nauding pole nii suur, kui ma selle eest siis saada tahaksin. Vaatasin veel nime, et neile reklaami teha, aga suutsin selle kohe ära unustada ja pilti polnud meeles teha. Igatahe oli tegu sellise valge koogiga, mille peal olid mõned maasikad ja mõned roosiõied (ma enda oma viskasin enne söömist prügikasti, sest no olge nüüd). Pakun tunde järgi, et kook ise oli kohupiima, aga see oli nagu sellisel küpsisepõhjal ja kuna moosis oli nii rabarberit kui maasikat, said hapu ja magus kenasti kokku ja tulemus oli lihtsalt IMELINE. See sõber, kellele see kingiks viidi, on karmimal dieedil kui mina ja ei võtnud ühtki tükki – ning kirjutas mulle hiljem netis, et kook jäeti lahkudes tema juurde. Mina, selgrootu, nagu ma olen, kirjutasin talle, et toogu esmaspäeval tööle, ma aitan ära süüa. Ta ütles, et ma pean tugev olema, mitte õgima. Krt, kas selliseid sõpru tahan ma, kes mind mu eesmärkide poole püüdlemisel toetavad. Aga kook oli nii hea, et ma tõesti kirjutangi toidust teile praegu täiesti tõsiselt.

Neljandaks. Mulle täiega meeldib see, et maailmas ongi palju abivalmis inimesi. Ma alustasin hiljuti uues kohas tööd, eks. Suht raske on, ma pole sellist tööd varem teinud. Ja ma saan aru, et eks see ole kogu ettevõttele ka kasulik, kui ma võimalikult kiiresti järje peale saan, aga mul on seal nii mitu erinevat inimest, kes viitsivad mulle igakülgselt nõu anda, lugemist soovitada jne (+ üks, kes mulle iga päev ühe ELI5 lingi saadab redditist, et ma teemasse niimoodi rohkem sisse saaksin). See on väga kena.

No on see maailm üks tore koht, eks ole.