Kui viltu saab vedada (räägime nüüd vahelduseks karvadest)

1-braun-silk-epil-9-skinspa-9-961e-front

Ma ei ole siin vist veel rääkinud, aga mind ootab nädalavahetusel ees üks pulm. Pulm pole Eestis, nii et tuleb varakult valmistada. Ja mul on lihtsalt MEGAKIIRE. Nagu konkreetselt nii kiire, et polegi lihtsalt aega minna uusi kingi ostma (kuigi hädasti oleks ju ekstra pulmadeks ca 25. paari vaja) ja kosmeetikuaja sain ainult tänu taeva abile, et veel viimasel hetkel kasvõi normaalsed kulmud pähe saaks ja ripsmed tiba tumedamaks.

No ja hakkasin mina eile siis jalgu epileerima. Ma nimelt pean seda alati paar päeva varem tegema, sest järgmisel päeval on nahaärritus, ülejärgmisel on juba normaalne. Hakkasin mina siis jalgu epileerima ja mis te arvate, kas otsustas mind juba üle kahe aasta truult teeninud epilaator, et just nüüd on see hetk, mil ta peaks töötamise lõpetama, või jaa?

Nagu täitsa lõpp, istun mina seal peldikus ja kujutan ette, kuidas tuleb pulmakülaline Ida-Euroopast, üks jalg karvane, teine sile. Okei, rahu, ainult rahu, mida poisid tööl ütlevad, kui ma jälle kurdan, et midagi ei tööta? Kas juhe on seinas? Jah, on, tööle läheb, lihtsalt väga koledat häält teeb, kui sisse lülitada. Kas sa oled proovinud seda sisse ja välja lülitada? Jah, proovisin, ikka teeb SEDA häält. Kas sa oled proovinud seda korraks lahti võtta ja tagasi kokku panna? (Ma pean tunnistama, et seda ei küsi poisid töö juures mitte kunagi, selle aja peale võetakse asi alati minu käest ära, näiteks tuli Kostja ise ükspäev mu juhtmevaba arvutihiirt laadima panema, kui ma kurtsin, et see ei tööta.) Tõsi, selle peale meenus mullegi, et epilaatoripäid saab eemaldada ja lisada ning epilaator töötab hammasrattaülekandega. Nii et võtsin lahti, puhastasin pisut ja panin kokku tagasi – ning vaata imet, masin hakkas normaalselt tööle ja töötas veel 10 minutit kenasti, enne kui uuesti katki läks. Aga selle aja peale olid mul mõlemad jalad rahuldavale siledusastmele jõudnud, nii et sain kergendatult ohata ja masina sahtlisse ära panna (no äkki keegi oskab ära parandada).

Vähemalt ei pea väljamaale rahvale naerualuseks minema. Või noh, vähemalt mitte seoses sellega.

Aga nüüd on muidugi uut epilaatorit vaja. Ma olen selles mõttes suht nerd, et mulle täiega meeldivad kellad ja viled + ma vihkan täiega sissekasvanud karvu, aga suvel palavaga, kui nahk rohkem higistab, pean nendega pidevalt maadlema, koorin või ei koori. Nii et mõtlen nüüd, kas olen valmis Brauni uue seeria Silk Epili spaaversiooni eest raha välja käima, sest esiteks on see võimas ja ilus ning teiseks meelitavad mind täiega need kehakoorimisotsikud. Kui neist tõesti sissekasvanud karvade vastu kasu oleks, oleks täiega äss. Ainult asjaolu, et seda ei saa juhtmega üldse kasutada, tundub natuke hirmutav, sest 7. seeria puhul kurdeti päris palju, et aku kasutusiga oli ainult alguses 40 minutit ja hakkas kõigest mõne kuuga märgatavalt lühenema.

Ja see on nüüd maailma kõige hullem Esimese Maailma probleem, aga mind veidi häirib see, et tundub, et valged on odavamad ja värvilised kallimad, nii et ma nüüd siiralt mõtlen, kas tahan ühe värvilise triibu eest rohkem maksta – või et telliks näiteks Amazonist ja ootaks tiba kauem, aga saaks sama raha eest värvilise. 😀 Raske on ikka tainapea olla, tõesti.

Kellelgi muidu kogemust on selle koha pealt, kas need koorimisotsikud tõesti toimivad ka? Sest ma olen sissekasvanud karvadega võitlemiseks suht miljonit asja proovinud, siiani tundub küll, et mõjuvad palvetamine ja pidevalt kaks korda nädalas naha koorimine – ja needki ei aita kõiki vältida, sest mul on paks koopainimese nahk. Masinat ennast võib muidugi ka kommenteerida (kuidas aku pärast aastat aega peab jne) või midagi muud soovitada, ma vaatan, et Philipsil näiteks on soodukas.

Ahjaa, kui teil on mingi salanipp, kuidas igaveseks sissekasvanud karvadest lahti saada, siis käige see ka muidugi julgelt letti.

 

Suudlen

Teie hetkel õnneks siiski karvutu blogija

Advertisements

Issand, sa oled ju sõltlane

coffee-memions-com-i-am-not-a-coffee-addict-im-7357557

Tahaks kohe kirjutada, Manjana võttis oma blogis teemaks ja on minu meelest väga radikaalsel seisukohal. Tema seisukoht on siis põhimõtteliselt selline, et kui sa midagi igapäevaselt tarbid, oled sa sõltlane. Ma ei ole üldse nõus. Kõik lugejad teavad, et ma teen vahepeal kohvivabu pause jne (eelkõige küll suhkruvabade pauside ajal, sest musta kohvi ma ei armasta) jne, aga ma ikkagi ei leia, et siin saaks sõltuvusest rääkida.

Esiteks. Inimesed kasutavad sõna “sõltuvus” liiga kergekäeliselt. Trennisõltuvus, kohvisõltuvus jne. Kas teie teate kedagi, kes oleks trenni kuukaardi või hommikuse kohvilaksu saamiseks munni imenud? Mina ei tea. Kas te teate kedagi, kes neist asjadest ilma jäädes põrandal püherdaks, ise samal ajal suust vahtu välja ajades? Jooga ei loe, seega mina ei tea. Järelikult me ei räägi sõltuvustest.

On inimesi, kes on miskipärast “kohvisõltuvusele” väga altid. Kellel “lähebki käest ära”, kui joodikute termineid kasutada. Peavad jooma iga päev kuus tassi, muidu on füüsiliselt halb olla. Selles mõttes tekivadki ärajätunähud, et nad on kergesti ärrituvad jne. Aga nad ei lähe oma lapse margialbumit maha müüma, kui kodus kohv otsa saab, ega ei istu poe ees, üritades taburette maha müüa, kui nüüd mu oma suguvõsast näiteid tuua.

Teiseks. Öelda, et millegi igapäevane tarbimine tähendab automaatselt sõltuvust, on täiesti absurdne. Ma kasutan igapäevaselt deodoranti, see ei tähenda, et ma sõltuvuses oleks. Söön pea igal hommikul sama hommikusööki. Tarbin sama valgujooki. Kui tarbitava asjaga ei kaasne füüsilist muutust (mina näiteks võin vabalt kohvi asemel teed juua ja joon hommikuti nii lahjat kohvi, et mingist laksust ei saa rääkida), räägime me harjumusest, mitte sõltuvusest. Kui harjumused hakkavad elu liigselt kontrollima, on sul probleem. Sel juhul võib rääkida teatavast sõltuvuskäitumisest. See ei tähenda, et inimene on sõltuvuses – võrdluseks näiteks alkohoolikute elukaaslased, kellel on probleeme sõltuvuskäitumisega, kuigi nad ise pole sõltuvuses. Lihtsalt halvad käitumismustrid.

Kolmandaks. Ei saa öelda, et “kui tarbid korra päevas, kaasnevad ka kohe negatiivsed mõjud”. Kõigil negatiivsetel mõjudel, mis Manjana blogis välja oli toodud, oli algallikas juures ka link täpsustavale artiklile – ja mitte ühegi juhul polnud tegu 1-2 tassiga päevas (pluss mitmel juhul oli katseid tehtud nt ainult hiirtega jne). Korduvalt käis läbi väljend dose dependent, mis maakeeli tähendab, et reaktsioon sõltub doosist. Nendel konkreetsetel juhtudel tähendas see, et kui sa jood paar tassi päevas, ei juhtu mitte midagi.

Neljandaks. Küll aga on tõestatud, et kohvil on sportlastele hea mõju. Aitab treeningu ajal paremini vastu pidada, kiirendab lihaste taastumist jms. Nii et inimesed, kes trenni teevad, seda küll kartma ei peaks. Ma ei ole küll ise suur kohvisõber ja ei viitsi seda rohkem kui tassikese jagu päevas juua, aga teie laske julgelt. Üldse on kohvil palju tõestust leidnud kasutegureid, nii et tundub, et kehtib sama, mis veini puhul, kõik on hea, kuni üle piiri ei minda.

Kokkuvõte: kuni sa üle keha sügelema ei hakka ja suudad ka aineta normaalselt funktsioneerida, ei ole sa sõltlane. Manjana nagu kõlab sõltlase moodi, aga see inimene, kes päevas tassi kohvi joob, pole seda mitte. Ja kui sa räägid teadusuuringutest, siis on viisakas kenasti kontekstis püsida ja mitte ära unustada (või “ära unustada”) igas artiklis välja toodud seost tarbitud koguse ja saadud tulemuse vahel. Muidu jõuamegi olukorda, kus kirjutame, et hapnik on ohtlik, unustades mainida, et me räägime ikka ainult olukorrast, kus seda liiga palju saab.

  • Kategooriad